19. juuli 2015 - Eurotripi kahekümne teine päev

Ärkasime hommikul vara ja sõitsime Augustowist koju. Et tuttavale teele natuke vaheldust saada, käisime läbi Šiauliaist ja vaatasime nelja miljoni ristiga mäge.

22 päeva, 8600 kilomeetrit ja 17 erinevat riiki. Väga palju sai nähtud ja väga palju sai tehtud. Võib niimoodi reisida küll.

18. juuli 2015 - Eurotripi kahekümne esimene päev

Pidime hommikul Krakowit vaatama, aga seda oli raske teha, sest me polnud Krakowis. Olime selle asemel kuskil Tatrate ääres ja ootasime oma auto paranemist.

Kell 10 lahkusime hotellist ja jõudsime vaevalt kümme minutit kõndida, kui juba helistati, et auto on valmis. Tekitasime rendifirmale 160-eurose arve ja võtsime suuna Augustowi peale, et õhtuks tagasi graafikusse jõuda. Krakowisse polnud enam mõtet minna, nii et sõitsime hoopis läbi Tšehhi.

Väljas olid mõnusad 36 kraadi sooja, aga seda tundsime me omal nahal ainult lõunapeatuse ajal autost väljudes. Väike Merilin tellis endale kogemata kahe inimese jagu toitu, ettekandjatel oli lõbus.

Sõit läbi Poola võttis terve päeva, kuid Augustowisse kohale jõudsime täiesti mõistlikul ajal. Pakkisime ennast kolmetoalisesse korterisse lahti ja mängisime poole ööni Monty Pythonit, mis siis, et järgmisel hommikul üsna vara ärgata plaanisime.

17. juuli 2015 - Eurotripi kahekümnes päev

Hökköszime jüba löpuksz madjarite keelest aru saama, kui jõudis kätte aeg selle riigiga hüvasti jätta. Ees ootas kuuetunnine sõit Krakowisse. Kuna GPS ei osanud maa alt välja sõitmise järel veel ähhi ega möhhi öelda, pööras Piiu valele poole ja pidi linnale poolteist tiiru peale sõitma.

Slovakkias tahtsime Zvoleni linnas lõunat süüa, aga pärast mahaistumist jalutas kelner lihtsalt minema, nii et jalutasime ise ka ja ostsime hoopis kõrvalolevast putkast oma viimaste sentide eest dönerit.

Kui kiirteele jõudsime, otsustas parem tagumine ratas, et aitab küll meie seltskonnast, ja läks oma teed. Peatasime auto tee äärde kinni, panime Kristjani kummimadratsi ohukolmnurga asemel keset teed ja jäime puksiiri ootama.

Enamik liiklejaid said meie hädaabi-ohukolmnurgast aru, kuid ühel hetkel jäi mingi auto pool meetrit enne kummimadratsit seisma, ei suutnud ära otsustada, kummalt poolt sellest mööduda, ja sõitis madratsist lihtsalt üle, lohistades seda paarkümmend meetrit edasi.

Puksiir jõudis kohale üllatavalt kiiresti. Polnud päris kindel, kas tegu oli selle puksiiriga, mille meie autoabi kaudu tellisime, või ühe abivalmis kaasliikleja poolt tellituga, kuid kõne autoabisse veenis meid, et võime talle oma kolmerattalise masina usaldada küll.

Erinevalt eelnevatest kogemustest oli autoabi seekord ääretult abivalmis. Puksiirijuht ei osanud küll sõnagi meile arusaadavat keelt, kuid telefoni teel suhtlesime dispetšeriga, kes aitas meid kõigi probleemidega ja pakkus meile abi isegi öömaja leidmisel. Puksiirijuht leidis meile ka töökoja, mis laupäeval avatud on, ja lubas meil kõigil oma autosse ronida (kus - tõsi küll - läks veidi kitsaks).

Meid viidi koos autoga ühte suvalisse Slovakkia linna, mille nime ma ei mäleta. Töökojas lubati auto järgmise päeva jooksul korda teha, nii et otsisime endale internetist odava öömaja ja jalutasime sinna. Motell asus küll töökojale üsna lähedal, kuid teisel pool kiirteed, nii et sinna pidi kõndima üsna pika ringiga. Seda ringi saime teha pärast uuesti, sest pood oli ka valel pool. Ostsime toitu ja Zlaty Bazanti ning jäime järgmist päeva ja auto paranemist ootama.

16. juuli 2015 - Eurotripi üheksateistkümnes päev

Kõndisime hommikul läbi Pesti poole linnast, vaatasime sünagoogi, basiilikat ja parlamendihoonet. Viimane oli väga muljetavaldav. Tundsime kaasa auvahtkonnale, kes palava ilma mustades riietes kordamööda ühe koha peal seisma või rahvale tsirkust tegema pidid.

Kristjani uus müts, vol 2

Järgmiseks läksime lõksu. TRAP on selline asi, kus sind pannakse mingisse ruumi kinni ja siis sa pead sealt tunni aja jooksul mõistatusi lahendades välja pääsema. Jagasime grupi kaheks erinevaks tiimiks, kes erinevatesse ruumidesse läksid. Mõlemal tiimil õnnestus toast ilma vihjeid küsimata välja pääseda, ühel juhul päris viimasel minutil.

Things no-one expects

Ungari rahvustoidu asemel sõime lõunaks sushit. Seejärel käisime kodust läbi ja sõitsime metrooga kuumaveebasseinidesse. Pesuruumid tekitasid nostalgiat - kaks eraldi kraani ja torujupp duši asemel. Basseine oli palju, temperatuurid kõikusid vahemikus 16 kuni 40 kraadi. Natuke oli kahju, et nad veidi kuumemaid temperatuure ei pakkunud (maa alt pidi vesi tulema 73-kraadisena), aga mõnus oli neis basseinides lebotada sellegipoolest.

Õhtul läksime üle jõe Buda poolele. Sõime õhtusööki, milleks seekord oli päris Ungari toit. Kui kõhud täis, ronisime lossimäe otsa ning vaatasime kirikut ja lossi, mis tuledes olid tõeliselt kaunid.

Kui mäele tiir peale tehtud, otsustas osa seltskonnast, et kõnnitud on küllalt ja paras aeg on metrooga koju sõita. Otsustasime Aloga vapramad olla ja teise, kõrgema mäe otsa tsitadelli ja kuninganna Elisabethi kuju vaatama ronida. Mäe otsast avanes vapustav vaade linnale.

Osa teest tuli ronida taskulambi abil, kuna tänavavalgustus ulatus vaid poolde mäkke. Üles oli kogunenud päris palju rahvast - põhiliselt noori, kes tegelesid õllejoomisega.

Tagasi kõndisime jala, sest metroo enam ei sõitnud. Tee peal pakuti meile teenuseid, millest viisakalt keeldusime.

15. juuli 2015 - Eurotripi kaheksateistkümnes päev

Hommikul aknast välja vaadates tundus, et Belgrad on üks päris kole slaavi linn. Sõitsime kesklinna, et selles veenduda. Oligi kole, nii et vaatasime kindluse ära ja läksime minema. Kuna me parkimisautomaati ega putkat, kust piletit osta, ei leidnud, tervitas meid auto akna peal 10-eurone trahv.

Kuna Merilin fännab Novak Djokovici, käisime enne riigist lahkumist läbi Novaki kohvikust. Täitsa tavaline kohvik oli.

Piiril pidime avama pagasiluugi, sest ametnik tahtis veenduda, et me sigarette ja pagulasi ei veaks. Lahti viitsis ta teha ainult Piiu seljakoti.

Noortele piirivalvurihakatistele tehti parajasti tunnikontrolli, kus nad pidid Euroopa kontuurkaardile riike märkima. Vähemalt Eesti tundsid nad ära.

Budapestis parkisime oma auto 8800 madjariraha eest maa alla ja otsisime üles oma kolme magamistoaga katusekorteri kesklinnas. Kuna eelmine öö jäi lühikeseks ja Budapesti jaoks oli planeeritud terve järgmine päev, siis keegi kohe linna peale minna ei viitsinud. Jõime ära korteriga kaasa tulnud veini ja läksime varakult magama.

14. juuli 2015 - Eurotripi seitsmeteistkümnes päev

Hommikune vaade rõdult

Maailma suuruselt teist kanjonit oleks olnud patt ainult eemalt vaadata, pidime selle ikka omal nahal ära proovima. Selleks puhuks olime endale broneerinud kummipaadimatka mööda kärestikulist Tara jõge. Kogunemiskohta pidime jõudma kella poole üheteistkümneks, nii et lisasime GPSi poolt antud ajahinnangule mägede tarbeks pool tundi ja alustasime sõitu kell üheksa. Tee peal selgus, et mäekuru, mida ületama pidime, oli kahe kilomeetri kõrgune ja tee ei jäänud palju alla Grossglocknerile. Vaade oli vapustav, kuid kahjuks pidime seda valdavalt nautima autoaknast, sest meil hakkas üsna kiire.

Jõudsime räftingulaagrisse napilt enne ühteteist ja jäime seetõttu ilma hommikusöögist, kuid vähemalt jõudsime matkale. Kõigile jagati lisaks kiivritele ja päästevestidele kätte kalüpsod, mille otstarbest me hästi aru ei saanud, sest ilm oli päris kuum.

Ajasime endale märgülikonnad selga ning pärast seda viidi meid bussidega mööda kitsaid ja kruusaseid mägiteid ülesvoolu, kust meie matk algama pidi. Teel saime kuulata rohkelt Balkani muusikat.

Kümnesesse paati mahtus lisaks meile ja parvejuhile veel üks Poola perekond. Saime kiire instruktaaži ("If I say go, you paddle. If I say stop, you stop.") ja asusime teele. Merilin oli algul veidi pelglik, aga parvejuht lohutas teda, et tavaliselt keegi matkal surma ei saa ja ujuda pole enamasti vaja. Tegelikult oli vesi üsna rahulik, sest kevadised suurveed olid ammu möödunud. Raevukatest kärestikest siiski puudust ei tulnud, kuid kummipaat pole süst või kanuu, mis kergesti ümber läheb. Sõit oli mõnusalt hüplik ja vett lendas igale poole. Kõigil oli lõbus ja isegi Merilin unustas oma esialgse hirmu päris kiiresti. Vesi oli nii selge, et ka sügavaimates kohtades tundus põhi olevat käegakatsutavas kauguses, kuigi tegelikult oli sinna üle viieteistkümne meetri. Joogipudeleid ei pidanud kaasa võtma, sest juua võis otse jõest.

Vahepeal käisime ujumas ja avastasime, et vesi on uskumatult külm. Kalüpsod osutusid vajalikuks. Vahepeal hüppasime vette kõrgelt kaljunukilt, vahepeal otse paadist (ja avastasime, et ilma kõrvalise abita on keset jõge paati tagasi ronida praktiliselt võimatu).

Meid juhatati ka pisikese kose alla, kus veesurve oli väga tugev ja temperatuur kuue kraadi ringis. Vee all püsti seismine oli päris kõva katsumus, aga kontrollisime üle, et mitte võimatu. Kosk oli jõe teisel kaldal, kus asus Srbska Vabariik (Bosnia), nii et me tegelesime illegaalse piiriületusega.

Üritus kestis umbes viieni õhtul ja lõppes korraliku õhtusöögiga. Saime suppi, kala ja arbuusi. Kogu päevase lõbu eest pidi igaüks maksma 40 eurot. Oleksime veel 20 eurot juurde maksnud, oleksime saanud ka õhtusöögi ja ööbimise, aga meid ootas ees pikk õhtune sõit Belgradi. Asusime Bosnia piiri ääres, nii et tahtsime sealt riigist läbi lõigates oma sõidumaad veidi lühendada, kuid kuna meil jätkuvalt polnud rohelist kaarti ja väikesel piiril kindlustust ei müüdud, siis sinna riiki meid sisse ei lastud. Läksime lontis kõrvadega Montenegrosse tagasi ja saime passi juba teise templi riiki sisenemise kohta kahe päeva jooksul.

Alternatiivplaan oli sõita Montenegrost otse Serbiasse. Seal piiril meilt mingit kindlustust enam ei nõutud, kuid teekond oli pikem ja lühikese öösõidu asemel pidime tegema veidi pikema öösõidu, nii et jõudsime kohale alles pärast kolme. Serbiat me nägimegi ainult pimedas, mis tähendab, et tegelikult ei näinud me seda enne pealinna jõudmist üldse. Tuledes Belgrad nägi välja aga nagu üks tõeline suurlinn. Sõitsime üle silla, millele eelnes vähemalt viietasandiline ristmik.

Parkisime oma auto relvastatud valvega tasuta parklasse (mingi sõjaväeterritooriumi pääsla ette) ja otsisime üles oma jões hulpiva hosteli. 120 euro eest saime endale kaks kolme voodiga tuba, millest ühel oli isegi oma rõdu.

Järgmisel hommikul tehtud pilt hostelist.

13. juuli 2015 - Eurotripi kuueteistkümnes päev

Me pole poole reisi jooksul suutnud kokku leppida, kas Horvaatia rahvast tuleb kutsuda horvaatlasteks või horvaatideks. Järgmises riigis meil sellist probleemi ei tekkinud.

Hommikune piiriületus sujus väga kiiresti ja kuigi me pidime rohelise kaardi puudumise tõttu ostma autole 15 euro eest piirikindlustuse, lasti meid ilma suurema tseremooniata Montenegrosse. Euroliidust lahkumise tunne oli raske tekkima, sest üle tüki aja saime maksta jälle eurodes.

Sõitsime mööda eriti väikseid teid Kotori linna. Tee oli ehitatud betooneeritud merekaldale ja oli nii kitsas, et mitmes kohas pidi vastutulevate autode läbilaskmiseks peeglid kokku klappima või kõrvaltänavasse tagurdama. Vahepeal sai sõita praamiga. Viimane polnud otseselt vajalik, aga kiirendas mõnevõrra kohalejõudmist.

Käisime viimast korda Vahemeres ujumas

Kotor oli nagu väike Dubrovnik - sarnane, aga kõike oli veidi vähem. Turiste polnud ka liiga palju, nii et üldiselt oli seal päris mõnus. Lisaks oli neil eriti veider linnamüür, mille üks osa oli ehitatud väga järsule mäeküljele.

Kuna osale seltskonnast tekitas mõte müüri otsa ronimisest külmavärinaid, sest sisaldas oluliselt liiga palju sporti, jätsime seal turnimise vahele ja läksime selle asemel hoopis sööma. Toit oli odavam kui Dubrovnikus.

Piiu ja Merilin ostsid kassisuveniire ja Kristjan ostis järjekordse pudeli kohalikku veini. Edasi võtsime ette kolmetunnise sõidu Žabljaki, pisikesse linna Grand Canyoni järel maailma suurima kanjoni ääres. Avastasime, et Montenegro on väga mägine - kes oleks võinud arvata. Mäed olid samas üsna heledad ja kohati pigem rohelised, nii et me arvasime, et riik on oma nime saanud hoopis selle järgi, et nende tunnelid on seest pimedad. Päris palju tuli täistulesid kasutada.

Jäin mäest alla sõites 60 alas radarisse, sest tee oli lai ja kiirus tõusis üle 80. Politseiga kohtumine oli väga huvitav kultuuriline kogemus. Esialgu taheti mulle määrata 30-eurost trahvi, mille maksmiseks pidin oma dokumendid panti jätma ja sõitma lähedalasuva linna postkontorisse. Lühikeste läbirääkimiste käigus selgus siiski, et programm, mis Eestis käivitati alles üsna hiljuti - võimalus maksta trahv ära kohapeal - töötab Montenegros juba ammu ja selleks pole vaja isegi pangkaarti - sularaha töötab sama hästi ja mingit üleliigset bürokraatiat ega paberimäärimist sellega ei kaasne. Lisaks saab selle lahenduse kasutamisel ka korralikku soodustust - esialgu küsitud 30 euro asemel pidin maksma vaid 10. Väga innovaatiline.

Üle mägede sõites langes temperatuur vahepeal 34 kraadi pealt 14 kraadini. Žabljak asus pooleteise kilomeetri kõrgusel, kuid üsna laugel maal, nii et see kõrgus oli vaid number. Otsustasime enne edasisõitmist üle vaadata oma ööbimiskoha. Kui GPS meid aina kahtlasematele teedele ja lõpuks lausa heinamaale juhatas, saime aru, et Montenegro kaart ei ole seal just parim, mida võiks soovida. Kuna meil olid maja koordinaadid olemas, keerasime ennast põllu peal ringi ja sõitsime niikaua läbi erinevaid lähenemisteid, kuni jõudsime üheni, mis lõpuni sõidetav oli.

Ööbimiseks oli meil seekord valitud väike kahekorruseline palkmaja, mis oli väga kena ja hubane. Majaomanik oli mingi vanem naine, kes ise elas saunikuna väikses hütis maja kõrval.

Ladusime oma tavaari maha ja sõitsime natuke edasi paika, kust viis sild üle kanjoni. Kuigi see ei olnud ilmselt kanjoni kõige sügavam koht, oli vaade sealt väga võimas. Kohapeal nägime, et üle kanjoni viis lisaks sillale ka Euroopa pikim zip-line, nii et loomulikult pidime ka selle ära proovima. 850 meetri pikkust trossi mööda ühelt kaldalt teisele sõites oli vaade veel parem, eriti allapoole mitmesajameetrisesse sügavikku, mille põhjas voolas väike Tara jõgi.

Ostsime poest endale toiduaineid luksusliku snäkilaua tegemiseks ja sõitsime oma metsamajakesse tagasi. Majas oli pisike kineskooptelekas ja korralik piraat-DVD-kollektsioon ning kuna parajasti kogunesid väljas äikesepilved ja toas elekter väreles, tundus paslik vaadata Cabin in the Woodsi. Kahjuks seda filmi kollektsioonis siiski ei olnud, nii et pidime leppima mingi suvalise õudukaga, mis osutus oodatult halvaks.

12. juuli 2015 - Eurotripi viieteistkümnes päev

Ärkasime ja sõitsime paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Zadari linna. Seal kuulasime kalda sisse ehitatud mereoreli muusikat, mis kõlas nagu piinatud delfiinide karjed. Orelit ennast näha ei olnud, see asus rannapromenaadi all.

Võtsime suuna Dubrovniku peale. Eestlaste lemmiklinnast Splitist sõitsime ilma kõrvale vaatamata mööda. Vahepeal pidime korraks Euroopa Liidust väljas käima, sest Dubrovnik on muust Horvaatiast ära lõigatud tükikese Bosniaga.

Erinevalt Schengeni piirist kumbki piirivalvur meie dokumente Euroopa Liidu välispiiril kontrollida ei viitsinud ja meile vibutati lihtsalt head teed.

Dubrovnikus parkisime auto kogemata linna kõige luksuslikuma hotelli parkimismajja ja maksime 4 tunni parkimise eest 35 eurot.

Kõndisime natuke peatänaval ringi ja ostsime halba jäätist. Kuna Dubrovnik on linn, kus filmiti Troonide Mängu, võtsime järgmiseks ette vastavateemalise tuuri, privaatse giidiga ja puha. See oli meil juba eelnevalt ära broneeritud ja ei maksnud üldse palju.

Mõningate digitaalsete liialdustega tegi HBO Dubrovnikust King's Landingu. Külastasime erinevaid võttepaiku ja giid näitas meile pilte sarjast, millega saime neid võrrelda. Vahepeal räägiti meile Dubrovniku ajalugu ka. Väga asjalik tuur oli.

Saime teada, et Blackwater Bay on tegelikult üsna väike ja sealsesse põlvekõrgusesse vette Stannise laevastiku vrakid küll ära ei mahuks. Kõndisime mööda Walk of Shame'i radasid, istusime rauast troonil ja nägime ära koha, kus toimus Purple Wedding.

Lõpuks näidati meile ka diivanit, kus lõppes üks seiklusterohke õhtu Peter Dinklage'i jaoks.

Meie ööbimiskohaks oli korter, mis asus vanalinnast paari kilomeetri kaugusel. Sõitsime sinna ja leidsime suhteliselt väikese vaevaga õige koha üles, kuigi hoonel polnud ühtki muud eraldusmärki peale majanumbri. Meid tervitas üks palja kõhuga vanamees, kes rääkis korraga kõiki keeli ja mitte ühtki. Saime temaga käte-jalgade abiga asjad aetud ja seadsime ennast mugavalt sisse. Korter ise oli 90 euro eest täiesti eeskujulik ja mugav.

Mõtlesime, et vanalinna restoranid on kõik kindlasti väga kallid, nii et seadsime õhtusöögi otsingul oma sammud vastassuunas. Kõndisime veidi maad, aga üsna pea saime aru, et selles suunas ei asu üldse eriti midagi. Õnneks viis kohalik ühistransport meid vanalinna lähedale tagasi, kust me pärast väikest tiiru leidsime täiesti mõistliku hinnaklassiga suhteliselt korraliku koha. Horvaatia ei ole väljas söömiseks küll kõige odavam riik, kus ma käinud olen, kuid hinnad on seal siiski üsna head, kui sa just mingit eriti kallist kala ei telli.

11. juuli 2015 - Eurotripi neljateistkümnes päev

Jätsime hommikul villaga hüvasti ja jätkasime reisi, mis viis meid esialgu endiselt lõuna poole. Sõitsime Plitvice rahvusparki ja jätsime auto metsa alla, kus oli mõnusalt varjuline (ja mis oligi tegelikult ametlik parkla).

Lunastasime 180 kohaliku raha eest piletid, mis andsid meile sissepääsu parki ja võimaldasid jalavaeva vähendamiseks sõita kohaliku paadi ja bussiga. Park oli päris suur, nii et isegi neid võimalusi kasutades kõndisime ikkagi maha üle kümne kilomeetri.

Muuhulgas keelasid piletid pargis igasuguse lõbutsemise, ujumine kaasa arvatud.

Ujumiskeelust oli sügavalt kahju, sest ma pole kunagi olnud kohas, kus oleksin rohkem ujuda tahtnud kui seal. Vesi oli ebareaalselt selge ja paistis ka sügavamates kohtades põhjani läbi. Kogu vee-elu oli väga hästi jälgitav.

Plitvice on jõgi, mis voolates tekitab erinevatele tasanditele järvelaadseid moodustisi, mis on ühendatud koskede ja kärestikega. Turiste oli seal palju, aga kuna park on väga suur, siis hajusid need mõnusalt igale poole laiali, nii et enamasti õnnestus üsna rahulikult ringi vaadata. Isegi toidujärjekorras ei pidanud üle kümne minuti ootama.

Veetsime pargis peaaegu terve päeva ja sõitsime pärast seda pisikesse mereäärsesse külla nimega Vinjerac, kus asus meie ööbimiskoht. Õigupoolest ma ei tahakski seda külaks nimetada - pigem oli tegu erakordselt pisikese linnaga, sest kõik Horvaatia linnale omased tunnused olid seal olemas - sadam, rannapromenaad, mereäärsed restoranid ja tähistatud parkimiskohad.

Vaade elutoa aknast

Öobimiskohaks oli meil 70 euro eest saadud kahetoaline korter otse mere ääres, kuhu pääses läbi allkorruse baari. Lülitasime konditsioneeri sisse ja läksime mere äärde õhtusööki jahtima. Leidsime sobiva koha, aga kuna ainsa kuuekohalise laua peal oli silt "reserveeritud", hakkasime edadi minema. Mingi ettekandja nägi meid ja ütles: "Ma võin selle sildi ära ka võtta, kui te tahate," nii et jäime sinna. Tellisime toidud ära ja vaatasime päikeseloojangut, mille kestuseks mõõtis Asko 2 minutit ja 41 sekundit. Meie kõrval algas elava muusikaga külapidu, kus mängiti samasugust sülti nagu Eestis. Väiksed lapsed kargasid lava ees ringi ja hiljem liitusid nendega ka veidi vanemad inimesed. Kõrval grilliti kala ning müüdi plastikust relvi ja barbinukke.

Pärast õhtusööki läksime kohalikku randa ujuma ja kuulsime seda pidu veidi kaugemalt. Mägedelt tagasi kajav muusika tekitas väga huvitava efekti. Kuuldavus oli lahes väga hea ja pidu jõudis kõigi külaelanike kodudesse, tahtsid nad seda või mitte.

10. juuli 2015 - Eurotripi kolmeteistkümnes päev

Viimane päev villas. Võtsime puhkamisest jälle veidi puhkust ja veetsime suurema osa päevast mitte midagi tehes. Väga laisk päev oli, isegi naabri kukk ei viitsinud kireda.

Lõuna ajal käisime korraks Rabaci rannas. Ilus pikk rand oli. Kuna me ei viitsinud rahva seas ujuda, jalutasime veidi kaugemale, kuni leidsime kaljude vahel kauni privaatse koha. Piiu ja Merilin arvasid,  et seitsmendal päeval päike ikka enam ei põleta, ja peesitasid ilma päevituskreemita päikese käes. Valesti arvasid. Päris nii punaseks kui Kristjan nad siiski ei läinud, aga õhtul nad saunalaval väga istuda ei tahtnud.

Grillisime ära viimase liha ja hävitasime kõik muu, mis külmkappi jäänud oli. Õhtul pidasime Askoga basseini serval maha võitluse, mis lõppes sellega, et Asko kukkus ühe eriti graatsilise pettemanöövri sooritamise ajal riietega vette ja lõi ennast rinnaga kergelt vastu basseini serva ära. Õnneks talle sellest püsivaid vigastusi ei tekkinud.

9. juuli 2015 - Eurotripi kaheteistkümnes päev

Hommik oli vahelduseks pilves, jahe ja tuuline. Sõitsime kohalikku sadamasse, et minna vaatama Cresi saart. Merel möllas kerge torm, aga õnneks praam siiski sõitis. Saime nautida kahekümneminutilist õõtsutavat laevasõitu, mille käigus ei läinudki kellelgi süda pahaks.

Piiu oli lugenud Minu Horvaatiat ja rääkis meile fakte saare kohta. Tahtsime minna vaatama kaeluskotkaste reservaati, aga see tundus olevat kinni. Kotkaid nägime aga saare kohal lendamas päris palju.

Looduse poolest oli Cres hoopis teistsugune kui manner. Selline mõnusalt ürgne ja kivine. Keegi oli terve saare - ja ma isegi ei liialda, terve Hiiumaa suuruse saare - tihedalt kiviaedasid täis ehitanud. Saarel polnud kohta, kus ühtki aeda ei näinud.

Sõitsime ühte eriti pisikesse külla, mille jaoks meie auto oli liiga suur. Kohalikud elanikud sõitsid Nivadega mööda kivilademeid, aga tavalise autoga me sinna ei kippunud. Hädavaevu saime ennast siiski ringi pööratud ja auto lõpuks küla serva isegi ära parkida. Küla oli tõesti kompaktne, enamikel tänavatel pidi kõndima külg ees. Lapsed mängisid keset tänavat kaarte ja inimeste pesu kuivas üle tänava. Piiu teadis rääkida, et seal külas elatakse ainult suvel ja talveks kolivad kõik mandrile või Cresi linna.

Cresi linn oligi meie järgmine peatuspaik. Kesklinnas polnud tänavad palju laiemad, aga turistide jaoks oli linna ääres tasuline parkla. Jätsime auto sinna ja jalutasime sadamasse, kus kasutasime võimalust veidi toitu näost sisse ajada. Osad meist tellisid kala ja osad mingeid vähi ja kreveti vahepealseid elukaid, mis maitseid ülimalt hästi. Hind oli ka mitte kõige odavamate killast.

Vahepeal oli suvi tagasi tulnud ja hommikune jahe ilm oli vaid mälestus. Sõitsime üle silla Lošinji saarele, kus Piiu väitel pidi olema gekosid, aga polnud.

Gekosid otsimas

Käisime ära saare tipus ja külastasime poodi, mis logistilises mõttes täiesti arusaamatul põhjusel oli ehitatud saare kaugeimasse otsa.

Tagasiteel läksime randa, mis Piiu väitel pidi olema Cresi kõige kaunim rand. Polnud põhjust tema väites kahelda. Viimased sada meetrit pidi laskuma jalgsi, aga laskumine (ja sellele paratamatult järgnev ülesronimine) olid vaeva igati väärt.

Merevesi oli debiilselt sinine ja vaade lihtsalt vapustav. Boonuseks oli korralik lainetus, mis tegi ujumise eriti lõbusaks.

Tagasi mandrile sõites praam enam eriti ei õõtsutanud. Auto teatas vahepeal, et meil saab kohe kütus otsa, aga õnneks selgus, et see tuli kallaku peal seismisest, ja tegelikult jõudsime ilusti koju välja.

8. juuli 2015 - Eurotripi üheteistkümnes päev

Kuna meie seitsmepäevane Sloveenia kiirteepass hakkas läbi saama, kasutasime veel viimast võimalust seda riiki külastada, kuid tegime seda vaid läbisõidu eesmärgil ja võtsime tegelikult ette suuna hoopis Veneetsia poole. Valisime autosõidu, sest paadireis Rovinjist oleks maksnud hingehinda ja poleks olnud märgatavalt kiirem.

Piirivalvur vaatas Alo ilma habemeta passipilti, muigas ja ütles: "Like a woman."

Sloveenias tankisime auto odavat kütust täis ja saime kauba peale kõige põhjalikuma aknapesu, mida ma olen tanklas näinud. See sisaldas putukaeemaldust spetsiaalse vahendiga, aknapesu ja kuivatust, kõik täiesti tasuta.

Planeeritud kolmetunnine sõit venis pikemaks, kui sattusime Itaalia kiirteel ummikusse. Mingi veoauto oli risti tee peal ees, nii et seisime ühe koha peal veidi üle pooleteise tunni, kuni see sealt ära koristati. Tundus, et oli ilma inimohvriteta avarii.

Sattusime olude sunnil jälle McDonald'sisse, sest nälg jõudis enne kätte kui Veneetsia. Sõime parmesaniga ciabattaburgerit.

Veneetsias parkisime auto 29 euro eest kümnendale korrusele. Sealt avanes päris hea vaade.

Linnas oli rõvedalt palav, niiske ja väga palju rahvast. Tekkis selline tunne, nagu oleksin tagasi Tokyos. Kõndisime läbi turistimasside San Marco väljakule ja ostsime tee pealt jäätist. Itaalia jäätis on parim, mida söönud olen.

Mere ääres kastsime jalad vette, et veidi värskendust saada. Neiudel hakkas pilt vaikselt eest ära minema, päris kurnav oli meie ekskursioon. Jõime kõik kaasavõetud vee ära ja ostsime poest kuus pudelit juurde.

Tagasiteeks valisime teise osa Veneetsiast, kus inimesi praktiliselt polnud. Ilm hakkas samuti veidi mõnusamaks minema, sest vaikselt kiskus pilviseks. Istusime ühte nurgatagusesse kohvikusse ja jõime shakeratot. Leidsime üles Veneetsia vangla, mille ees parkisid politseipaadid.

Kui autosse tagasi jõudsime, algas päris kõva vihmasadu ja temperatuur langes koguni 27 kraadini. Seal kohas, kus me minnes ummikus passisime, freesiti parajasti asfalti üles, et koristada ära õli, mille avariisse sattunud rekka oli maha ajanud. Tulemuseks oli mõnus 9-kilomeetrine ummik, õnneks seekord vastassuunas.

Kodus oli temperatuur mõnusalt jahe. Istusime õhtul terrassil ja vaatasime, kuidas mägede taga möllas äike.

7. juuli 2015 - Eurotripi kümnes päev

Ärkasime üsna hilja, sest vahepeal peab puhkusest puhkama ka. Osa seltskonnast läks poodi, aga mina ei viitsinud seekord kaasa minna. Lebotasin niisama basseini ääres.

Plaanisime minna tutvuma Istria poolsaarega ja kuna marsruut ei olnud pikk, tegime väljasõidu alles lõuna paiku. Sõitsime Pazini linna vaatama seal laiuvat suurt auku, mis pidi meie brošüüri järgi olema inspireeritud Jules Verne'i loost Reis maakera südamesse.

Üsna looduslik auk tundus, nii et kahtlesime selles väites. Üsna metsane oli ta ka, seega me ei saanudki aimu, kui sügava auguga tegu oli.

Sõitsime edasi Motovuni, et vaadata Istria väidetavalt ilusaimat linna.

Motovun asus mäe otsas ja parkimispileti pidi ära ostma juba enne linna sisenemist. Maksis peaaegu kolm eurot. Sõitsime järsust tõusut üles ja leidsime koha, kuhu auto jätta. Edasi viis meid jalakäijate tänav, mis oli täidetud turistipoodidega. Kõndisime üles linnamüürile ja tegime linnale tiiru peale. Tõeliselt ilus linn oli.

Termomeeter näitas 36 kraadi, nii et mütsid osutusid vajalikuks. Oli meie reisi seni kõige palavam päev.

Tagasi alla kõndides astusime sisse mingisse poodi, et osta trühvlijuustu ja trühvlipasteeti, sest trühvlid on Motovunis oluline teema.

Sõitsime läbi Novigradi ja tegime linnasildi juures pilti.

Edasine plaan oli leida mingi vaiksemat sorti rand Istria läänerannikul, kus teha väike ujumis- ja piknikupeatus. Selgus, et Istria läänerannik on võrreldes selle osaga poolsaarest, kus meie elame, palju rohkem turiste täis ja sellist asja nagu vaiksemat sorti rand seal ei ole. Leidsime siis ühe vaiksemat sorti varjualuse koha rahvarohkes rannas ja pidasime oma pikniku maha seal. Kõht täis ja mereveest värskendus leitud, sõitsime edasi, et vaadata Limski kanalit. Leidsime ühe teeäärse vaatetorni ja ronisime sinna otsa.

Teisel pool fjordi ootas meid ilus Rovinji linn oma kitsaste tänavatega.

Sõitsime algul sadama juurde. Kuna Rovinjist saab tiiburiga Veneetsiasse, oli sadam autosid täis pargitud. Sõitsime veidi kaugemale, parkisime auto ära, ostsime kolm liitrit vett kaasa ja tegime umbes tunniajase linnatuuri. Kitsaste tänavate eelis oli see, et need pakkusid head varju. Peatänaval oli vaja minna kommipoodi ja osta tšillimaitselisi kummikomme. Merilin ostis endale kohaliku telefonikaardi ja hakkas Ingressi mängima.

Pärast tuuri ostsime veel kolm liitrit vett ja sõitsime tagasi villasse, et ennast enne õhtusööki paar tundi basseinis jahutada.

Õhtul viis Asko meid autoga Labini linna, kus pidi asuma poolsaare parim pizzeria. Vanalinna leidmine võttis veidi aega, kuna see asus uuest linnast eemal. Parkisime auto linna kohale mäe otsa, tasulise parkimise eest tuli maksta terve euro.

Pitsa oli tõesti päris hea. Kui see söödud, otsustasime enne kojuminekut veel veidi vanalinna vaadata. Seal pidi olema päris palju vaatamisväärsusi.

Pimedas me neid kõiki üles ei leidnud, kuigi vanalinn oli nii väike, et käisime selle peaaegu täies ulatuses läbi. Üllataval kombel liikus seal ringi päris palju rahvast. Naljakas oli ka see, et kell 11 teisipäeva õhtul ei olnud avatud mitte ainult baarid, vaid ka kõik suveniiripoed.

Tagasi villasse jõudsime päris hilja, nii et enne lahkumist küdema pandud saun oli juba maha jahtunud.