 |
| Taanlased tühja juttu ei aja. |
Hosteli duširuumis oli selline kraan, et kui selle sulgedes üle keerasid, lasi see sulle sahmaka jääkülma vett kaela. Sain kiire äratuse.
Leidsime saiapoe ja sõime kõhud täis ning seejärel seadsime sammud Christiania poole. See on selline taraga piiritletud kvartal, kuhu normaalne inimene oma jalga ei tõsta. Linna poolt hüljatud territooriumina ei kehti seal tavapärased seadused, vaid miskised kümme reeglit, mis pidid peasissekäigu kõrval oleval plangul kirjas olema. Kahjuks oli neil üks oluline reegel ilmselt kirjutamata jäänud, sest keegi oli planguga vehkat teinud.
Reegleid teadmata ja hoiatustest hoolimata astusime ikkagi sisse. Meid tervitas täpselt niisugune räämas hipikommuun, nagu ette kujutasime. Kvartali keskel asus turuplats, kus pildistamine oli keelatud, inimestel olid maskid nägude ees ja kõikjal võis tunda ühe teatava rohelise taime põletamise lehka. Turuplatsi ümbritsevate "tänavate" ääres nägime käepärastest vahenditest valmistatud elumaju, tohutus koguses tänavakunsti ja ühte alkoholivaba kohvikut.
Tsivilisatsiooni rüppe naasnuna käisime veel parlamendihoonet vaatamas ja seejärel jalutasime tagasi auto juurde, et sõita Odensesse. Seekord maksime veidi pikema, ent ilma tunnelita silla eest ainult 30 euroraha.
GPS juhatas meid otse loomaaia juurde, nii et leidsime ennast juba teist korda sama päeva jooksul aiaga ümbritsetud minimaailmast. Loomaaed oli keskmisest huvitavam, seega veetsime seal mitu tundi. Kõige muljetavaldavam oli pingviinide tarbeks ehitatud Truman Show stiilis tehistaevaga kuppelmaailm, aga lisaks nägime ka kaelkirjakuid, tapiire ja muid värdjaid.
Kolmanda silla eest meie käest enam raha ei küsitud. Jõudsime mandrile tagasi ja tšekkasime üle oma ööbimiskoha - mitte selleks, et veel paikseks jääda, vaid see jäi lihtsalt mugavalt tee peale. Otsustasime seal enne edasisõitmist veidi keha kinnitada.
Öobimiskohaks oli väike kämpingumaja, kus lisaks internetis väljareklaamitud odavale hinnale küsiti meilt kohapeal raha veel nii voodilinade kui elektri eest, kuid mis sellegipoolest oli üks päris mõnus kohake, tasuta wifi ja personaalsete hanedega.
Majas oli köök ka, nii et tegime endale korraliku õhtusöögi ja sõitsime edasi, et vaadata ära Mando saar, kuhu pääseb ainult mõõna ajal. Selleks pidime sõitma mööda kohalikke teid päris Taani lääneranikule välja. Maastik ei erinenud kuigi palju Noarootsist, ilmselt sellepärast viikingid sinna kolisidki.
Lõpuks jõudsime välja kuhugi, kus polnud enam midagi peale lammaste.
Mando saarele pääsemiseks pidime sõitma mööda kruusateed, mida 50% päevast asendab meri. Kuna internet andis tõusude ja mõõnade kellaaegade kohta vastukäivat infot, tekkis meil tõsine dilemma, kas me julgeme selle lõigu ületada või mitte. Ei tahaks ju terveks ööks saarele - või veel hullem - tõusu ajaks keset vett jääda. Vedasime kaldale triibu ja tegime vaatluse teel kindlaks, et vist on siiski mõõnaperiood, nii et pärast demokraatliku hääletust ja Asko tugevat vastuseisu otsustasime ikkagi edasi liikuda.
Tee oli merepõhja kohta üllatavalt stabiilne, nii et sõit sujus viperusteta. Saarel peale lollide jäneste ja ühe väikese küla midagi erilist ei olnud, aga huvitav kogemus oli see sõit ikkagi.
Tagasi ööbimiskohta jõudsime pärast päikseloojangut, kuid selle asemel, et magama minna, mängisime poole ööni ühte Monty Pythoni lauamängu, mis ei saanud kunagi läbi.
