Esmaspäev, 20. august, tagasi koju

Kuigi me olime enamuse huvipakkuvatest vaatamisväärsustest Tokyo ümbruses ära näinud ja suurema osa planeeritud tegevustest ära teinud, oli ikkagi selline tunne, et tahaks sinna eksootilisse riiki kauemaks jääda. Kuid raha oli otsas ja lennupiletid olemas, nii et midagi polnud teha, tuli ennast juba varajastel hommikutundidel voodist üles ajada, et õigeks ajaks lennuki peale jõuda.

Panin kartuses, et lennukis võib muidu jahe hakata, jalga pikad püksid ning lootsin, et elan jalutuskäigu hostelist metroojaamani nendes kuidagi üle. Hetkest, mil ma uksest välja astusin, kuni selle hetkeni, mil ma oma tegu kahetsema hakkasin, kulus vist vähem kui minut. Hoolimata varajasest hommikust muutis raske seljakoti ja pikkade pükste kombinatsioon olemise hetkega ebameeldivalt kleepuvaks.

Vedasime oma kotid ja kohvrid Asuma sillale ja jäime seal korraks seisma, et teha enne lahkumist üks grupipilt, kus kõik peal oleks. Pilti võib näha selle blogi esimeses postituses.

Pärast fotosessiooni jätsime Asakusaga mõttes hüvasti ja laskusime alla metroojaama. Seejärel otsustas Valdar umbes veerandiks tunniks kuhugi WC-d otsima minna ja tagasi tulles vale perrooni peale eksida, kuid tema õnneks vahepeal meie oodatud rongi ei tulnud. Kuna Naritasse minevad kiirrongid sõitsid umbes iga neljakümne minuti tagant ja nende sõiduplaane me kuskilt leida ei osanud, siis läksime rongi ootama küllaltki suvalisel ajal, lootes, et väga pikalt jaamas passima ei pea. Ajavaru meil natuke oli, aga kui õige rong oleks saabunud veidi varem, oleksime Valdari pidanud vist Jaapanisse jätma.

Kuna mingeid muid ootamatuid vahejuhtumeid ette ei tulnud, jõudsime lennujaama ikkagi üsna vara. Andsin automaadile tagasi oma Pasmo metrookaardi (Tallinna Ühiskaardi Jaapani versioon) ja sain selle eest 500 jeeni deposiiditagastust, mis tuli lennujaamas ära kulutada, sest müntidega poleks Eestis midagi peale hakata. Lisaks sellele ja mõnele rahakotipõhja jäänud väiksemale mündile mul rohkem Jaapani jeene enam ei olnudki. Eesmärk kogu kaasavõetud sull kohapeal ära kulutada õnnestus edukalt täita.

Pagasi kaalupiiridesse jäämisega kellelgi probleeme ei tekkinud ning kui välja arvata mõned kahtlase sisuga koomiksid Robini ja Marguse kottides, siis salakaupa me samuti üle piiri vedada ei üritanud, nii et pääsesime ka check-inist ja turvaväravatest edukalt läbi. Üritasime lennujaama tax-free poest osta kaasa mõned pudelid Jaapani umeshu-d, kuid selgus, et meie lennu peale neid müüa ei lubatud. Oleksime pidanud selle peale varem mõtlema, aga mis teha, algajate asi. Küll aga leidsime teisest poest rohelise tee maitselisi ja üleni rohelist värvi Kitkati šokolaade, mis välismaalaste jaoks on vist üks põhilisi ja tuntumaid kaasaostetavaid kohalikke veidrusi, kuid mida me oma kolme Tokyos veedetud nädala jooksul veel kordagi varem üheski poes müügil näinud ei olnud. Ilmselt seda ainult turistide jaoks toodetaksegi.

Ja oligi käes aeg Jaapani pinnalt õhku tõusta. Lennuk startis kohaliku aja järgi veidi pärast lõunat, kuid see ei takistanud mul kohe pärast õhkutõusmist mitmeks tunniks silm looja lasta. Ärkasin selle peale, kui süüa pakkuma hakati; lendasime siis juba kaugel Siberi kohal. Kui reisi alguses tundus lennukitoit päris hea, siis tagasisõidul pakutud söök maitses väga tehislikult ja imalalt. Ei teagi nüüd, kas pärast kolme nädalat Jaapanis tundus see toit lihtsalt harjumatu või oli see tõesti tunduvalt halvem kui eelmisel lennul. Et üleminek tagasi Euroopalikele tavadele siiski liiga järsk ei tunduks, anti lisaks kahvlitele ja nugadele kõigile ka paar söögipulki. Ja rohelist teed sai ka.

Umbes kümme tundi pärast õhkutõusmist maandus meie Airbus edukalt Moskva pinnal. Pärast lennukist mahaastumist ja passikontrolli läbimist anti meile kõigile väiksed paberilehed, kus oli kirjas, mis kellaks me millisesse väravasse minema pidime, et oma jätkulennu pardakaardid kätte saada. Olime ainsad Tokyost Tallinnasse lendavad inimesed, nii et see värav avati spetsiaalselt meie jaoks. Kahe lennu vahele jäävad kolm tundi veetsime taaskord tuttavas kohas Sabotööri mängides ning vahepeal infotabloosid vaatamas käies, et me midagi maha ei magaks. Hea oli, et me seda tegime, sest mingil hetkel vahetati ära värava number, kust me oma piletid kätte saama pidime. Kui me umbes viisteist minutit enne õiget aega selle uue värava poole jalutama hakkasime, kuulsime kõlaritest kohutava aktsendiga ingliskeelset teadet, mis polnud küll täielikult arusaadav, kuid tundus, nagu see oleks suunatud just meile. Kuskilt ajusopist koitis, et olime sama teadet kuulnud vist ka varem kaardimängu ajal, kuid ei pööranud sellele siis erilist tähelepanu, kuna sellest oli väga raske aru saada.

Igatahes jõudsime me peaaegu kümme minutit enne määratud aega õigesse kohta kohale, kuid seal oodanud inimesed olid sellise näoga, nagu nad oleksid kartnud, et meid on vahepeal kuskil nurga taga ära tapetud. Igatahes ohkasid nad kergendatult, kui me ennast näole andsime: "Jumal tänatud, me juba tükk aega otsisime teid." Ei saa mina aru, mis neil viga oli. Võib-olla nad polnud kindlad, kas me oleme muutunud väravanumbrist teadlikud, kuid isegi sellest poleks mingit häda olnud, sest värav, kuhu me esialgu minema pidime, oli vähem kui paarikümne meetri kaugusel ja paistis õigest kohast ilusti kätte. Oleks me siis hiljaks jäänud või midagi!

Saime oma pardakaardid kätte ja seejärel suunati meid järgmise värava juurde, kust Estonian Airi lennuk väljuma pidi. Seal oli rahvast juba rohkem kui ainult meie, kuid päris täis vist lennuk siiski ei saanud. Seekord jagati lennukis lisaks muffinile veel väikseid Eesti lipuga tikuvõileibu, sest oli Vabariigi taasiseseivumispäev.

Meie reis lõppes Jaapani aja järgi umbes kell pool viis hommikul, kui lennuki rattad puudutasid külma ja kõledat Maarjamaa pinda. Kohalik aeg Tallinna jõudes oli umbes pool üksteist õhtul, nii et koju jõudes sai küllaltki normaalsel ajal magama minna, et ennast pikast reisist, väsitavast tagasilennust ja ajavahest korralikult välja puhata.

--

Ja ongi kõik. Nüüd, kui mina olen juba ammu töö ja argielu juures tagasi, läheb see blogi mõneks ajaks puhkusele, et enne järgmisi reise ja seiklusi natuke hinge tõmmata. Tänud teile, kes lugeda viitsisite! またね!

Oh ei, see oli viimane postitus!

Pühapäev, 19. august, üheksateistkümnes päev Jaapanis

Viimane reisipäev algas nagu iga teinegi hommik Jaapanis, ainult selle erinevusega, et kui tavaliselt oli selleks ajaks enamvähem teada, mida me päeva jooksul teeme, siis seekord polnud meil peale asjade pakkimise peaaegu ühtki plaani. Otsustasime sõita Akihabarasse, sest Lonely Planeti väitel pidi seal igal pühapäeval aset leidma suur kirbuturg, mille ajal isegi linnajao lai peatänav autodele kinni pannakse. Jõudsime aga vist veidi liiga vara kohale, sest mingit kirbuturgu kuskilt ei paistnud ja kõik tänavad olid samuti autosid täis.

Kuna kellelgi mingit uut põnevat ideed pähe ei tulnud, mis kogu seltskonnale huvi pakuks, läksime laiali, et igaüks saaks viimasel päeval teha ja vaadata, mida ise soovib. Käisin päris pikalt Akibas ringi, kuna ma varem seal väga palju aega veetnud ei olnud. Mingil hetkel paar tundi hiljem, kui ma olin just valmis ära minema, avastasin järsku, et politseinikud tegelesid suure tänava sulgemisega. Jäin siis veidi kauemaks sinna, et näha, mis toimuma hakkab, ja leidsin mingil hetkel üles ka kirbuturu, mida ei pandudki püsti peatänavale, vaid sellega paralleelselt kulgevale veidi kitsamale kõrvaltänavale. Suur tänav suleti vist lihtsalt selleks, et jalakäiatel, keda pühapäeval oli Akibas palju, mugavam liikuda oleks.

Kirbuturul müüdi umbes sama kraami kui poodideski, ja minu meelest ka mitte eriti odavamalt, nii et see tundus üsna mõttetu. Otsustasin hostelisse tagasi jalutada ja sain tee peal juhuslikult kokku Margusega, kellel sama mõte oli olnud.

Pakkisin tagasisõiduks asjad ära - kuna ma väga palju midagi Jaapanist kaasavõtmiseks ostnud ei olnud, jäi kotti üsna palju vaba ruumi, nii et käisin pärast veel paarist poest läbi ja täitsin selle ruumi erinevate Jaapani snäkkidega, mida Eestisse kaasa viia.

Õhtul korjasime kokku kõik ühejeenised, mis meil reisi jooskul kogunenud olid. Kuna selle mõttetu rahaga keegi kunagi maksta ei viitsinud ja neid münte poest alati vahetusrahana tagasi sai, oli meil neid kolme nädalaga tekkinud kamba peale vähemalt poole liitri jagu. Igatahes oli see liiga suur kogus, et see niisama hostelisse vedelema jätta, nii et ostsime saja jeeni poest ühe plastmassist karbi, panime kõik mündid selle sisse ja matsime need lähedalasuvasse parki. Pärast joonistasime ühe Valdari poolt ohvriks toodud T-särgi peale aardekaardi, mille hosteli fuajee seinale uusi seiklushimulisi varanduseotsijaid ootma jätsime. See oli meie hüvastijätukingitus.

Varandus

Laupäev, 18. august, kaheksateistkümnes päev Jaapanis

Sõitsime Shibamatasse, mis on üks pisike ja vaiksemat sorti koht Tokyo äärelinnas, peaaegu linnast väljas isegi. Sinna sai Asakusast otse metrooga, mis maa alt välja tulles automaagiliselt kohalikuks rongiks transformeerus, nii et kuhugi ümber istuda ei olnudki vaja. Viimases lõpus pidime siiski minema teise rongi peale, mis sõitis mingit eriti väikest liini, kus oligi ainult kolm peatust. Peatus, kuhu me välja jõuda tahtsime, peaaegu paistis eespool ja sinna oleks sama hästi võinud ka jala minna, aga kuna rong juba ootas meid, otsustasime sellele ikkagi peale istuda.

Rongil oli aga aega küll ja liikuma hakkas see alles kümme minutit hiljem. Selle ajaga oleksime jalgsi jõudnud selle vahemaa kaks korda läbi käia. Õnneks selle viimase sõidu eest vähemalt raha juurde maksma ei pidanud.

Rongist väljudes jõudsime Shibamata kõige elavamale tänavale, kus asus palju müügilette. Ostsime mingist putkast pulga otsa aetud kergelt marineeritud kurki, mis oli üks üsna veider snäkk, aga maitses isegi päris hästi.

Tänava lõpus asus tempel, mis pidi olema kuulus mingisuguste puunikerduste poolest. See oli esimene kord, kui pidime templisse minemise eest raha maksma, aga seal oli nii mõnus ringi jalutada, et sellest kahju küll ei hakanud. Puunikerdused ise olid väga muljetavaldavad, need kujutasid erinevaid stseene mingitest budistlikest lugudest ja olid nii detailselt viimistletud, et ma ei suudagi ette kujutada, mitu aastat mungatööd nende tegemiseks kuluda võis.

Tempel

Puunikerdused. Selliseid stseene oli seal templis umbes kümmekond.

Lisaks oli templil veel imekaunis aed ja selle ümber sile laudpõrandaga terrrass, mille peal oli eriti mõnus paljajalu kõndida. Tasuta teed sai ka ja tiigis suplevaid kilpkonnasid imetleda.

Aed

Templist lahkumise järel sõime samast kõrvalt leitud restoranis kõhud täis ja läksime niisama Shibamata peale jalutama. Jõudsime välja jõe äärde, kus oli palju vaba ruumi, mida Tokyo elanikud kasutasid pesapalli harjutamiseks, piknikute pidamiseks või niisama päikese võtmiseks muru peal pikutades. Jõega paralleelselt kulges aktiivselt kasutatav jalgratta- ja rulluisutee, mis oli isegi laiem kui samas kõrval olev autodele mõeldud tänav.

Leidsime koha, kus oleks saja jeeni eest saanud traditsioonilise paadiga üle jõe sõita, kuid kuna paat oli parasjagu teisel pool ja ei paistnud lähiajal tagasi tulevat, loobusime sellest ideest. Pealegi ei paistnud, et teisel pool midagi väga põnevat oleks.

Sadam

Paadisillal

Raudteejaama poole tagasi jalutades käisime läbi mingist väiksest surnuaiast, mis koosnes väga tihedalt üksteise kõrvale pakitud kivist haudadest ja kust Tiiu leidis ühe vigastatud tiivaga tsikaadi, kelle ta kivimonumentide vahelt kuhugi põõsastikku toimetas.

Neid nunnusid putukaid on terve Jaapan täis

Linna tagasi jõudes käisime korra veel läbi eelmisel päeval leitud Ghibli poest, et natuke suveniire osta, ja läksime seejärel Sumida jõe kruiisile, mis juba esimestest reisipäevadest plaanis oli. Laeva peale sai minna kohe Asakusa jaama kõrvalt, meie hostelile väga lähedalt, ja see sõitis umbes pooleteise tunniga mööda jõge alla Tokyo laheni ning tagasi. Jõgepidi kulgedes võis näha paljusid huvitavaid ehitisi ning muuhulgas ka Tokyo Towerit, mida varem olime näinud vaid ühe korra Sky Tree otsast alla vaadates.

Kui laev oma ringsõidu lõpetas, oli väljas juba pime. Märkasime, et jõe ääres meie hosteli pool põles väga palju värvilisi laternaid ning samast suunast kostuv muusika andis märku, et ilmselt toimub seal mingisugune pidu. Kuna igal pool Jaapanis oli parajasti käimas hingede austamise festival Obon, siis arvatavasti oli tegu selle auks korraldatud pidustusega. Läksime seda ka lähemalt vaatama - tõepoolest oli tegu Oboniga, inimesed tantsisid ringis mingeid traditsioonilisi tantse, mille samme kõik teadsid, ning need, kes ei teadnud, jõid õlut või vaatasid niisama pealt.

Kuna kõht hakkas toitu nõudma, siis me väga kauaks sinna festivalile ei jäänud ja läksime hoopis õhtusöögikohta otsima. Kui me varem olime võtnud eesmärgiks käia igal õhtul erinevas kohas söömas, siis seekord rikkusime seda reeglit ja läksime mingisse varemgi külastatud sushikohta - puhtalt sellepärast, et teadsime, et seal saab kaardiga maksta. Rahakott andis juba märku, et reisi lõpp läheneb - kaasavõetud sularaha hakkas kõigil vaikselt otsa lõppema. Margus näiteks, kes suurema osa oma rahast Akibasse jättis, elas juba mitmendat päeva kiirnuudlite peal.

Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus lõpetasime Robiniga ära eelmisest õhtust allesjäänud viski.

Reede, 17. august, seitsmeteistkümnes päev Jaapanis

Ärkasin veidi enne seda, kui buss Tokyosse jõudis. Bussiaknast midagi väga meelierutavat vaadata ei olnud, sest kiirtee ääres olid igal pool kõrged seinad, mis vaatevälja piirasid. Tee ise tundus Eesti maanteedega võrreldes harjumatult kitsas, kuid kohalikke ei paistnud see kuidagi häirivat, sest nad sõitsid üsna uljalt kihutades ning ei löönud araks ka bussidest ja veoautodest möödumisel, kui mõlemale poole autost võib-olla pool meetrit vaba ruumi jäi.

Kui Shinjukus bussist maha astusime, tervitas meid taas erakordselt kuum ilm. Või äkki see ainult tundus erakordselt kuum, sest olime Fuji jahedusega juba ära harjunud? Igatahes oli parajasti käes pärastlõunane aeg, mil päike meile peaaegu et seniidist vastu irvitas ja täie rauaga kuuma andis. Fuji mäe tipus külmetades võis sellisest ilmast ju unistada, aga kui see lõpuks käes oli, siis ega see kuigi rõõmsaks ei teinud küll.

Sõitsime Yamanote liini rongiga tagasi hostelisse. Pärast jahedat dušši ja puhaste riiete selgapanemist tekkis taas peaaegu inimese tunne. Peagi saabusid hostelisse ka meie ülejäänud reisikaaslased, kes erinevates kohtades linna peal hängimas käinud olid. Marion ja Robin olid eelmisel päeval külastatud köögitarvete tänavalt leidnud mingisuguse toidupoe, kust muuhulgas matchat osta sai, ning kuna nad tahtsid sinna tagasi minna ja minagi natuke teed osta soovisin, seadsimegi sammud sinnapoole.

Jaapanis on poodide süsteem mõnevõrra erinev kui meil Eestis. Kui siin lähed suvalisse kaubanduskeskusesse ja saad kõik vajaliku ühest kohast kätte, siis Tokyos  me selliseid suuremaid ostusekuseid ei näinudki. Võib-olla neid kuskil äärelinnas on, kuid meie marsruudile ei jäänud kunagi ühtki ja saime aru, et pigem on Jaapanis populaarsed sellised väiksemad kindlatele kaupadele spetsialiseerunud poed, mida on kõikjal väga palju ja mis vastavalt müüdavale kaubale erinevate linnaosade vahel ära jaotatud on. Kõik Jaapanlased teavad, et kui neil on vaja elektroonikat, tuleb sõita Akihabarasse, riiete jaoks Shibuyasse või Harajukusse, köögitarvete jaoks sinna köögitänavale ja nii edasi. Näiteks leidsime ühel päeval Uenost mingi rohkem kui kilomeetripikkuse tänava, mille ääres oli vähemalt sada ehtepoodi.

Igapäevakaupade jaoks on olemas konbinid (convenience store), mida võib kohata iga tänavanurga peal, kuid mille kaubavalik on tavaliselt väga piiratud; seal pakutakse üldiselt vaid valmistoitu (onigirisid, sushikomplekte ja bentosid, kiirnuudleid, saiakesi, puuvilju jms), snäkke ja jäätist, alkoholi, hügieenitarbeid ja pornomangasid. Kui on tahtmine ise süüa teha või soov laiema kaubavaliku järele, tuleb leida mõni supermarket, kuid isegi nendes ei pakuta päris nii palju erinevat kaupa kui meie Selverites ja Rimides. Näiteks hoolimata sellest, et jaapanlased on väga suured teejoojad, polnud meil varem õnnestunud leida ühtki poodi, kust vähegi normaalses koguses matchat osta oleks saanud.

Konbini kiirnuudlilett

Matcha pärast me sinna spetsiaalpoodi suundusimegi. Ostsin sealt Eestisse kaasavõtmiseks suure neljasajagrammise purgi teed, millest jätkub tõenäoliselt väga pikaks ajaks.

Kuna olime üsna väsinud (vähemalt mina ja Margus olime, aga ka ülejäänud ei paitnud tahtvat sel päeval midagi suuremat enam ette võtta), siis rohkem me kuhugi minema ei hakanudki. Veetsime natuke aega ühes Asakusast leitud Ghibli stuudiole pühendatud poes, seejärel käisime õhtust söömas ja suundusime hostelisse tagasi. Õhtul võtsime kohalikust konbinist ühe Jaapani viski, mida oma reisi viimase reede õhtu tähistamiseks natuke degusteerisime.

Neljapäev, 16. august, kuueteistkümnes päev Jaapanis

Neljapäevaks sai võetud plaani minna lõpuks vaatama Jaapani kõrgeimat tippu, Fuji mäge, mis varem ennast meie eest pidevalt uduloori taha peitnud oli. Selge ilma peale ei saanud enam lootma jääda, nii et  tarvitusele tuli võtta äärmuslikud abinõud. Kõige kindlam viis mägi igal juhul ära näha oli minna sinna, kust lähemale enam ei saa - ronida üles tippu.

Kuna enamik reisiseltskonnast ei omanud mägironimiseks sobivat varustust või ei olnud kindel oma füüsilistes võimetes, suutsin endaga kaasa tulema meelitada ainult Marguse. Üleval mäe otsas, 3776 meetri kõrgusel merepinnast pidi olema üsna külm, nii et tavalistes suveriietes sinna ronida poleks olnud kuigi mugav.

Kavatsesin magada hommikul kaua, et füüsiliseks pingutuseks maksimaalselt energiat koguda, kuid sellest plaanist ei tulnud eriti midagi välja ja avastasin ennast juba enne üheksat voodist alla ronimas. Selle asemel, et niisama hostelis aega surnuks lüüa, liitusin Robini ja Marioniga, kes suundusid vaatama mingit keset linna asuvat väikest pühamut.

Koha nimeks oli Atago Shrine ja see paiknes pisikese künka otsas Tokyo kesklinnas, olles aga puude ja põõsaste poolt nii tihedasti ümbritsetud, et andis võimaluse pühamut kõikjalt piirav suurlinn hetkeks ära unustada. Tsikaadide kisa suutis ka linnamüra edukalt ära summutada, nii et loodusesviibimise tunne oli täielik.

Atago pühamu Tokyo kesklinnas

Järgmiseks sattusime mingile tänavale, mis oli pühendatud pottide-pannide ning kõikmõeldava muu köögikraami müümisele - terve tänav koosneski ainult pisikestest poodidest, mis kõik tegelesid köögis vajamineva varustuse pakkumisega, teekannudest nugadeni ja pulkadest riisikeetjateni. Jätsin Robini ja Marioni sinna ringi vaatama ja suundusin ise tagasi hostelisse, sest tundsin ennast veidi väsinuna ning soovisin enne matkama minemist natuke puhata ja rahulikult asju pakkida.

Meil oli köögis selline asi nagu "Free box", kuhu hostelist lahkuvad inimesed said jätta asju, mida nad endaga koju kaasa tassida ei viitsinud, kuid mida päris ära visata ka ei raatsinud. Paar õhtut tagasi  tuli keegi - vist Valdar - tuppa jutuga, et tasuta kasti on mingid suusakepid jäetud. Aimates, millega päriselt tegu võis olla, hüppasin püsti ja läksin vaatama; leidsin sealt eest kaks mägironimiseks sobivat matkakeppi - need oleks justkui spetsiaalselt meie reisi jaoks sinna jäetud, tänasin mõttes uskumatut vedamist ja lihtsalt parimat võimalikku ajastust.

Pakkisin lisaks matkakeppidele seljakotti veel võimalikule külmale ilmale mõeldes kampsuni, tuulejope ja pikad püksid ning kuna ronimine oli plaanis ette võtta õhtul, mil väljas kipub enamasti pime olema, läks kotti ka spetsiaalselt selleks puhuks Eestist kaasa võetud taskulamp, samuti paar kindaid ja natuke toitu. Viimase varusid oli  plaanis enne väljasõitu veel poeskäigu abil täiendada; niikuinii pidime ka vett ostma minema, kuna ma tean varasematest kogemustest, et ilma joogiveeta mäe otsa ronida ei ole just kuigi meeldiv.

Et planeeritud väljasõiduni veel paar tundi aega oli ja mul halb enesetunne üle läks, otsustasin aega parajaks teha kiire juuksurikülastusega. Lõng hakkas juba vaikselt silmavaadet varjama.

Juuksur osutus umbes täpselt ühte keelt oskavaks jaapanlaseks, nii et selle asemel, et üritada talle käte ja jalgade abil oma soengueelistusi selgeks teha, vastasin ta küsivale pilgule lihtsalt "nan demo ii" ("mul suva") ja lasin tal ise otsustada, mida mu juustega peale hakata. Juuksur ei olnud kuigi loominguline ja ei hakanud lolli välismaalase peal millegi väga ekstravagantsega katsetama, nii et sain sealt klassikalise, ent üsna normaalse lõikuse. Protseduuri eest pidin loovutama kaks tuhat jeeni.

Hostelisse tagasi jõudes oli kell juba piisavalt kaugel, et oli paras aeg liikuma hakata. Sõitsime metrooga Shinjuku jaama, kust edasi pidi meid viima spetsiaalbuss, millele olin varem internetist piletid broneerinud. Kuigi me ei teandud päris täpselt, kus see bussipeatus seal asub, ei hakanud me ka väga palju varem kohale minema - kui raske see ühe väikse bussiterminali leidmine maailma suurima raudteejaama ümbrusest ikka olla võib!

Pärast mõningast ringijooksmist ja nõutut seiklemist valedes terminalides leidsime mingi posti otsast juhuslikult väikse sildi, mis oligi sinna vist spetsiaalselt välismaalaste jaoks pandud ja teatas, et kui Fuji mäe otsa sõitvat bussi otsite, siis olete vales kohas. Õnneks olid juurde lisatud ka juhised õige terminali juurde jõudmiseks, nii et leidsime lõpuks ikkagi oma bussi üles, saime kassast ka piletid kätte ja meil jäi isegi peaaegu kümme minutit aega, et lähedalt mingi pood leida ning matkaks veidi jõusööta ja vett osta.

Kui Shinjukus bussi peale minnes lõõmasime higist, siis umbes kaks tundi hiljem samast bussist maha astudes tervitas meid juba mõnus jahedus. Buss viis meid otse Fujile, umbes kahe tuhande meetri kõrgusele, enamvähem täpselt sinna, kus kulges metsapiir. Üleval pool kattis mäekülgi vaid must vulkaaniline kiviklibu. Eeldatavasti kattis - ega me selles algul kuidagi veenduda ei saanud, sest kohalejõudmise hetkeks oli päike juba mitu tundi tagasi loojunud.

Temperatuur oli baaslaagris, kuhu buss meid viis, vist veidi alla 20 kraadi, kuid pärast Tokyo kuumusega harjumist tundus see piisavalt jahe, et kohe kilejope selga tõmmata. Vaatasime ümbruskonnas natuke ringi - bussipeatuse kõrval asus mingisugune hotell, paar kohvikut ja suveniiripood. Käisime korraks viimasest läbi, kuid palju seal aega ei veetnud, sest ees ootas mitmetunnine ronimine.

Hakkasime baaslaagrist liikuma umbes kell pool üksteist. Internet väitis, et mäetippu ronimiseks  kulub keskmiselt viis kuni seitse tundi, nii et see tundus paras aeg, et rahulikult päikesetõusu ajaks kohale jõuda. Internet väitis veel sedagi, et suvel, kui ametlik ronimishooaeg käib, võib õhtuseid tipuvallutajaid olla väga palju, kuid see ei paistnud esialgu kuidagi tõele vastavat - nendest, kes meiega samas bussis sõitsid, kadus enamik kuhugi ära ja vaid mõned üksikud hakkasid meiega samal ajal ülespoole ronima.

Tegelikult oli ülespoole ronimisest alguses asi kaugel, sest umbes esimesed kakskümmend minutit läks tee vaikselt, ent stabiilselt mäest alla. Kasutasin aktiivselt taskulampi, kuna hoolimata kaunist tähistaevast oli väljas praktiliselt kottpime ja ilma lisavalgust kasutamata polnud kuigi lihtne aru saada, kuhu me suunduma peaks. Sellest, kui kõrgel me tegelikult olime, andsid aimu vaid kaugel allpool paistvad linnatuled. Ilm oli tuulevaikne ja matkamine lausa lust.

Varsti aga lõppes lauge osa ära ja rada hakkas üsna järsult ülespoole ronima. Ei jäänud meilgi muud üle kui  samuti ronima hakata. Vertikaalselt oli vaja tõusta umbes tuhat viissada meetrit, tipuni viiva raja pikkus oli natuke üle kuue kilomeetri. Kuna kedagi ees ei olnud, kes tempot pidurdaks, liikusime algul päris suure hooga, mõeldes samal ajal, kas me ikka suudame sellise tempoga alustades üles välja jõuda või väsime poole peal ära. Igatahes kilejope sai kiiresti seljast visatud ja isegi sellele vaatamata oli särk varsti higist läbimärg. Ega me sealt mäest nüüd päris jooksujalu ka üles ei läinud, kuid õhk oli küllaltki niiske ja ajas kiiresti higistama. Tegin oma ajusse märkme, et järgmine kord tasuks ka mõni vahetussärk kaasa võtta.

Kui esimesed paarsada meetrit tõusu toimusid mööda peenikese kruusaga kaetud siledat rada, siis edasine ronimine meenutas rohkem trepist käimist. Tõus oli kohati lausa 45-kraadine ja trepiastmete asemel pakkus jalatuge kivine mäekülg. Mõnesse kohta olid installeeritud käepidemed või ketid, millest sai toe otsimiseks kinni haarata. Hostelist leitud ronimiskepid tegid liikumise oluliselt mugavamaks.

Peagi jõudsime esimesse vahelaagrisse, mis kujutas endast üht küllaltki suurt hoonet, kuhu piisavalt varajasel broneerimisel ja mõttetult suure koguse jeenide loovutamisel oleks saanud ka sisse minna, et veidi jalgu puhata ja kamina ääres sooja saada. Seda me loomulikult tegema ei hakanud, kuid vähemalt WC-s käimise eest keegi otseselt raha ei nõudnud, mis siis, et ukse kõrval oli kauss ja kiri, mis soovitas koristajale natuke tippi jätta. Vaesed idaeurooplased nagu me olime, ei hakanud me seekord koristajat premeerima.

Aga vahelaager osutus populaarseks puhkealaks, kus oli päris palju inimesi tšillimas. Istusime meiegi hetkeks maha, et järgmiseks etapiks veidi energiat koguda. Sõime Shinjukust kaasa ostetud onigirisid ja jõime Pocari Sweati spordijooki.

Kui uuesti liikuma hakkasime, avastasime, et rajal on järsku endisest oluliselt rohkem rahvast. Enam ei pidanudki isegi kogu aeg taskulampi sees hoidma, kuna tihti sattus ette või kõrvale inimesi, kes ise teed valgustasid. Igas järgmises vahelaagris - neid oli vaat et iga paarisaja meetri tõusu tagant - inimeste hulk aina suurenes. Saime aru, et erinevalt meist, kes kasutasid kohalejõudmiseks viimast õhtust bussi, tuli enamik inimesi mäele juba varem, kuid tippu tahtsid kõik jõuda enamvähem ühel ajal, nii et mida kõrgemale me ronisime, seda rohkem rahvast meie ümber tekkis.

Viiendas või kuuendas laagris - kes neid täpselt lugeda jõudis - tegime veidi pikema peatuse ja tellisime kumbki endale kausitäie sooja misosuppi, sest ronimise ajal oli ilm juba üsna jahedaks läinud. Vaatasime, et sealt ostsid mõned inimesed endale juba ka hapnikuballoone; naersime mõttes nende üle, sest 3800 meetrit küll selline kõrgus ei peaks olema, kus hapnikupuudus väga häirida võiks. Samas täiesti veendunud me selles polnud, sest ei mina ega Margus polnud päris nii kõrgele varem roninud.

Pärast puhkepausi oli ronivate inimeste hulk juba nii suur, et vahepeal meenutas edasiliikumine rohkem poejärjekorras seismist kui ronimist. Õnneks oli rada enamikes kohtades piisavalt lai, et inimestest möödumine ei olnud suuremal osal ajast probleem. Vahel piisas vaid paarikümnemeetrisest spurdist, et poolsada inimest korraga selja taha jätta. Küll aga hakkasid vaikselt häirima kõik need sajad sähvivad lambid inimeste käes. Kui taskulambid polnud midagi hullu - nende omanikud olid enamasti piisavalt mõistlikud, et neid inimestele otse näkku ei suunanud, siis pealampidega tegelaste valgusvihud sähvisid küll igas võimalikus suunas. Ja siis olid veel mingid turismigrupid, mille ees ja taga liikusid vilkuvate tulukestega lehvitavad karjapidajad, kes lisaks veel lakkamatult midagi ruuporite kaudu mölisesid.

Kui tipuni oli jäänud veel umbes pool kilomeetrit tõusu, võis vahejaamades näha juba üsna väsinud ja mornide nägudega inimesi. Nii mõnegi silmist võis välja lugeda küsimuse: "Miks ma ometi siia tulin!?" Istusime kuskil teeserval ja sõime pähkleid, kui meie ette jäi seisma umbes kaheteistaastane poiss, ropsis oma mao tühjaks ja kõndis edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Mingi Jaapani naine oli nutmise äärel, kui ta mees teda edasi ronima meelitada üritas. Samal ajal istus hulk inimesi vahelaagri soojas puhketoas ja ei paistnud sellist nägugi, nagu nad kavatseksid lähiajal kuhugi edasi matkata.

Meie aga, tundes ennast veel enamvähem normaalselt, rühkisime omas tempos edasi. Lõpp jõudis kätte isegi üsna kiiresti. Kui kokku oli meie tee peal vist umbes kümme vahelaagrit, siis enne tippu nende sagedus vähenes ja viimase osa tõusust saime võtta veidi vähema trügimisega. Jõudsime üles üsna vara - kogu ronimine koos peatustega oli aega võtnud umbes neli ja pool tundi, mis tähendas, et kell oli alles vaevalt kolm ja päikesetõusu pidime ootama veel päris tükk aega. See tähendas ka, et tipus veel eriti palju rahvast ei olnudki, olime enamikest ronijatest rajal mööda läinud.

Raja peal ei pannud seda tähele, aga üles jõudes avastasime äkki, et seal ei olegi päris nii palju hapnikku kui võiks. Enesetunde tegi see suhteliselt halvaks - iga väiksemgi liigutus pani pea ringi käima ja tekitas iiveldust. Margus kordas isegi selle tee peal kohatud väikese poisi tegu ja pani paar korralikku roobertit maha. Minul päris nii kehv ei hakanud, kuid väga palju ringi liikuda ma seal üleval ikkagi ei tahtnud. Ronisime kraatri äärele, et vaadata, mis vulkaani sees on (eriti sügavale alla sealt siiski ei näinud) ja tahtsime seejärel veel kraatrile tiiru peale teha, kuid mõtlesime üsna kohe ümber ja pöördusime tagasi, kuna see tundus seal üleval liigne pingutus.

Auk Fuji-sani otsas

Lisaks oli üleval veel ka kohutavalt külm. Panin pikad püksid jalga ning selga tõmbasin kampsuni ja kilejope, kuid sellest hoolimata hakkas peagi taas jahe. Päikesetõusu võis oodata umbes kella viie ajaks, nii et pidime peaaegu kaks tundi seal seal üleval aega parajaks tegema. Loomulikult oli isegi päris mäetippu üks puhkemaja püstitatud, kus müüdi ka teed või mingit muud sooja jooki, kuid selle eest küsiti meeletut raha, nii et jätsime vahele. Isegi joogiautomaadist (jah, nad olid ka Fuji tippu joogiautomaadi vedanud!) juua võttes oleks pidanud maksma viis korda suurema summa kui Tokyos.

Leidsime selle majakese räästa alt ühe koha, kus väike ventilaator puhus köögist veidi soojemat õhku välja, nii et jäime pikemaks ajaks sinna alla seisma. Sama koha olid avastanud ka mingid kaks ameeriklast, kes samuti külmetasid ja Tokyo kolmekümnekraadisest kuumusest unistasid.

Kui taevas juba veidi heledamaks minema hakkas, läksime mäeküljele lähemale, et paremat vaadet saada. Päikesetõus Fuji mäe otsast oli lausa vapustav ja tasus ootamist küll. Kahjuks mul ühtki head fotot sellest saada ei õnnestunud, kuid need ei annaks niikuinii seda vaatepilti korralikult edasi.

Päikesetõusu tuli vaatama palju inimesi

Kui päike välja tuli, muutus väljas koheselt natuke soojemaks. Üsna vaevumärgatavalt, kuid rõõmustav oli see ikkagi. Mäest alla hakkasime liikuma teise raja kaudu, mis kulges sik-sakitades mööda kiviklibuga kaetud teed, kus sai päris palju liugu lasta. Siiski oli allaminek minu arvates isegi natuke rängem kui tõus, kuna mõjus põlvedele üsna väsitavalt.

Laskumine

Kui olime umbes pool tundi sik-sakitanud ja kuskil viissada meetrit allapoole jõudnud, oli päike juba kõrgel ja ilm mõnusalt soojaks läinud. Isegi nii soojaks, et otsustasime ühes kohas veidi puhata ja tee ääres natuke lebotada. Terav kiviklibu polnud pikutamiseks küll maailma kõige mugavam paik, kuid pea alla sai panna seljakoti ja kuna me olime pika ronimise ja vahele jäänud öö tõttu üsna väsinud, tegimegi seal umbes pooletunnise uinaku.

Pärast seda oli allaronimine juba oluliselt lõbusam. Koos vahepealse puhkusega võttis tipust baaslaagrisse tagasijõudmine aega umbes kaks ja pool tundi. Kui ülesminek toimus pilkases pimeduses, siis alla ronides sai kogu aja nautida väga kaunist vaadet. Baaslaagrisse jõudes varjas mets aga ümbritseva meie eest suuremas osas ära, nii et Fuji mäele endale meil kaugemalt korralikku pilku peale heita ei õnnestunudki.

Matkasime kokku veidi üle 16 kilomeetri. (Lund seal suvel siiski ei olnud.)

Jõudsime alla tagasi umbes poole kaheksa paiku hommikul. Saime bussipiletid ära osta, kuid esimest bussi tuli veel paar tundi oodata. Soojas ja päikese käes oli seda aga üsna mugav teha. Selleks ajaks aga, kui buss lõpuks kohale jõudis, oli väsimus juba võimust võtmas, nii et kogu tagasisõit Tokyosse möödus magades. Paar tundi und on ikka parem kui päris magamata öö.

Kolmapäev, 15. august, viieteistkümnes päev Jaapanis

Hommikul toimus mingi hullem uimerdamine, keegi ei viitsinud kuidagi liikuma hakata ja kõik hommikused toimetused võtsid tavalisest mitu korda kauem aega. Reisiväsimus hakkas vist vaikselt kohale jõudma. Motivatsioon polnud kellelgi siiski langenud ja mis siis, et liikuma saime alles lõuna paiku, oli meil plaanis veeta lõbus päev Jaapani suuruselt teises linnas Yokohamas.

Yokohama on Tokyo jaoks umbes sama kui Espoo Helsingile - omaette linn, kuid pealinnaga nii tihedalt kokku kasvanud, et tegelikult ei saagi päris hästi aru, kus üks lõppeb ja teine algab. Rongisõit kestis siiski päris kaua, kuna esimeseks vaatamisväärsuseks olime valinud linna teises otsas asuva Hakkeijima akvaariumikompleksi. Ühes vahepealses raudteejaamas, kus ümber istuma pidime, juhtusime mööda kõndima mingist Prantsuse saiapoest, mis pärast kahenädalast riisisöömist tundus nii ahvatlev, et pidime sinna kohe hunniku raha jätma. Aga need saiakesed olid nii head!

Viimase otsa sõitsime taaskord kummiratastel automaatrongiga, mis ka seekord ilusti oma betoonist rööbastel püsis. Rong viis meid väiksele saarele, mille oligi kogu ulatuses enda alla võtnud Hakkeijima Sea Paradise. Lisaks akvaariumitele, delfinaariumile ja muudele mereelukaid tutvustavatele väljapanekule oli seal ka mingisugune lõbustuspark, kuid see meile huvi ei pakkunud, nii et ostsime piletid vaid kalade vaatamiseks.

Kõigepealt sattusime mingisse suurde akvaariumimajja, kus oli inimesi rohkem kui kalu ja seetõttu ringivaatamine suhteliselt raskendatud. Aga väikese tunglemise abiga õnnestus näha päris paljusid huvitavaid elukaid ja kui välja arvata mõningad kaod Riho ja Marguse näol, kes kuhugi maha jäid ja keda me enne õhtut enam ei näinudki, õnnestus enamusel meist sealt ka terve nahaga välja trügida.

Delfiinide maja, kuhu järgmisena sammud seadsime, oli juba oluliselt avaram ja õhurikkam. Seal paiknes vaid kaks akvaariumi - eespool üks suur tunneliga bassein, kus delfiinid pea kohalt üle ujusid, ning taga üks peaaegu sama suur silindrikujuline klaasist tünn, kus elutses vaid üks hiiglaslik kala. Viimane nägi välja nagu mingi eriline väärastunud peletis, millesarnastega väikseid lapsi hirmutada võib. Päris kaval oli see vaikselt ringi ujuv jõletis graatsiliste delfiinidega samasse majja panna, et kontrast ikka maksimaalne oleks.

Pärast delfiinide juurest lahkumist jõudsime mingile muust kompleksist eraldatud alale, kuhu sisenemisel tehti meile jaapanikeelne ohutustehnika instruktaaž, sest seal sai kalu ja delfiine ka ise käega katsuda (või oleks saanud, kui me oleks viitsinud) ja oli oht basseinile liiga lähedale minnes märjakspritsitud saada. Viimase tegevuse jaoks oli neil spetsiaalselt üks delfiin välja õpetatud.

Kuna kadunuksjäänud Riho ja Margus olid läinud mingit delfiinide etendust vaatama ja me neid ära oodata ei viitsinud, istusime pärast Hakkeijimast lahkumist viiekesi rongi peale, et sõita Yokohama China Towni, kust lootsime veidi kõhutäidet leida. Leidsime ka, kui lõpuks selle hiinalinna enda üles otsisime, sest olgugi, et see oli üsna suur ja asus otse rongijaama kõrval, suutsime me ikkagi algul vales suunas liikuma hakata ja tegime seetõttu päris pika ringi.

Tankimispeatuse järel sõitsime Yokohama kesklinna vaatama maailma suurimat kella, mis ühtlasi funktsioneeris ka vaaterattana. Maailma suurim vaateratas see siiski ei olnud, kuigi oma 100-meetrise läbimõõduga oli see päris pirakas ikkagi. Ainult veidi pisem kui kuulus London Eye, kuid jättis oma väiksemate kapslite ja tihedama kodaratevõrgustiku tõttu minu meelest viimasest isegi natuke massiivsema mulje. Ja vaade õhtusele Yokohamale oli ülevalt ikka väga kaunis.

Cosmo Clock 21

Kuna vaateratta kõrval oli üks arcade, mis ei paistnud väga ülerahvastatud olevat, läksime sinna, sest ma tahtsin DDR-i automaati proovida. Kaotasin Tiiule tulises võitluses 2:1. Siis mängisime veel mingit table flip mängu, kus kõik jällegi Tiiu käest pähe said, ja see oli juba päris piinlik.

Valdars vahetas seejärel kõik oma säästud sajajeenisteks ja kavatses sinna arcade'i elama jääda, kuid kuna me ülejäänud ei viitsinud seal kauem olla ning Valdari võimesse omapead Yokohamast koju sõita ei uskunud, suutsime teda veenda siiski endaga kaasa tulema. Tagasi sattusime juhuslikult minema rongiga, mida meie kaardi peal ei olnud ja mis käis vist vahepeal läbi mingite portaalide, sest sellega sõites tundus vahemaa Tokyo ja Yokohama vahel mitu korda lühem kui hommikul.

Õhtul läksin varem magama, sest järgmisel päeval oli plaanis asuda vallutama Jaapani kõrgeimat punkti.

Teisipäev, 14. august, neljateistkümnes päev Jaapanis

Avastasime ennast uuesti sõitmas Kinugawasse, sest plaani sai võetud Tokyo Edo perioodi kujutava vabaõhumuuseumi Nikko Edomura külastamine, mis asus lühikese bussisõidu kaugusel Kinugawa linnast.

Plakat kutsus Edo Imedemaale

Seekord tahtsime olla targemad ja osta juba algusest ekspressrongi piletid, kuid meie plaanidele tõmmati vesi peale, sest selgus, et nii kella üheksane kui kümnene ekspress olid juba välja müüdud. Ei jäänud siis muud üle kui astuda mõnele aeglasemale rongile ja see pikem sõit ära kannatada. Õnneks saime piisavalt pädeva rongi, mis suure osa peatuseid vahele jättis, nii et lõppkokkuvõttes me ekspressiga võrreldes väga palju aega ei kaotanudki. Jaapanis on rongide süsteem tegelikult üsna keeruline - kõige aeglasema kõigis jaamades peatuva kohaliku rongi (local) ja kõige kiirema lisapiletit nõudva limited expressi vahele jääb veel terve hulk kategooriaid (rapid, section rapid, semi-express, section semi-express, express, section express jne), nii et alati ei olegi väga lihtne seda kõige õigemat rongi valida. Ja et süsteem veel keerulisemaks teha, on olemas ka selliseid ronge, mis poole liini peal kategooriat vahetavad.

Kinugawa jaamast pidime edasi minema bussi peale, kuid kuna kiiret kuhugi ei olnud, otsustasime enne kuskil lõunat süüa. Leidsime mingi väikse restorani, kus terve perekond oli tööle rakendatud - pereisa kokkas ning kõik ülejäänud, isegi pisike peretütar, tegelesid klientide teenindamisega.

Restorani läheduses oli mingi imelik koht nimega Baum Kuchen Studio (saksa k "puukoogi stuudio"). Kuna aknast vaadates paistis see piisavalt huvitav, pidime loomulikult sisse astuma. Kohe pakuti meile seda puukooki ka maitsta - oli päris hea, mistõttu pidime kõik endale ühe tüki ka kaasa ostma.

Puukoogid

Bussipeatuses leidsime wifi võrgu (Jaapanis leiab wifit väga harva ja alati eriti veidrates kohtades), nii et saime kohe järele vaadata, kas see baumkuchen on mingi Jaapanlaste enda väljamõeldis või tõepoolest Saksamaalt imporditud asi. Selgus, et tegu on tõesti sakslaste  retseptiga, kuid millegipärast on see just Jaapanis eriti populaarseks saanud.

Wifit me väga kaua nautida ei saanud, sest varsti tuli buss ja viis meid minema. Üsna kiiresti sealjuures - kujutasin ette, et Nikkosse on ikka omajagu maad, kuid tegelikult sõitsime vaid mõned kilomeetrid ja enne, kui arugi saime, olime juba kohale jõudnud.

Nikko Edomura, nagu juba mainisin, on väikest Edo aegset linna kujutav vabaõhu-teemapark. Lisaks vanaaegsete majade vaatamisele sai seal teha muudki, näiteks lasta ennast miljoni jeeni eest korraks kimonosse või muudesse traditsioonilistesse riietesse rõivastada (mida keegi meist siiski teha ei soovinud) või minna vaatama mõnda arvukatest etendustest, mis seal iga päev aset leidsid. Valisime ühe pooletunnise ninjade sõu, mis osutus päris vaatemänguliseks ja huvitavaks. Vaevalt need seal laval nüüd päris ninjad olid, aga üsna osavalt suutsid nad neid võitlusi etendada küll.

Kui Kinugawasse tagasi jõudsime, otsustasime uuesti külastada meile armsaks saanud hotelli - mitte selleks, et sinna jälle ööbima jääda, nii palju meil enam raha ei olnud, kuid onsenist oleks läbi tahtnud käia küll. Kahjuks selgus aga, et hotell ja ka onsen olid seekord puupüsti rahvast täis ja meid ei tahetud sisse lubada. Proovisime õnne ühe teisel pool jõge asuva hotelliga, kuid sealt saime sama vastuse. Hilem selgus, et seal varem nii mahajäetuna paistnud kandis pidi sel õhtul mingi festival ja ilutulestik toimuma, mis rahvast kohale meelitas.

Teisest hotellist juhatati meid aga ühe avaliku onsenini - taipasime, et tegu pidi olema selle sama kohaga, mida me eelmine kord edutult otsinud olime, kuid kuna midagi targemat me ka teha ei osanud, läksime siiski uuesti õnne proovima. Seekord leidsime soovitud koha aga ilma vaevata üles ja saime aru, et olime sealt ka eelmisel korral üsna lähedalt mööda kõndinud, ilma midagi märkamata.

Lunastasime ukse pealt tuhande jeeni eest pääsu kuumaveebasseinidesse, mis olid peaaegu sama mõnusad kui need, mida me mõned päevad varem lähedalasuvas hotellis olime nautinud. Ma ei mäleta, kui pikaks ajaks see pilet meile onsenikülastuse tagas, aga igatahes veetsime seal päris kaua aega, enne kui olime piisavalt väsinud, et enam soojas vees lebotada ei suutnud. Küsisin ühe töötaja käest, kes veetemperatuuri mõõtmas käis, kui soe seal basseinides vesi on, kuid ta vist ei saanud inglise keelest aru või ei viitsinud lihtsalt vastata ja jalutas mu küsimust ignoreerides minema. Jõudsin talle tagantjärele "fuck you" öelda, enne kui taipasin, et erinevalt eestikeelsest sõimust, mida võis Jaapanis valimatult kelle pihta iganes suunata, oli see väljend rahvusvaheliselt arusaadav. Õnneks oli tegelane ise juba kuuldeulatusest väljas, küll aga kuulsid seda teised basseinis viibinud inimesed, kes selle peale naerma puhkesid, nii et mul oli pärast natuke piinlik.

Onsenist väljudes tervitas meid jällegi tuttav tunne, nagu me oleks ainsad maailma alles jäänud inimesed. Täiesti inimtühjas jaamas rongi oodates tekkis hetkeks isegi kahtlus, kas me oleme ikka sõiduplaanist õigesti aru saanud. Niivõrd harjumatu oli nõnda tiheda asustusega Jaapanis rahvamassidest eemal olla. Rong jõudis siiski õigeks ajaks kohale ja viis meid Kinugawa põhijaama, kust mõningase ootamise järel Asakusasse sõitvale ekspressrongile ümber istuda saime. Ka seekord oli ekspress puupüsti täis, kuid olime olnud vahelduseks targad ja juba hommikul tagasisõidupiletid ära ostnud.

Tokyosse tagasi jõudsime üsna hilja. Käisime kuskil õhtust söömas, mille kohta ma ei mäleta eriti muud kui et kõrvallauas suitsetati lakkamatult ja seepärast oli seal üsna ebameeldiv (Jaapanisse ei ole avalikes ruumides suitsetamist keelavad seadused veel jõudnud) ning läksime hostelisse magama ära. Onsen väsitas ikka päris korralikult, nii et ei olnud viitsimist õhtul enam isegi alla baari õlut jooma minna.

Esmaspäev, 13. august, kolmeteistkümnes päev Jaapanis

Käisime Ueno loomaaias, sest seal on pandad.

Ueno linnaosa asub põhimõtteliselt otse Asakusa kõrval, nii et pidime sõitma vaid mõned peatused. Loomaaed ise oli nagu loomaaed ikka, ega sellest eriti midagi kirjutada ei olegi. Üsna suur oli see küll - veetsime seal praktiliselt terve päeva - aga midagi väga eksootilist peale pandade eriti vist ei olnudki. Viimased olid ka loomaaia kõige populaarsemaks vaatamisväärsuseks, seal pidi isegi natuke aega järjekorras seisma, et neile lähemale pääseda. Aga selleks ajaks, kui meie puuride juurde jõudsime, oli pandadel vist inimestest siiber saanud, nii et nad olid asunud keskendunult imetlema hoopis puuri tagaseina.

Yes, it's a panda.

Muud meeldejäävad asjad olid sipelgasööja, kellel parajasti lõunasöögiaeg oli, mingi volask lind, kes oli kuidagi oma puurist välja pääsenud ja õnnetult teisel pool tara kodu igatses, ning roomajate maja, kus Tiiu veetis vist vähemalt kaks tundi. Tiigreid, gorillasid, kaelkirjakuid ja muid huvitavaid loomi nägime ka.

Pärast käisime veel läbi Uenos asuvalt Ameyoko turult, sest tahtsime näha, milline üks Jaapani turg välja näeb. Nägi välja nagu turg ikka, täidetud kõiksugu mõeldava ja mõeldamatu kraamiga, kuid domineerivad olid erinevad mereannid, maitseained, odav turistinänn ja türklased. Erinevalt enamikest Euroopa linnadest Jaapanis väga palju kebabiurkaid ei kohta, kuid Ameyoko turg oli neid üsna tihedalt täis.

Õhtul vist midagi märkimisväärset enam ei toimunud, sest ma ei mäletagi, mida me pärast Asakusasse naasmist tegime.

Pühapäev, 12. august, kaheteistkümnes päev Jaapanis

Ärkasime hommikul vara, sest plaanisime minna mingit veidrat kohalikku veepritsimisfestivali vaatama. Riho, Valdar ja Margus kihutasid otse Comiketile, kuna neid traditsioonilisemad üritused ei huvitanud, kuid ülejäänutega suundusime metroo peale, et sõita Monzen-Nakachō peatusesse, kust festivalirongkäik mööda minema pidi.

Festival, millel nimeks Fukagawa Hachiman Matsuri, on traditsiooniline igasuvine üritus, kus inimeste massid veavad läbi linna suurt hulka kaasaskantavaid pühamuid ja veel suurem kamp inimesi neid selle tegevuse käigus veega märjaks pritsib. Mis selle festivali sügavam mõte peale pullitegemise ja sooja ilma eest ajutise jahutuse leidmise on, ma päris täpselt teada ei saanudki.

Igatahes oli meil kindel plaan see naljakas üritus ära näha. Õiges peatuses maa alt väljudes avastasime aga, et rongkäik oli sellest kohast kas juba mööda läinud või polnud sinna veel jõudnudki. Nähes meie hetkelist peataolekut, astus kohe ligi üks kohalik, kes teatas, et lähiajal see meieni ei jõuagi, kuid näitas kohe kätte ka suuna, kuhu jalutama pidime, et neile järele jõuda.

Läksimegi siis osutatud suunas. Tee peal nägime, kuidas inimesed suuri veekausse ja voolikuid tänavale vedasid, ise kelmikalt muheledes. "Tulge aga oma paraadiga, meie oleme valmis." Varsti kostis kaugemalt ka juba piduliste kisa, olime festivalile kohale jõudnud.

Üritus oli veel omapärasem ja veidram, kui ma oleks arvata osanud. Rongkäigul marssivaid inimesi oli vist tuhandeid - osad neist kandsid oma õlgadel pühamuid, teised (ilmselt vahetusmehed) kõndisid niisama järel või vilistasid ees takti, mille järgi kõik marssisid ja kui ühest suust "Wasshoi! Wasshoi!" skandeerisid (see on mingi traditsiooniline hüüe neil, mida rändpühamute tassimisel karjutakse). Ja siis loopisid kõik tee äärde vaatama tulnud inimesed neid veega.

Vahtisime seda nalja vist vähemalt poolteist tundi, kuid paraad muudkui kestis ja kestis. Vahepeal tekkis isegi kahtlus, et äkki nad käivad ringiratast - kui palju neid detailideni viimistletud rändpühamuid ikka olemas olemas olla saab! - kuid tegelikult oli iga saabuv üksus eelmisest natuke erinev. Kui neid oli juba kümnete kaupa mööda läinud ning tundus, et sellel rongkäigul lõppu ei tulegi, otsustasime, et oleme näinud piisavalt, ja lasime ürituselt jalga.

Pärast festivali, kui Robin Comiketile kihutas ja Tiiu ei-tea-kuhu läks, otsustasime Marioniga sõita Takaosanguchisse, et teha väike matk Takao mäe otsa. Tegemist on väikese (umbes 600 meetrit kõrge), kuid Tokyole väga lähedal asuva mäega, mistõttu on see matkajate seas väga populaarne koht. Lubati ilusat loodust ja korralikku valikut erineva raskusastme ja pikkusega matkaradu.

Mulle oli Lonely Planetit lugedes jäänud mulje, et mägi asub otse Tokyo külje küll, kuid tegelikult sõitis rong sinna peaaegu poolteist tundi. Jõudsime kohale täpselt selliseks ajaks, kui päike paistis peaaegu otse lagipähe ning üldse oli väga mõnus ja soe olla. Võtsin automaadist kaasa kaks pudelit vett - aimasin, et nendest võib jääda väheks, kuid kuna ma ei viitsinud nõnda lühikesele matkale seljakotiga tulla, pidin neid tassima käes, nii et rohkem võtta poleks olnud mugav. Pealegi võis üsna kindel olla, et ka mäe otsas on joogiautomaate - mis Jaapan see muidu selline oleks?

Valisime rongijaama kõrval oleva kaardi abil välja ühe keskmise raskusastmega matkaraja ning hakkasime ilma selle üle, kust see rada täpselt algab, pikemalt pead vaevamata mingis suunas jalutama. Peagi tekkis kahtlus, et nii vist ikka õigesse kohta välja ei jõua, kuid selle asemel, et kohe tagasi pöörduda ja uuesti alustada, astusime julgelt veel tüki maad edasi, et oma eksimuses ikka kindlad olla.

Teisel katsel leidsime õige raja probleemideta üles. Tuleb ikka korralikumalt kaarti ja silte lugeda.

Tegemist oli metsa vahel lookleva mõnusalt kitsa loodusrajaga, mis kulges mäest alla voolava ojakese ääres. Umbes iga poole kilomeetri tagant olid raja ääres väikesed puhkealad infotahvlitega, mis näitasid, milliseid huvitavaid taimi, loomi või linde võib selles kohas näha. Ühtegi loomariigi esindajat peale hiiglaslikke võrke punuvate pöidlasuuruste ämblikute meil siiski kohata ei õnnestunud, küll aga kohtasime pidevalt mööda sama rada mäest alla tulevaid matkajaid, kellele kõigile pidi mägironijate kombe kohaselt "konnichiwa" ütlema. Pärast umbes sajandat korda oli sellest alles jäänud veel vaid "nchwa~".

Tee ise oli küllaltki lauge ja kergesti kõnnitav, kuigi vahepeal tuli ette ka mudasemaid lõike, kuhu oli õnneks laotatud piisavalt palju kivisid, et kuiva jalaga üle pääseda. Alles päris lõpus muutus ronimine üsna järsuks, nii et tuli vahepeal seisma jääda ja hinge tõmmata. Pärast viimaseid ponnistusi leidsime ennast mäetipust, kuhu oli kogunenud suur hulk turiste. Kuna mäe otsa oli võimalik lisaks ronimisele saada ka köisraudteega, ei olnud suurema rahvahulga kohalolu kuigi imekspandav.

See silt väitis, et seal on kõige kõrgem punkt

Vaade ülevalt oli peaaegu et ronimist väärt - vähemalt nendes suundades, kuhu läbi metsa nägi. Ja loomulikult olid mäe otsas ka joogiautomaadid olemas, samuti suveniiripood ja müügiputka, kust sai osta megasuure topsitäie kakigōrit. Palava ilma tõttu oli see siirupiga jää seal ülipopulaarne, nii et oma topsi tuli päris tükk aega oodata. Kuid jahutust ja kosutust pakkus see hästi.

Vaade Tokyole

Allaminekuks otsustasime valida ühe teise raja, mis oli kirjade järgi natuke lühem ja selle võrra eeldatavalt ka järsem. Reaalsus osutus aga hoopis teistsuguseks - rada kulges päris pikka aega praktiliselt horisontaalselt mööda mäekülge ja plaaninudki niipea kuhugi allapoole minna. Aga ega me talle seda ette ei heitnud, loodus oli seal väga kaunis ja matkamine lausa lust. Erinevalt üles ronimiseks valitud rajast liikus seal ka inimesi oluliselt vähem, nii et teist korda selle reisi jooksul (esimene kord oli Kinugawas) tekkis olukord, kus vahepeal ei näinud me mitme minuti vältel ühtki võõrast nägu.

Kui distantsi hinnates tundus, et rada võiks juba ära lõppema hakata, kuid kõrguses olime vaid sadakond meetrit allapoole laskunud, jõudsime mingi ristmikuni, mille ääres olevad viidad andsid aimu, mis meie valearvestuse põhjustas. Selgus, et valitud rada ei olnudki mõeldud otse alla viima, vaid just sinna vahepunkti, kust mitu uut rada alguse said. Vaid üks neist suundus raudteejaama poole, nii et valisime selle. Seekord oli laskumine juba päris järsk, justkui läheks trepist alla, kuid trepiastmete asemel olid kivid ja puujuured.

Alla jõudsime täpselt parajal ajal, et ei pidanud Tokyosse suunduvat rongi väga kaua ootama. Seekord saime veidi kiirema rongi peale, nii jõudsime enne pimedat hostelisse tagasi. Õhtust käisime söömas mingis tempura-restoranis, kus toit oli kallis, aga hea, ning siis asusime tähistama Riho sünnipäeva, mis lõppes - kuna me ei tahtnud seekord naabrite viha enda peale tõmmata - taaskord lähedalasuvas pargis.