Laupäeval tahtis pool seltskonnast taas Comiketile minna. Mina kuulusin sinna teise poolde, kes seda teha ei viitsinud, nii et läksin selle asemel Robini ja Marioniga Akihabarasse. Shoppasime seal natuke, sest pidin ühe tellimuse täitma ja siis oli vaja Rihole, kes järgmisel päeval aasta võrra vanemaks saama pidi, sünnipäevakingitus osta. Leidsime talle ühe ilusa ja hästi roosa Asuka pildiga T-särgi, mille üle tal meie arvates kindlasti hea meel oleks. Pärast vajalike ostude ärategemist sai minul ja Marionil nohikukraamist siiber, nii et jätsime Robini edasi shoppama ja sõitsime Shinjukusse sealset Korea Towni vaatama.
Viimases tegelikult midagi eriti põnevat ei olnud - erinevalt hiinalinnadest, kuhu minnes tekib vahel selline tunne, nagu olekski Hiinasse jõudnud, polnud seal tunda mingit traditsioonilist Korea hõngu; tänavad olid täis lihtsalt väikseid poode, kus müüdi peamiselt K-drama näitlejate ja K-pop artistide fännikraami ning igasugu koreakeelseid ajalehti-ajakirju. Aga muidugi oli iga nurga peal ka hulgaliselt Korea restorane, nii et vähemalt sai vahelduseks Jaapani mahedamaitselisele toidule ka midagi teravamat süüa.
Pärast Korealinnast tüdinemist jalutasime natuke niisama sihitult Shinjukus ringi. Astusime sisse ühte Lawsoni toidupoodi, milles asuvast piletiautomaadist tahtsime järgmiseks nädalaks Ghibli muuseumisse pileteid osta. Seal on selline lahe süsteem, et kõigepealt sa pead valima kuupäeva ja kellaaja, millal soovid muuseumisse minna, seejärel inimeste arvu ja pileti tüübi ning alles siis teatab masin, et kahjuks on valitud ajaks kõik kohad täis. Ja siis pead järgmise aja valimiseks uuesti otsast alustama. Meil läks vist umbes pool tundi, et kõigi järelejäänud reisipäevade kõik kellaajad üle kontrollida ja kurvastusega tõdeda, et ühtegi vaba aega enam ei olegi. Oleks teadnud, et see koht nii populaarne on, oleks võinud juba esimesel reisipäeval piletid ära osta. Nüüd aga polnud enam midagi teha, nii et tuli Ghibli muuseumi külastamine selleks korraks reisiplaanidest maha tõmmata.
Hostelisse tagasi jõudnuda leidsime eest Robini, kes oli lõpuks samuti Akibast tüdinenud. Läksime kolmekesi mingisse eriti fancysse sushikohta õhtust sööma ja pärast seda, võtnud poest kaasa natuke head ploomiveini ja kõige imelikumaid saadaolevaid Jaapani snäkke, suundusime Sumida jõe äärsesse parki, et õhtu taas värske õhu käes tšillimisega lõpetada.
pühapäev, 30. september 2012
laupäev, 29. september 2012
Reede, 10. august, kümnes päev Jaapanis
Reedest pühapäevani pidi Tokyo lahes asuval Odaiba tehissaarel toimuma maailma suurim koomiksilaat Comiket, nii et loomulikult võtsime plaani just Odaiba külastamise.
Saare peale metrooga ei saanud, nii et istusime Shinbashi peatuses ümber mingi teise rongi peale. Rongiks on seda asja tegelikult raske nimetada, kuna sõiduvahend kulges veoautorattaid meenutavatel kummiratastel mööda betoonist rööpaid, juhtides ja pöörates ennast rongi külgedel asetsevate väiksemate ratastega raudteepiirdeid kombates. Just nimelt "juhtides ennast", sest rongil traditsioonilist juhti pardal ei olnudki ja kogu liini käigushoidmine oli usaldatud arvutite kätte.
Õnneks pole robotitele veel inimeste vastu mässu tõstmiseks piisavalt intelligentsi jagatud, nii et jõudsime elusalt ja tervelt Odaibale kohale. Rong sõitis üle Vikerkaaresilla (Rainbow Bridge), mis on vist Tokyo Toweri (ja nüüd ka Sky Tree) kõrval üks linna äratuntavamaid ehitisi (kuid mis vähemalt päevavalguses erilist muljet küll ei jätnud), ja tegi seejärel enne Comiketi toimumispaika jõudmist tiiru ümber Odaiba saare, nii et saime enamvähem pildi ette, mis kus asub. Vastupidiselt suuremale osale Tokyost, kus hulgaliselt väikseid, ent kõrgeid ehitisi on võimalikult kitsa maa peale kokku surutud, on Odaibal ruumi laialt ning ka hooned selle võrra suuremad, madalamad ja rohkem hajutatud.
Comiket toimus Tokyo Big Sighti nimelises messikeskuses, mis kujutab endast põhimõtteliselt nelja teraviku peale seisma pandud püramiidi.
Festival oli enda alla võtnud kogu hiiglasliku kompleksi ning rahvast oli kohal nagu murdu. Valisime välja ühe suurematest müügisaalidest ning vaatasime seal umbes tunnikese ringi, kuid siis otsustasime, et aitab meile küll, kuna midagi põnevat seal eriti ei olnud. Põhimõtteliselt müüdi seal tohututes kogudes jaapanikeelset doujin mangat ehk fanfictionit ja muud indie kraami. Mõtlesime vaatama minna ka ametlike stuudiote müügilette, aga ei leidnud neid kuskilt üles. Cosplay alale minek ei õnnestunud samuti eriti hästi, kuna sinna näis viivat hiiglaslik järjekord, milles keegi meist eriti seista ei viitsinud, sest päike paistis lagipähe ja kuhugi selle eest varjuda ei olnud. Niisiis jätsime Comiketiga selleks korraks hüvasti ja läksime muid Odaiba vaatamisväärsusi otsima.
Odaibas on näiteks mitu randa: ilusad liivarannad, kus mõnus päikest võtta, kuid ainult üks miinus - Tokyo lahes on ujumine keelatud. Mida imet sa seal rannas niisama passid, kui vettegi minna ei lubata?! Läksime selle asemel vaatama hoopis ühe kaubanduskeskuse ees seisvat "elusuuruses" Gundami kuju. See massiivne robot oli üsna aukartustäratav ning nii hästi viimistletud, et jättis ka lähedalt vaadates päris realistliku mulje. Mine tea neid jaapanlasi, võibolla ühel päeval keegi ronibki kokpiti ja lendab minema sellega.
Järgmiseks jalutasime Miraikani teaduskeskusesse, mis pidi idee poolest olema nagu meie Ahhaa keskus. Natuke nagu oligi, kuid kui Ahhaa põhiatraktsiooniks on see, et kõiki lahedaid asju on võimalik ise näppida, siis Miraikani väljapanekud koosnesid valdavas osas pildist ja helist ning olid seetõttu üsna igavad. Mõned robotid olid ka, kuid needki liigutasid ennast vaid teatud kellaaegadel ja kuna meie jõudsime kohale vaid veidi enne sulgemist, olid kõik etteasted selleks korraks läbi. Mõned huvitavad asjad siiski olid - näiteks ISS kosmosejaama ühe mooduli makett, kuhu sai ise sisse minna ja ringi vaadata, ning sarnane makett mingist Mariaani süvikusse sukeldunud batüskaafist.
Rohkem me Odaibas midagi vaadata ei osanud ja kõht hakkas samuti juba tühjaks minema, nii et otsustasime saarelt minema sõita. Valisime selleks aga natuke kehva aja, sest Comiketi esimene päev oli just lõppemas ja rong täis nagu tipptunnimetroo. Esimese rongi peale mahtusime ainult mina ja Tiiu, teiste ees lükati uksed kinni ja nad pidid järgmisele rongile lootma jääma. Jäime neid Shinbashi jaama ootama, sest olime plaaninud sinna sööma minna, kuid kuna osadele inimestele see plaan päris täpselt kohale ei jõudnud, hüppasid nad kohe metroo peale edasi ja jaamahoonest välja ei tulnudki. Sõitsime siis samuti Asakusasse tagasi, kus jälle kogu kamba kokku saime ja üksteisel debiilikuks olemise eest naljaga pooleks näod täis sõimasime. Seejärel käisime söömas ja läksime tagasi hostelisse, et natuke puhata ja siis kuhugi reede õhtut tähistama minna.
Seekord valisime ohvriks Ginza, mis on eriti posh rikkurite linnajagu. Päeval käivad jõukamad inimesed seal shoppamas, kuid selgus, et õhtuti seal eriti midagi teha ei ole. Jalutasime natuke niisama sihitult ringi, et saaks öelda, et oleme Ginzas ära käinud; seejärel üritasime minna mõnda baari, kuid ei mahtunud ühessegi sisse, nii et võtsime selle asemel lihtsalt poest paar õlut ja läksime lähedalasuvasse ilusasse parki neid manustama. Putukahuviline Tiiu avastas, et kõik pargi puutüved olid täis kümneid tsikaade, kes parajasti oma väikseksjäänud kestadest välja ronimas olid. Päris huvitav vaatepilt. Margus oli sellest nii vaimustunud, et ta vaatas ja filmis neid vist vähemalt tund aega.
Tagasi koju sõitsime viimase metrooga, mis oli mingil imelikult põhjusel jällegi rahvast pungil täis.
Saare peale metrooga ei saanud, nii et istusime Shinbashi peatuses ümber mingi teise rongi peale. Rongiks on seda asja tegelikult raske nimetada, kuna sõiduvahend kulges veoautorattaid meenutavatel kummiratastel mööda betoonist rööpaid, juhtides ja pöörates ennast rongi külgedel asetsevate väiksemate ratastega raudteepiirdeid kombates. Just nimelt "juhtides ennast", sest rongil traditsioonilist juhti pardal ei olnudki ja kogu liini käigushoidmine oli usaldatud arvutite kätte.
Õnneks pole robotitele veel inimeste vastu mässu tõstmiseks piisavalt intelligentsi jagatud, nii et jõudsime elusalt ja tervelt Odaibale kohale. Rong sõitis üle Vikerkaaresilla (Rainbow Bridge), mis on vist Tokyo Toweri (ja nüüd ka Sky Tree) kõrval üks linna äratuntavamaid ehitisi (kuid mis vähemalt päevavalguses erilist muljet küll ei jätnud), ja tegi seejärel enne Comiketi toimumispaika jõudmist tiiru ümber Odaiba saare, nii et saime enamvähem pildi ette, mis kus asub. Vastupidiselt suuremale osale Tokyost, kus hulgaliselt väikseid, ent kõrgeid ehitisi on võimalikult kitsa maa peale kokku surutud, on Odaibal ruumi laialt ning ka hooned selle võrra suuremad, madalamad ja rohkem hajutatud.
Comiket toimus Tokyo Big Sighti nimelises messikeskuses, mis kujutab endast põhimõtteliselt nelja teraviku peale seisma pandud püramiidi.
 |
| Tokyo Suur Vaatamisväärsus |
Odaibas on näiteks mitu randa: ilusad liivarannad, kus mõnus päikest võtta, kuid ainult üks miinus - Tokyo lahes on ujumine keelatud. Mida imet sa seal rannas niisama passid, kui vettegi minna ei lubata?! Läksime selle asemel vaatama hoopis ühe kaubanduskeskuse ees seisvat "elusuuruses" Gundami kuju. See massiivne robot oli üsna aukartustäratav ning nii hästi viimistletud, et jättis ka lähedalt vaadates päris realistliku mulje. Mine tea neid jaapanlasi, võibolla ühel päeval keegi ronibki kokpiti ja lendab minema sellega.
 |
| Jaapnlaste suur salarelv, peidetud kõigile nähtavasse kohta |
Rohkem me Odaibas midagi vaadata ei osanud ja kõht hakkas samuti juba tühjaks minema, nii et otsustasime saarelt minema sõita. Valisime selleks aga natuke kehva aja, sest Comiketi esimene päev oli just lõppemas ja rong täis nagu tipptunnimetroo. Esimese rongi peale mahtusime ainult mina ja Tiiu, teiste ees lükati uksed kinni ja nad pidid järgmisele rongile lootma jääma. Jäime neid Shinbashi jaama ootama, sest olime plaaninud sinna sööma minna, kuid kuna osadele inimestele see plaan päris täpselt kohale ei jõudnud, hüppasid nad kohe metroo peale edasi ja jaamahoonest välja ei tulnudki. Sõitsime siis samuti Asakusasse tagasi, kus jälle kogu kamba kokku saime ja üksteisel debiilikuks olemise eest naljaga pooleks näod täis sõimasime. Seejärel käisime söömas ja läksime tagasi hostelisse, et natuke puhata ja siis kuhugi reede õhtut tähistama minna.
Seekord valisime ohvriks Ginza, mis on eriti posh rikkurite linnajagu. Päeval käivad jõukamad inimesed seal shoppamas, kuid selgus, et õhtuti seal eriti midagi teha ei ole. Jalutasime natuke niisama sihitult ringi, et saaks öelda, et oleme Ginzas ära käinud; seejärel üritasime minna mõnda baari, kuid ei mahtunud ühessegi sisse, nii et võtsime selle asemel lihtsalt poest paar õlut ja läksime lähedalasuvasse ilusasse parki neid manustama. Putukahuviline Tiiu avastas, et kõik pargi puutüved olid täis kümneid tsikaade, kes parajasti oma väikseksjäänud kestadest välja ronimas olid. Päris huvitav vaatepilt. Margus oli sellest nii vaimustunud, et ta vaatas ja filmis neid vist vähemalt tund aega.
Tagasi koju sõitsime viimase metrooga, mis oli mingil imelikult põhjusel jällegi rahvast pungil täis.
reede, 28. september 2012
Neljapäev, 9. august, üheksas päev Jaapanis
Onsen avati tegelikult juba kella viiest, kuid päris nii vara me sinna minna ei viitsinud. Kuue ajal olime siiski platsis ning selgus, et me polnudki ainsad inimesed, kes sellisel kellajal kuuma vee mõnusid nautima olid tulnud. Onsen oli sama mõnus kui õhtul, kuid väsitas kiiremini, nii et väga pikalt me seal olla ei jaksanudki. Tuppa tagasi jõudes ja avastades, et hommikusööki veel tund aega ootama peab, hakkasime taaskord kahetsema, et söögiaja nii hilise valisime. Kuid nagu õhtulgi, tasus ka seekord ootamine ennast kuhjaga ära - hommikusöök ei jäänud õhtusele mitte millegagi alla.
Pärast söömingut oligi aeg ennast lahkumiseks valmis seada. Veidi kahju oli ära minna, nii boss tunne tekkis seal hotellis, et ei tahtnud kuidagi enam pärismaailma tagasi pöörduda. Kauemaks jäämine oleks meie rahakotid aga väga kiiresti tühjaks imenud, nii et polnud midagi parata, tuli oma tavariided jälle selga panna (vähemalt sai lõpuks neist neetud plätudest lahti!) ja hotelliga hüvasti jätta. Kui uksest välja astusime, tuli pool hotelli personali meile lehvitama ja hüvastijätukummardust tegema. Marion küsis veel, kas neil käib tihti välismaalasi - vastuseks öeldi, et varem ikka mõni käis, aga pärast Fukushima katastroofi ei julgeta siiakanti enam eriti tulla, mis siis, et nimetatud tuumajaam Kinugawast rohkem kui saja viiekümne kilomeetri kaugusel asub.
Pärast hotellist väljumist otsustasime natuke seigelda ja mõtlesime, et ehk õnnestub ühe lähedalasuva mäe otsa ronida. Kinugawa asub jõekäärus kaunite mägede vahel, kuid enamik neist on liiga järsud, et neist kuidagi mugavalt üles pääseks. Olime eelmisel päeval jalutades leidnud mingi kergelt rohtukasvanud metsatee, mis paistis mäe otsa viivat, nii et selle poole me oma sammud seadsimegi. Teele ette pandud tõkkepuu meie entusiasmi ei peatanud, küll aga tegi seda paarkümmend meetrit hiljem kohatud rästik. Pärast selle looma nägemist kadus meil võsas ronimise isu ära ja suundusime tsivilisatsiooni radadele tagasi. Et aga mitte päris ilma seikluseta jääda, otsustasime mäkkeronimise asemel ära käia all jõe ääres. Jõgi asus parajas kanjonis, nii et sõidutee tasapinnast tuli päris tükk maad allapoole ronida. Mingit korralikku teed sinna ei viinudki, kuid mööda kive suutsime siiski kohale minna. Sattusime päris kaunisse paika kärestiku all, kus jõgi tavalisest natuke laiem ja sügavam tundus. Paik oli ujumiseks justkui loodud, nii loomulikult ei saanud me seda võimalust kasutamata jätta, voolaku seal siis Fukushima tuumavesi või mitte.
Kuna Tokyosse tagasi viiva rongini oli natuke aega, otsustasime jällegi jalgsi eelmise jaamani jalutada, seekord jõe vastaskaldal. Leidsime tee pealt mingi koha, kus oli võimalik köisraudteega mäe otsa saada, kuid kuna enne meid jõudis sinna just mingi grupp lapsi, oleksime pidanud liiga kaua järjekorras ootama ja seda me teha ei viitsinud.
Tagasisõit Tokyosse läks taaskord väga kiiresti; peamiselt siiski seetõttu, et enamus sellest möödus magades. Ekspressrongis magada oleks tegelikult üsna mugav, kui jaapanlastel poleks tobedat kommet lakkamatult rongi kõlaritest midagi teatada. Antud rongis tehti seda veel neljas erinevas keeles.
"Järgmine peatus on Shimo-Imachi, väljapääs on vasakul pool."
Okei.
"Aitäh, et kasutate Tobu Nikko liini teenuseid. See rong sõidab Asakusasse ning peatub vahepeal ka Tokyo Sky Tree peatuses. Tokyo Sky Tree on ..."
Jah, ma juba kuulsin, mis asi see Sky Tree on!
"Palun olge rongist väljumisel ettevaatlikud, sest rongi ja perrooni vahel on kohutav kraater, kuhu te kõik sisse kukute ja siis söövad krokodillid teid ära."
Blargh!
Asakusas rongist väljudes tuli taaskord meelde, kui palav Jaapanis on, jahedama õhuga Kinugawa mägede vahel kippus see vaikselt ära ununema. Kuna kõht hakkas jälle tühjaks minema, käisime kiirelt hostelist läbi ja läksime välja söögikohta otsima. Sattusime taaskord ajale, millal enamik restorane kinni olid, kuid lõpuks leidsime ühelt väiksemalt tänavalt mingi imeliku koha, millest ei saanudki päris hästi aru, kas see on avatud või mitte. Igatahes minema meid keegi ei ajanud ja kui olime tühjas restoranis maha istunud, toodi mingi hetk ka menüüd lauda. Pärast mõningat segadust sellega, millises keeles meiega rääkida, õnnestus teenindajal ka meie tellimused kirja saada. Vahepeal oli ta veendunud, et me temaga lollitame, kui me ühel hetkel ei tahtnud tema tugeva aktsendiga inglise keelest kuidagi aru saada ja järgmisel hetkel ise samas keeles suhelda üritasime.
Enne aga, kui meie toidud lauda toodi, tuli teenindaja tagasi, endal suu kõrvuni, ja andis meile üle mingid naljakad riided ja parukad: "Pange selga, tehke pilti!" Eks me siis tegime, mis meil üle jäi. Vähemalt teenindajal endal oli nalja nabani. Jaapan on ikka veider riik.
Pärast sööki otsustasime Marioni ja Robiniga minna teisele katsele, et käia lõpuks ära Tokyo Sky Tree otsas. Kellaaeg oli seekord veidi varasem, nii jõudsime enne päikseloojangut ära seista umbes pooletunnises järjekorras, et osta piletid ja sõita liftiga 350 meetri kõrgusele alumisele vaateplatvormile. Et sealt edasi saada, pidime ostma uued piletid, misjärel viis lift meid veel sada meetrit kõrgemale.
Ülevalt avanes vapustav vaade. Tokyo on ikka nii suur linn, et isegi maailma kõrgeimast tornist vaadates ulatus see põhimõtteliselt igas suunas (peale mere loomulikult) horisondini välja. Oleks ilm natuke selgem olnud, oleksime näinud linna taga võibolla ka natuke mägesid, sealhulgas suurt Fuji-sani, kuid kerge uduvine varjas selle vaatepildi meie eest taaskord.
Jõudsime üles just parajal ajal, sest oli veel täiesti valge, kuid päike hakkas just loojuma. Ootasime päikeseloojangu ära ning nägime Tokyot ka pimeduses, mil see nägi välja veel kaunim ja suursugusem kui päeval.
Tagasi alla saamiseks pidime taaskord natuke järjekorras ootama, nii et lõpuks olid jalad sellest seismisest juba päris väsinud. Ka eelmine lühikeseks jäänud öö hakkas tunda andma, nii et pärast hostelisse tagasijõudmist läksin üsna kohe ka magama ära.
Pärast söömingut oligi aeg ennast lahkumiseks valmis seada. Veidi kahju oli ära minna, nii boss tunne tekkis seal hotellis, et ei tahtnud kuidagi enam pärismaailma tagasi pöörduda. Kauemaks jäämine oleks meie rahakotid aga väga kiiresti tühjaks imenud, nii et polnud midagi parata, tuli oma tavariided jälle selga panna (vähemalt sai lõpuks neist neetud plätudest lahti!) ja hotelliga hüvasti jätta. Kui uksest välja astusime, tuli pool hotelli personali meile lehvitama ja hüvastijätukummardust tegema. Marion küsis veel, kas neil käib tihti välismaalasi - vastuseks öeldi, et varem ikka mõni käis, aga pärast Fukushima katastroofi ei julgeta siiakanti enam eriti tulla, mis siis, et nimetatud tuumajaam Kinugawast rohkem kui saja viiekümne kilomeetri kaugusel asub.
Pärast hotellist väljumist otsustasime natuke seigelda ja mõtlesime, et ehk õnnestub ühe lähedalasuva mäe otsa ronida. Kinugawa asub jõekäärus kaunite mägede vahel, kuid enamik neist on liiga järsud, et neist kuidagi mugavalt üles pääseks. Olime eelmisel päeval jalutades leidnud mingi kergelt rohtukasvanud metsatee, mis paistis mäe otsa viivat, nii et selle poole me oma sammud seadsimegi. Teele ette pandud tõkkepuu meie entusiasmi ei peatanud, küll aga tegi seda paarkümmend meetrit hiljem kohatud rästik. Pärast selle looma nägemist kadus meil võsas ronimise isu ära ja suundusime tsivilisatsiooni radadele tagasi. Et aga mitte päris ilma seikluseta jääda, otsustasime mäkkeronimise asemel ära käia all jõe ääres. Jõgi asus parajas kanjonis, nii et sõidutee tasapinnast tuli päris tükk maad allapoole ronida. Mingit korralikku teed sinna ei viinudki, kuid mööda kive suutsime siiski kohale minna. Sattusime päris kaunisse paika kärestiku all, kus jõgi tavalisest natuke laiem ja sügavam tundus. Paik oli ujumiseks justkui loodud, nii loomulikult ei saanud me seda võimalust kasutamata jätta, voolaku seal siis Fukushima tuumavesi või mitte.
 |
| That way! |
Tagasisõit Tokyosse läks taaskord väga kiiresti; peamiselt siiski seetõttu, et enamus sellest möödus magades. Ekspressrongis magada oleks tegelikult üsna mugav, kui jaapanlastel poleks tobedat kommet lakkamatult rongi kõlaritest midagi teatada. Antud rongis tehti seda veel neljas erinevas keeles.
"Järgmine peatus on Shimo-Imachi, väljapääs on vasakul pool."
Okei.
"Aitäh, et kasutate Tobu Nikko liini teenuseid. See rong sõidab Asakusasse ning peatub vahepeal ka Tokyo Sky Tree peatuses. Tokyo Sky Tree on ..."
Jah, ma juba kuulsin, mis asi see Sky Tree on!
"Palun olge rongist väljumisel ettevaatlikud, sest rongi ja perrooni vahel on kohutav kraater, kuhu te kõik sisse kukute ja siis söövad krokodillid teid ära."
Blargh!
 |
| Kohutav kraater. |
Enne aga, kui meie toidud lauda toodi, tuli teenindaja tagasi, endal suu kõrvuni, ja andis meile üle mingid naljakad riided ja parukad: "Pange selga, tehke pilti!" Eks me siis tegime, mis meil üle jäi. Vähemalt teenindajal endal oli nalja nabani. Jaapan on ikka veider riik.
 |
| Kohustuslik moesõu |
Ülevalt avanes vapustav vaade. Tokyo on ikka nii suur linn, et isegi maailma kõrgeimast tornist vaadates ulatus see põhimõtteliselt igas suunas (peale mere loomulikult) horisondini välja. Oleks ilm natuke selgem olnud, oleksime näinud linna taga võibolla ka natuke mägesid, sealhulgas suurt Fuji-sani, kuid kerge uduvine varjas selle vaatepildi meie eest taaskord.
Jõudsime üles just parajal ajal, sest oli veel täiesti valge, kuid päike hakkas just loojuma. Ootasime päikeseloojangu ära ning nägime Tokyot ka pimeduses, mil see nägi välja veel kaunim ja suursugusem kui päeval.
 |
| Sky Treega võrreldavat ehitist Tokyos ei ole |
neljapäev, 27. september 2012
Kolmapäev, 8. august, kaheksas päev Jaapanis
Kolmapäevaks oli meil plaanitud pikem väljasõit Tokyost paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse Kinugawa linna, kus kavatsesime korraldada ära onseniepisoodi, mis Hakones tegemata jäi. Kuna ainult kuumaveebasseini minekuks on nii pikka sõitu natuke naljakas ette võtta, siis mõtlesime selle kombineerida mõne traditsioonilise Jaapani öömaja (ryokani) külastamisega ja tagasi Tokyosse sõita alles järgmisel päeval. Väljavalituks osutus kuskil eraldatud paigas mägede vahel asuv Kaniyu nimeline koht, mille kuumaveebasseinides voolavat omapärase värvusega mineraaliderikas vesi, millesarnast mujalt Jaapanist eriti ei leia. Kahjuks avastasime eelmisel õhtul internetis broneeringut teha üritades, et tegu on päris populaarse kohaga ja kõik toad olid valitud päevaks juba täis. Otsustasime siiski kohale sõita - onsenisse ehk ikka lastakse ja öömajaks võib ju ka mõne teise koha otsida - Kinugawa on hotelle täis.
Läksime neljakesi - mina, Valdar, Marion ja Robin. Ülejäänutele ei pakkunud onseni külastamine huvi või tundusid selleks tehtavad rahalised väljaminekud suuremad kui võimalik vastu saadav meelelahutus.
Kuna äratuskella seades olime oma hommikuse liikumisvõime suhtes veidi liiga optimistlikud, jäime kella üheksasest ekspressrongist napilt maha ja hüppasime selle asemel esimese kohaliku rongi peale, mis samas suunas liikus. Pärast mitut ümberistumist ühest aeglasest rongist teise saime aru, et see plaan pole siiski kõige parem, nii et istusime ühes natuke suuremas jaamas ümber meile üsna kiiresti järele jõudnud kümnesele ekspressrongile. Viimase jaoks oli vaja lisapiletit, kuid õnneks sai seda osta vagunisse sisenemisel ka konduktori käest - automaadist poleks me enam piletit hankima minna jõudnud.
Kui kohalikud rongid on seljaga seina poole asetsevate istmetega nagu metroos, siis ekspressrongiga sõita on juba oluliselt mõnusam - suured mugavad sõidusuunas asetsevad istmed, mida on võimalik paarikaupa ka teistpidi pöörata, ja suured aknad, kust palju mõnusam möödakihutavat Jaapanit imetleda. Sõit läks väga kiiresti ja enne kui arugi saime, olime juba väikeses mägede vahel asuvas Kinugawa linnas.
Läksime jaamas asuvasse turiistiinfopunkti turistiinfot hankima; teadsime, et Kaniyusse sõidab päevas vaid neli bussi, nii et võimalus, et mõni neist meile sobival ajal liiguks, oli suhteliselt väike. Bussiaegu uurides selguski, et kohapeal olemiseks jääks meil suhteliselt vähe aega, ning kuna onsen asus bussipeatusest veel umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, ei tundunud reaalne, et me jõuaksime sealseid basseine eriti pikalt nautida. Seepärast otsustasime pärast lühikest kaalumist Kanyu ära jätta ja lasta käiku plaan B. Läksime infopunkti tagasi ja küsisime infot veidi lähemal asuvate ryokanite kohta; sealt soovitati meil sõita järgmisesse rongijaama, kus pidavat olema ka välibasseine, mida Kinugawa põhijaama lähedal asuvates onsenites ei ole.
Valisime rongisõidu asemel jalutuskäigu, kuna teine jaam polnud kaugel. Tee pealt leidsime mingi karrikoha, kus kõhud täis sõime, ning seejärel võttis meil umbes pool tundi, et järgmise rongijaamani jalutada. Ja siis veel vähemalt tund või rohkemgi, et mõni onsen leida. Natuke veider oli seal jaama ümbruses ringi jalutada, kuna kogu see kant paistis olevat täiesti inimtühi ja mahajäetud. Turistidest polnud haisugi; kohalikke küll natuke tatsas ringi, kuid neidki kohtas tegelikult väga harva. Sattusime mingisse parki, milles polnud liikumas hingelistki ja mille keskel olev väike purskkaevuga bassein oli ära kuivanud või veest tühjaks lastud. Infopunktist antud kaart väitis, et seal lähedal pidavat asuma ilus välibasseinidega onsen, kuid see jäigi meile leidmatuks.
Pargist natuke eemal jõe ääres oli mitmeid hotelle, kuid esmasel vaatlusel ei paistnud ka neist ühelgi väljas basseine eksisteerivat. Läksime siiski ühte sisse ja küsisime - selgus, et neil on välibasseinidega onsen siiski täiesti olemas, lihtsalt jõe äärest pole neid näha. Alles hiljem hakkasime mõtlema, et see on ju tegelikult täiesti loogiline, kuna inimesed käivad kuumaveebasseinis reeglina alasti ja võibolla kõik ei taha, et neid samal ajal tänava pealt vaadata saaks.
Ryokan, kuhu sattusime, jättis väga esindusliku mulje. Algul oli sinna isegi veidi imelik sisse astuda - lühikeste pükste ja T-särkidega nagu me olime - kui hotelli fuajee oli vaibaga kaetud ning teenindajad üliviisakad pintsakutes härrasmehed ja kimonotes daamid. Inglise keelt nad eriti ei rääkinud, kuid Marionil ja Robinil õnnestus oma Jaapani keele oskusega kõik sissekirjutamiseks vajalikud protseduurid ära teha ning meile üks kena nelja inimese tuba reserveerida. Pärast seda, kui meie rahakotid märgatavalt kergemaks tehti, juhatas eelpoolmainitud kimonos tädi meid tuppa. Kohe uksest sisse astudes lõi ninna tugev tatami mattide lõhn; peab ütlema, et kuigi need matid ei tundu põrandamaterjalina just kõige praktilisemad, on nende peal paljajalu ikka ülimalt mõnus kõndida.
Tädi näitas meile toas asuvad põhilised asjad ära, seejärel valmistas meile kannutäie teed ning siis, selle asemel, et niisama ära minna, laskus enne lahkumist põlvili ja tänas meid väga ametlikult ja viisakalt, et me nende hotelli külastasime.
Tuba jättis väga hubase mulje ning aknast oli meil suurepärane vaade alla jõele ja selle ääres asuvale Jaapani aiale. Tuba ise oli ka täitsa luks, suure telekaga ja puha (mis siis, et me seda kordagi ei vaadanud). WC oli taaskord kõrgtehnoloogiline ja paljude nuppudega - kahjuks puudus sealt aga selline nupp (või me olime liiga lollid, et seda leida), mis lülitaks välja prilllaua soojendamise funktsiooni. Kujutan ette, et külmal talvehommikul oleks selline asi ütlemata mõnus olnud, aga kuumal suvepäeval, kui väikses ruumis suure häda punnitamine niikuinii üle kere higistama võtab, oli sellise lisasoenduse vajalikkus kergelt küsitav.
Ühest kapist leidsime komplekti yukataid ning kuna meie vastik välismaalaseriietus kuidagi traditsioonilise Jaapani taustsüsteemiga ei sobinud, tõmbasime need endale selga. Yukata oli üsna mugav riietusese; kahjuks ei saanud aga sama öelda meile antud plätude kohta, mis olid eestlaste suurte jalgade jaoks ilmselgelt liiga väikesed ning milles ringi kõndida oli umbes sama mõnus kui paljajalu mööda killustikku jalutada.
Kuna õhtusöögini oli veel mitu tundi aega, suundusime alla veemõnusid nautima. Peab ütlema, et onsenist paremat lõõgastumisviisi on raske välja mõelda; maapõues kuumakskütetud vees mõnulemine on nii meeldiv ja rahustav, et tekib tunne, nagu tahaks sinna jäädagi. Kuid nagu saunaski, ei suuda ka kuumaveebasseinis kaua järjest olla, üsna väsitav on see siiski. Sest vesi, mis seal basseinis sisaldub, ei ole mitte kergelt leige, vaid ikka päris tuline- esimest korda sisse minnes soovitatakse ennast soojusega harjutamiseks enne paar korda basseinist kausiga vett võttes üle kallata. Ja isegi see ei muuda kuumuse vastu kohe päris immuunseks; algul tekib ikka väike kõhklushetk, enne kui ennast üleni vee sisse kastad.
Mõnulesime basseinides päris tükk aega, kuid kui üles hotellituppa tagasi jõudsime, oli õhtusöögini ikka veel terve igavik. Kuna onsen tegi päris näljaseks, jõudsime juba kahetsema hakata, et söögiaja nii hilise valisime. Ajaviiteks võtsime Robiniga baarikapist ühed Asahi õlled, kuid need tegid - üllatus-üllatus - vaid veel näljasemaks.
Lõpuks tasus aga ootamine ja nälgimine ennast kuhjaga ära, sest õhtusöök oli massiivne. Istusime söögitoas vist umbes poolteist tundi, selle aja jooksul pakuti meile mitukümmet erinevat toitu. Vahepeal käis teenindaja meid õpetamas, kuidas üht või teist asja süüa, või lihtsalt kiitmas, kui hea üks või teine asi on või kui hästi me pulkadega süüa oskame. Marion ja Robin said temaga lobisedes igatahes päris palju jaapani keelt praktiseerida. Kõige lõpuks, kui enamik muid toite otsas olid ja kõhus enam millegi jaoks ruumi ei jätkunud, toodi lauale ka riis ja vabandati, et sellega nii kaua läks, kuna nad olid kuskil mingi valearvestuse teinud. Veidi imelik oli kõigi nende delikatesside peale paljast valget riisi süüa, aga viisakusest ei saanud seda ju alles ka jätta. Teenindaja julgustusele, et riisi võib alati juurde võtta, ei suutnud keegi siiski enam reageerida.
Veeresime söögitoast välja ning kuna uuesti onsenisse minekuks oli veel liiga paks olla, läksime kaema väljas asuvat Jaapani aeda. Päris ilus koht oli, tiigi ja kalade ja sillaga. Alla jõe äärde pääses ka, aga kuna tee sinna oli kivine ja meil endiselt jalas ebamugavad plätud, ei hakanud me seekord sinna ronimisega riskima. Pealegi oli juba üsna pime ka.
Kui tundsime, et leiba (s.t. riisi) on juba piisavalt luusse lastud, tegime veel ühe onsenitiiru, enne kui hotellituppa tagasi läksime. Tuppa jõudes nägime, et vahepeal olid põrandale laotatud magamismatid ja meile voodid valmis seatud. Panime äratuse kella kuueks, et jõuaks ka enne hommikusööki ja lahkumist veel ühe korra onsenist läbi käia, ja siis hakkasime maitsma baarikapist leitud saket ja kohlikku Nikka viskit. Kuna alkohol oli kallis, siis väga palju me kappi tühjendada ei tahtnud, nii et hakkasime üsna pea tegelema alteratiivtegevuse ehk teejoomisega, millest sai piisavalt energiat, et hommikuni üleval püsida.
Läksime neljakesi - mina, Valdar, Marion ja Robin. Ülejäänutele ei pakkunud onseni külastamine huvi või tundusid selleks tehtavad rahalised väljaminekud suuremad kui võimalik vastu saadav meelelahutus.
Kuna äratuskella seades olime oma hommikuse liikumisvõime suhtes veidi liiga optimistlikud, jäime kella üheksasest ekspressrongist napilt maha ja hüppasime selle asemel esimese kohaliku rongi peale, mis samas suunas liikus. Pärast mitut ümberistumist ühest aeglasest rongist teise saime aru, et see plaan pole siiski kõige parem, nii et istusime ühes natuke suuremas jaamas ümber meile üsna kiiresti järele jõudnud kümnesele ekspressrongile. Viimase jaoks oli vaja lisapiletit, kuid õnneks sai seda osta vagunisse sisenemisel ka konduktori käest - automaadist poleks me enam piletit hankima minna jõudnud.
Kui kohalikud rongid on seljaga seina poole asetsevate istmetega nagu metroos, siis ekspressrongiga sõita on juba oluliselt mõnusam - suured mugavad sõidusuunas asetsevad istmed, mida on võimalik paarikaupa ka teistpidi pöörata, ja suured aknad, kust palju mõnusam möödakihutavat Jaapanit imetleda. Sõit läks väga kiiresti ja enne kui arugi saime, olime juba väikeses mägede vahel asuvas Kinugawa linnas.
 |
| Nendes paaris kohas, kus pole mägesid ega maju, kasvab Jaapanis riis. |
Valisime rongisõidu asemel jalutuskäigu, kuna teine jaam polnud kaugel. Tee pealt leidsime mingi karrikoha, kus kõhud täis sõime, ning seejärel võttis meil umbes pool tundi, et järgmise rongijaamani jalutada. Ja siis veel vähemalt tund või rohkemgi, et mõni onsen leida. Natuke veider oli seal jaama ümbruses ringi jalutada, kuna kogu see kant paistis olevat täiesti inimtühi ja mahajäetud. Turistidest polnud haisugi; kohalikke küll natuke tatsas ringi, kuid neidki kohtas tegelikult väga harva. Sattusime mingisse parki, milles polnud liikumas hingelistki ja mille keskel olev väike purskkaevuga bassein oli ära kuivanud või veest tühjaks lastud. Infopunktist antud kaart väitis, et seal lähedal pidavat asuma ilus välibasseinidega onsen, kuid see jäigi meile leidmatuks.
 |
| Jaapanis on isegi päästeautod kawaii. |
Ryokan, kuhu sattusime, jättis väga esindusliku mulje. Algul oli sinna isegi veidi imelik sisse astuda - lühikeste pükste ja T-särkidega nagu me olime - kui hotelli fuajee oli vaibaga kaetud ning teenindajad üliviisakad pintsakutes härrasmehed ja kimonotes daamid. Inglise keelt nad eriti ei rääkinud, kuid Marionil ja Robinil õnnestus oma Jaapani keele oskusega kõik sissekirjutamiseks vajalikud protseduurid ära teha ning meile üks kena nelja inimese tuba reserveerida. Pärast seda, kui meie rahakotid märgatavalt kergemaks tehti, juhatas eelpoolmainitud kimonos tädi meid tuppa. Kohe uksest sisse astudes lõi ninna tugev tatami mattide lõhn; peab ütlema, et kuigi need matid ei tundu põrandamaterjalina just kõige praktilisemad, on nende peal paljajalu ikka ülimalt mõnus kõndida.
Tädi näitas meile toas asuvad põhilised asjad ära, seejärel valmistas meile kannutäie teed ning siis, selle asemel, et niisama ära minna, laskus enne lahkumist põlvili ja tänas meid väga ametlikult ja viisakalt, et me nende hotelli külastasime.
Tuba jättis väga hubase mulje ning aknast oli meil suurepärane vaade alla jõele ja selle ääres asuvale Jaapani aiale. Tuba ise oli ka täitsa luks, suure telekaga ja puha (mis siis, et me seda kordagi ei vaadanud). WC oli taaskord kõrgtehnoloogiline ja paljude nuppudega - kahjuks puudus sealt aga selline nupp (või me olime liiga lollid, et seda leida), mis lülitaks välja prilllaua soojendamise funktsiooni. Kujutan ette, et külmal talvehommikul oleks selline asi ütlemata mõnus olnud, aga kuumal suvepäeval, kui väikses ruumis suure häda punnitamine niikuinii üle kere higistama võtab, oli sellise lisasoenduse vajalikkus kergelt küsitav.
 |
| Tea time |
Ühest kapist leidsime komplekti yukataid ning kuna meie vastik välismaalaseriietus kuidagi traditsioonilise Jaapani taustsüsteemiga ei sobinud, tõmbasime need endale selga. Yukata oli üsna mugav riietusese; kahjuks ei saanud aga sama öelda meile antud plätude kohta, mis olid eestlaste suurte jalgade jaoks ilmselgelt liiga väikesed ning milles ringi kõndida oli umbes sama mõnus kui paljajalu mööda killustikku jalutada.
 |
| Pisike tilk tõrva meepotis |
 |
| Vesi on onsenis nii selge, et sündsamat pilti ei saanud teha. :) |
Lõpuks tasus aga ootamine ja nälgimine ennast kuhjaga ära, sest õhtusöök oli massiivne. Istusime söögitoas vist umbes poolteist tundi, selle aja jooksul pakuti meile mitukümmet erinevat toitu. Vahepeal käis teenindaja meid õpetamas, kuidas üht või teist asja süüa, või lihtsalt kiitmas, kui hea üks või teine asi on või kui hästi me pulkadega süüa oskame. Marion ja Robin said temaga lobisedes igatahes päris palju jaapani keelt praktiseerida. Kõige lõpuks, kui enamik muid toite otsas olid ja kõhus enam millegi jaoks ruumi ei jätkunud, toodi lauale ka riis ja vabandati, et sellega nii kaua läks, kuna nad olid kuskil mingi valearvestuse teinud. Veidi imelik oli kõigi nende delikatesside peale paljast valget riisi süüa, aga viisakusest ei saanud seda ju alles ka jätta. Teenindaja julgustusele, et riisi võib alati juurde võtta, ei suutnud keegi siiski enam reageerida.
Veeresime söögitoast välja ning kuna uuesti onsenisse minekuks oli veel liiga paks olla, läksime kaema väljas asuvat Jaapani aeda. Päris ilus koht oli, tiigi ja kalade ja sillaga. Alla jõe äärde pääses ka, aga kuna tee sinna oli kivine ja meil endiselt jalas ebamugavad plätud, ei hakanud me seekord sinna ronimisega riskima. Pealegi oli juba üsna pime ka.
Kui tundsime, et leiba (s.t. riisi) on juba piisavalt luusse lastud, tegime veel ühe onsenitiiru, enne kui hotellituppa tagasi läksime. Tuppa jõudes nägime, et vahepeal olid põrandale laotatud magamismatid ja meile voodid valmis seatud. Panime äratuse kella kuueks, et jõuaks ka enne hommikusööki ja lahkumist veel ühe korra onsenist läbi käia, ja siis hakkasime maitsma baarikapist leitud saket ja kohlikku Nikka viskit. Kuna alkohol oli kallis, siis väga palju me kappi tühjendada ei tahtnud, nii et hakkasime üsna pea tegelema alteratiivtegevuse ehk teejoomisega, millest sai piisavalt energiat, et hommikuni üleval püsida.
kolmapäev, 26. september 2012
Teisipäev, 7. august, seitsmes päev Jaapanis
Marguse soovitusel läksime Tokyo äärelinnas asuvasse Yomiurilandi lõbustusparki. Park asus pisikese mäe otsas ümbritsevast linnast natuke kõrgemal, nii et sinna üles tuli taaskord sõita köisraudteega. Gondlist sai enne kohalejõudmist kogu kompleksile pilgu peale visata; kõige ägedama mulje jätsid suured ameerika mäed, nii et loomulikult pidime esimesena minema just neid proovima.
Atraktsiooni nimi oli Bandit ning see oli ehitamise hetkel olnud maailma kõige kiirem rollercoaster. Praeguseks on ehitatud küll hulgaliselt kiiremaid, kuid see ei kahandanud meie aukartust Banditi ees. Perroonile viis kaks järjekorda - ühe rongi peale minnes pritsiti sind tee peal ka märjaks ning teisel pääses kuiva nahaga. Proovisime algul vesist varianti ning seejärel, et saaks sõidu videosse võtta, ka kuiva.
Lisaks Banditile oli Yomiurilandil pakkuda veel kaks rollercoasterit - üks, mis oli natuke väiksem, kuid sõitis vahepeal pea alaspidi, ning üks veidi vanem puidust ehitis, mis oli välimuselt natuke sarnane Helsingis Linnanmäe lõbustuspargis olevaga, kuid märksa suurem. Viimane oli tegelikult isegi huvitavam kui Bandit, sest rong sõitis seal läbi kitsaste koridoride ja seetõttu tundus kiirus suurem, ning lisaks tümitas seal sõitmine ikka päris korralikult läbi. Raputamine ja järsud pöörded tekitasid rongist väljudes sellise tunde, nagu oleks äsja korralikult peksa saanud.
Käisime ka kahe space shoti otsas, millest ühes sai proovida järsku starti taevasse ja teises vabalangemist; samuti vaaterattal, mingis õuduste majas (mis oli maksimaalselt igav) ja seiklusrajal, kus pidi kahekesi koostööd tehes läbi labürindi pääsema. Väikese Valdari jaoks pakkus suurimat rõõmu aga üks ise sõitev karu.
Kui Tokyosse tagasi jõudsime, hakkas päike just loojuma, nii et mõtlesime, et võiks minna lõpuks Sky Tree otsa - parajal hetkel üles minnes näeksime Tokyot nii päevavalguses kui ööpimeduses ja vahepeal saaksime nautida päikeseloojangu vaatamist. All selgus aga, et torni otsa soovijate järjekord on nii pikk, et enne pimedat me niikuinii üles ei jõuaks, nii et jätsime plaani selleks korraks katki. Imetlesime seda tänapäeva insenerikunsti imet altpoolt - pimedas jättis see veel majesteetlikuma mulje kui päevavalguses. Pani ainult imestama, kuidas on võimalik midagi nii suurt üldse ehitada.
Õhtul käisime läbi ühest paar päeva tagasi Asakusast leitud sushirongist ning seejärel suundusime alla hosteli baari, et panna paika järgmise päeva plaanid ja nende jaoks internetist infot koguda.
Atraktsiooni nimi oli Bandit ning see oli ehitamise hetkel olnud maailma kõige kiirem rollercoaster. Praeguseks on ehitatud küll hulgaliselt kiiremaid, kuid see ei kahandanud meie aukartust Banditi ees. Perroonile viis kaks järjekorda - ühe rongi peale minnes pritsiti sind tee peal ka märjaks ning teisel pääses kuiva nahaga. Proovisime algul vesist varianti ning seejärel, et saaks sõidu videosse võtta, ka kuiva.
Lisaks Banditile oli Yomiurilandil pakkuda veel kaks rollercoasterit - üks, mis oli natuke väiksem, kuid sõitis vahepeal pea alaspidi, ning üks veidi vanem puidust ehitis, mis oli välimuselt natuke sarnane Helsingis Linnanmäe lõbustuspargis olevaga, kuid märksa suurem. Viimane oli tegelikult isegi huvitavam kui Bandit, sest rong sõitis seal läbi kitsaste koridoride ja seetõttu tundus kiirus suurem, ning lisaks tümitas seal sõitmine ikka päris korralikult läbi. Raputamine ja järsud pöörded tekitasid rongist väljudes sellise tunde, nagu oleks äsja korralikult peksa saanud.
Käisime ka kahe space shoti otsas, millest ühes sai proovida järsku starti taevasse ja teises vabalangemist; samuti vaaterattal, mingis õuduste majas (mis oli maksimaalselt igav) ja seiklusrajal, kus pidi kahekesi koostööd tehes läbi labürindi pääsema. Väikese Valdari jaoks pakkus suurimat rõõmu aga üks ise sõitev karu.
Kui Tokyosse tagasi jõudsime, hakkas päike just loojuma, nii et mõtlesime, et võiks minna lõpuks Sky Tree otsa - parajal hetkel üles minnes näeksime Tokyot nii päevavalguses kui ööpimeduses ja vahepeal saaksime nautida päikeseloojangu vaatamist. All selgus aga, et torni otsa soovijate järjekord on nii pikk, et enne pimedat me niikuinii üles ei jõuaks, nii et jätsime plaani selleks korraks katki. Imetlesime seda tänapäeva insenerikunsti imet altpoolt - pimedas jättis see veel majesteetlikuma mulje kui päevavalguses. Pani ainult imestama, kuidas on võimalik midagi nii suurt üldse ehitada.
Õhtul käisime läbi ühest paar päeva tagasi Asakusast leitud sushirongist ning seejärel suundusime alla hosteli baari, et panna paika järgmise päeva plaanid ja nende jaoks internetist infot koguda.
teisipäev, 25. september 2012
Esmaspäev, 6. august, kuues päev Jaapanis
Kuna plaanis oli väljasõit Hakone rahvusparki, ärkasime tavalisest varem ja kihutasime metrooga Shinjuku jaama, kust ostsime endale 5000 jeeni eest piletid, mis võimaldasid edasi-tagasi sõitu Hakonesse ja piiramatut kohapealse transpordi kasutamist. Kuigi Shinjuku jaam on maailma kõige rahvarohkem raudteejaam üldse, ei olnud õige rongi leidmine tänu loogiliselt paigutatud suunaviitadele kuigi raske.
Kui jaamast välja sõitsime, hakkas tibutama kerget vihma, mis sõidu ajal vahepeal üsna raevukaks padukaks tihenes. Hakonesse sõitis rong Shinjukust veidi üle kahe tunni. Valdar jõudis selle ajaga väikese uinaku teha ja me ülejäänud saime vaadelda lõputut Tokyo äärelinna, mis alles veidi enne kohalejõudmist algul riisipõldude ja seejärel mägedega asendus. Kõik kohalikud, kes rongis olid, lugesid koomikseid, sest oli esmaspäev ja ilmunud oli kõigi jaapanlaste seas populaarse Weekly Shōnen Jumpi uus osa.
Lõpp-peatusest läksime edasi kohaliku väiksema rongiga, mis viis meid mööda mäekülge umbes kümme kilomeetrit kaugemale ja pool kilomeetrit kõrgemale. Raudtee läks mäest üles sik-sakitades, kuid et rongidel on ebamugav 180-kraadiseid pöördeid teha, pidi rong igas "tagasipöördes" sõidusuunda muutma ja vaene vedurijuht vihma käes ühest rongi otsast teise jalutama. Kuna kohale jõudes polnud ilmaolud eriti paranenud, ostsime kõik endale jaamapoest, mille kohal tervitas meid natuke veidras inglise keeles silt "Welcome to Hakone as Tokyo 3", värvilised vihmavarjud. Loomulikult hajusid kõik vihmapilved koheselt pärast seda ära ja terve ülejäänud päeva paistis päike - nii lihtne see ilma ülekavaldamine ongi!
Samast jaamast astusime järgmise transpordivahendi peale, milleks oli spetsiaalne mägivagun, mis umbes kolmekümne kraadise nurga all mööda rööpaid mäest üles vuras. Seal vagunis olid istmed väga tihedalt koos ja suure eestlase jaoks ruumi vähe, samuti polnud vaade kõige parem, sest ümberringi oli küllaltki tihe võsa. Õnneks aga oli sõit lühike, kestes vaid napilt üle kümne minuti.
Sõiduriist, millega mägirongi lõpp-peatusest edasi läksime, oli juba oluliselt põnevam ja mugavam. Nimelt viis meie marsruut otse üle mäe, kuid kuna seal enam ei auto- ega rongiteid polnud, saime edasiliikumiseks istuda selleks tarbeks ehitatud köisraudtee gondlisse. Sealt oleks avanenud päris hea vaade, kui me ei oleks praktiliselt kogu tee liikunud läbi pilve, mis tegi nähtavuse olematuks. Teisest küljest tekitas see aga päris huvitava sürreaalse tunde, nagu see gondel olekski kogu maailm ja ümberringi poleks mitte midagi.
Mäetipus sai korraks gondlist väljuda, et pikemalt vaadet nautida ja istuda seejärel ümber teisest mäeküljest alla viiva köisraudtee peale. Vaadet lubati väga head ning jällegi oleks võinud selgema ilma korral ka Fuji-sanile pilgu peale heita, kuid selleks vajalikust 30-kilomeetrisest nähtavusest oli meil olemas vaid umbes 30 meetrit.
Mäest alla sõites nähtavus veidi paranes - ümberringi oli endiselt vaid valge udu, kuid vähemalt nägime otse all terendavat maapinda. Kõrgusekartjatele see muidugi midagi head ei tähendanud, aga vaade oli üsna põnev - kogu maapind auras kuumaveeallikatest ja mäeküljed olid väävlist kollased.
Köisraudtee viis mägede vahel asuva maalilise järve kaldale, mille pidime ületama laevaga, kuid mõtlesime, et võiks enne pardale asumist proovida järves ujumas käia. Sellest ideest pidime siiski loobuma, kuna järve äärde ei paistnud viivat ühtki mõistlikku teed.
Laev, mis meid üle järve transportis, nägi välja nagu piraadilaev mõnest Disney multikast, kuid oli tegelikult valmistatud raskest rauast ja kandis purjeid vaid dekoratsiooniks. Laeva "kapteniks" oli pisike (isegi Tiiust lühem!) Jaapani tüdruk, kelle ainsaks ülesandeks paistis olevat laevas ringi kõndida, lasta inimestel endast pilti teha ja niisama nunnu olla.
Laevalt avanes vapustav vaade ka järvele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Et avanenud pilt ikka jaapanipärane oleks või et me ära ei unustaks, kus riigis me asume, olid järvevette strateegiliselt paigutatud mõned punased väravad, mis polnud küll kuigi suured, aga andsid sellegipoolest paigale veel omajagu maagilisust juurde.
Järve teine kallas oli tihedalt söögikohti täis, sest ilmselt oli arvestatud, et turistidel just selleks ajaks kõht tühjaks minema kipub. Ei olnud meiegi erilised ja näljatunne hakkas vaikselt tunda andma, nii et suundusime sobivat restorani otsima. Kahjuks selgus lähemal uurimisel, et enamik söögikohtadest paistis olevat spetsialiseerunud turistidelt viimase sendi väljapressimisele, pakkudes naeruväärselt kõrge hinna eest lihtsat ja mitte eriti ahvatlevat kiirtoitu. Pärast mõningast ringivaatamist leidsime asula kaugemast otsast ka ühe mõistliku hinnaga koha, kus toit polnud küll maailma parim, kuid vähemalt sai aktsepteeritava rahasumma eest kõhu täis.
Pärast lõunasööki oli plaanis väike jalutuskäik mööda järve kallast, et jõuda järgmisse punkti, kust buss meid mäest alla viima pidi. Kasutasime ära ka võimaluse ujumas käia. Kuna õhutemperatuur oli järve ääres oluliselt jahedam kui Tokyos (mitte rohkem kui 25 kraadi) ning vesigi polnud soojem kui see, millega me tavaliselt Eestis harjunud oleme, siis keegi peale minu ja Marguse vette ei tulnudki. Ise teadsid, millest ilma jäid.
Ega ujumisest saadud värsket enesetunnet tegelikult väga kauaks ei jätkunudki, sest kohe pärast seda läks meie matkarada üsna järsult mäest üles, nii et kohe sai hoolimata mitte väga palavast ilmast uuesti higi lahti. Ülevalt avanev vaade oli seda ronimist aga tuhat korda väärt - kui järv oli juba laevalt vaadates kena, siis kõrgemalt avanev pilt oli veelgi lummavam. Ka piraadilaevad, mis lähedalt nägid välja võltsid ja metalsed, jätsid kaugelt palju parema mulje.
Pärast väikest matka jõudsime bussipeatusesse, kust meid viidi mööda kitsast ja käänulist mägiteed tagasi alla raudteejaama, millest olime oma ringsõitu alustanud. Meie kui eestlaste jaoks pakkus palju nalja see, kuidas bussijuht enne iga järsemat pööret sõitjaid läbi mikrofoni sellest hoiatas ja (ma ei tea, kas meie kui välismaalaste pärast või niisama) alati ka käega märku andis, kuhu poole ta keerama hakkab.
Kuna Hakone, nagu paljud mägisemad paigad Jaapanis, on tihedalt täis kuumaveeallikaid, oli meil esialgu plaanis enne Tokyosse tagasi sõitmist teha läbi ka väike soojas vees sulistamine, kuid selleks ajaks, kui bussiga mäest alla jõudsime, oli kell juba päris palju. Leidsime raudteejaama lähedalt küll ühe onseni, kuid kuna viimase Shinjukusse viiva rongini polnud enam väga palju aega jäänud, otsustasime selles käimise ikkagi vahele jätta.
Rongijaamas avastasime, et lisaks tavarongile on võimalik Tokyosse saada ka 300 kilomeetrit tunnis sõitva shinkanseniga. Hommikul soetatud priipääse küll kiirema rongiga sõitmist ei võimaldanud, kuid otsustasime Robini ja Valdariga osta eraldi piletid ning ka selle maapealse lennukiga sõitmine ikkagi ära proovida. Kulutust ei olnud vaja kahetseda - rong oli väga mugav ja vaikne ning nii kiire, et jõudsime tervelt 2,5 õlut enne teisi hostelisse tagasi.
Kui jaamast välja sõitsime, hakkas tibutama kerget vihma, mis sõidu ajal vahepeal üsna raevukaks padukaks tihenes. Hakonesse sõitis rong Shinjukust veidi üle kahe tunni. Valdar jõudis selle ajaga väikese uinaku teha ja me ülejäänud saime vaadelda lõputut Tokyo äärelinna, mis alles veidi enne kohalejõudmist algul riisipõldude ja seejärel mägedega asendus. Kõik kohalikud, kes rongis olid, lugesid koomikseid, sest oli esmaspäev ja ilmunud oli kõigi jaapanlaste seas populaarse Weekly Shōnen Jumpi uus osa.
Lõpp-peatusest läksime edasi kohaliku väiksema rongiga, mis viis meid mööda mäekülge umbes kümme kilomeetrit kaugemale ja pool kilomeetrit kõrgemale. Raudtee läks mäest üles sik-sakitades, kuid et rongidel on ebamugav 180-kraadiseid pöördeid teha, pidi rong igas "tagasipöördes" sõidusuunda muutma ja vaene vedurijuht vihma käes ühest rongi otsast teise jalutama. Kuna kohale jõudes polnud ilmaolud eriti paranenud, ostsime kõik endale jaamapoest, mille kohal tervitas meid natuke veidras inglise keeles silt "Welcome to Hakone as Tokyo 3", värvilised vihmavarjud. Loomulikult hajusid kõik vihmapilved koheselt pärast seda ära ja terve ülejäänud päeva paistis päike - nii lihtne see ilma ülekavaldamine ongi!
 |
| Boss joogiautomaat |
Samast jaamast astusime järgmise transpordivahendi peale, milleks oli spetsiaalne mägivagun, mis umbes kolmekümne kraadise nurga all mööda rööpaid mäest üles vuras. Seal vagunis olid istmed väga tihedalt koos ja suure eestlase jaoks ruumi vähe, samuti polnud vaade kõige parem, sest ümberringi oli küllaltki tihe võsa. Õnneks aga oli sõit lühike, kestes vaid napilt üle kümne minuti.
 |
| Rongi ootamas |
Sõiduriist, millega mägirongi lõpp-peatusest edasi läksime, oli juba oluliselt põnevam ja mugavam. Nimelt viis meie marsruut otse üle mäe, kuid kuna seal enam ei auto- ega rongiteid polnud, saime edasiliikumiseks istuda selleks tarbeks ehitatud köisraudtee gondlisse. Sealt oleks avanenud päris hea vaade, kui me ei oleks praktiliselt kogu tee liikunud läbi pilve, mis tegi nähtavuse olematuks. Teisest küljest tekitas see aga päris huvitava sürreaalse tunde, nagu see gondel olekski kogu maailm ja ümberringi poleks mitte midagi.
Mäetipus sai korraks gondlist väljuda, et pikemalt vaadet nautida ja istuda seejärel ümber teisest mäeküljest alla viiva köisraudtee peale. Vaadet lubati väga head ning jällegi oleks võinud selgema ilma korral ka Fuji-sanile pilgu peale heita, kuid selleks vajalikust 30-kilomeetrisest nähtavusest oli meil olemas vaid umbes 30 meetrit.
Mäest alla sõites nähtavus veidi paranes - ümberringi oli endiselt vaid valge udu, kuid vähemalt nägime otse all terendavat maapinda. Kõrgusekartjatele see muidugi midagi head ei tähendanud, aga vaade oli üsna põnev - kogu maapind auras kuumaveeallikatest ja mäeküljed olid väävlist kollased.
Köisraudtee viis mägede vahel asuva maalilise järve kaldale, mille pidime ületama laevaga, kuid mõtlesime, et võiks enne pardale asumist proovida järves ujumas käia. Sellest ideest pidime siiski loobuma, kuna järve äärde ei paistnud viivat ühtki mõistlikku teed.
Laev, mis meid üle järve transportis, nägi välja nagu piraadilaev mõnest Disney multikast, kuid oli tegelikult valmistatud raskest rauast ja kandis purjeid vaid dekoratsiooniks. Laeva "kapteniks" oli pisike (isegi Tiiust lühem!) Jaapani tüdruk, kelle ainsaks ülesandeks paistis olevat laevas ringi kõndida, lasta inimestel endast pilti teha ja niisama nunnu olla.
 |
| Captain Moé |
Laevalt avanes vapustav vaade ka järvele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Et avanenud pilt ikka jaapanipärane oleks või et me ära ei unustaks, kus riigis me asume, olid järvevette strateegiliselt paigutatud mõned punased väravad, mis polnud küll kuigi suured, aga andsid sellegipoolest paigale veel omajagu maagilisust juurde.
Järve teine kallas oli tihedalt söögikohti täis, sest ilmselt oli arvestatud, et turistidel just selleks ajaks kõht tühjaks minema kipub. Ei olnud meiegi erilised ja näljatunne hakkas vaikselt tunda andma, nii et suundusime sobivat restorani otsima. Kahjuks selgus lähemal uurimisel, et enamik söögikohtadest paistis olevat spetsialiseerunud turistidelt viimase sendi väljapressimisele, pakkudes naeruväärselt kõrge hinna eest lihtsat ja mitte eriti ahvatlevat kiirtoitu. Pärast mõningast ringivaatamist leidsime asula kaugemast otsast ka ühe mõistliku hinnaga koha, kus toit polnud küll maailma parim, kuid vähemalt sai aktsepteeritava rahasumma eest kõhu täis.
Pärast lõunasööki oli plaanis väike jalutuskäik mööda järve kallast, et jõuda järgmisse punkti, kust buss meid mäest alla viima pidi. Kasutasime ära ka võimaluse ujumas käia. Kuna õhutemperatuur oli järve ääres oluliselt jahedam kui Tokyos (mitte rohkem kui 25 kraadi) ning vesigi polnud soojem kui see, millega me tavaliselt Eestis harjunud oleme, siis keegi peale minu ja Marguse vette ei tulnudki. Ise teadsid, millest ilma jäid.
Ega ujumisest saadud värsket enesetunnet tegelikult väga kauaks ei jätkunudki, sest kohe pärast seda läks meie matkarada üsna järsult mäest üles, nii et kohe sai hoolimata mitte väga palavast ilmast uuesti higi lahti. Ülevalt avanev vaade oli seda ronimist aga tuhat korda väärt - kui järv oli juba laevalt vaadates kena, siis kõrgemalt avanev pilt oli veelgi lummavam. Ka piraadilaevad, mis lähedalt nägid välja võltsid ja metalsed, jätsid kaugelt palju parema mulje.
 |
| Hakone järv |
Pärast väikest matka jõudsime bussipeatusesse, kust meid viidi mööda kitsast ja käänulist mägiteed tagasi alla raudteejaama, millest olime oma ringsõitu alustanud. Meie kui eestlaste jaoks pakkus palju nalja see, kuidas bussijuht enne iga järsemat pööret sõitjaid läbi mikrofoni sellest hoiatas ja (ma ei tea, kas meie kui välismaalaste pärast või niisama) alati ka käega märku andis, kuhu poole ta keerama hakkab.
Kuna Hakone, nagu paljud mägisemad paigad Jaapanis, on tihedalt täis kuumaveeallikaid, oli meil esialgu plaanis enne Tokyosse tagasi sõitmist teha läbi ka väike soojas vees sulistamine, kuid selleks ajaks, kui bussiga mäest alla jõudsime, oli kell juba päris palju. Leidsime raudteejaama lähedalt küll ühe onseni, kuid kuna viimase Shinjukusse viiva rongini polnud enam väga palju aega jäänud, otsustasime selles käimise ikkagi vahele jätta.
Rongijaamas avastasime, et lisaks tavarongile on võimalik Tokyosse saada ka 300 kilomeetrit tunnis sõitva shinkanseniga. Hommikul soetatud priipääse küll kiirema rongiga sõitmist ei võimaldanud, kuid otsustasime Robini ja Valdariga osta eraldi piletid ning ka selle maapealse lennukiga sõitmine ikkagi ära proovida. Kulutust ei olnud vaja kahetseda - rong oli väga mugav ja vaikne ning nii kiire, et jõudsime tervelt 2,5 õlut enne teisi hostelisse tagasi.
esmaspäev, 24. september 2012
Pühapäev, 5. august, viies päev Jaapanis
Hommik oli oodatult jälle küllaltki hiline, kuid saime enne lõunat siiski liikuma, et Yoyogi parki ja Harajukusse minna. Enne seda käis üks hosteli töötaja meid veel natuke noomimas, et me eelmisel ööl liiga häälekad olime. Lubasime edaspidi vaiksemalt jaurata.
Yoyogi park on lihtsalt üks suur park Tokyo südames, kus inimesed nädalavahetuseti niisama aega veetmas käivad. Meenutab natuke Hyde Parki Londonis. Ega seal tegelikult eriti midagi vaadata ei olegi, läksime niisama uurima, millega inimesed pühapäevasel päeval pargis tegelevad. Nägime rahvast päikest võtmas, laulmas, tantsimas, võitluskunste harrastamas, näidenditeks proovi tegemas, pesapallilööke treenimas ja Elviseid jäljendamas. Pargist väljudes jõudsime Harajuku sillale, mis pidi pühapäeviti olema lolitade, cosplayerite ja muude enesenäitajate kogunemispaik. Ei tea, kas erakordselt kuuma ilma (umbes 35 kraadi) või millegi muu tõttu, aga nägime sillal kõigest kahte loli, kellest üks oli pealekauba veel mees, nii et polnud mõtet sinna kauemaks jääda ja läksime vaatama hoopis Yoyogi pargi kõrval asuvat Meiji pühamut.
Pühamuni viis läbi tiheda metsa lai jalakäijate tee, mille kohal kõrgusid suured torii väravad. Tee äärde oli ladustatud sadade tünnide kaupa saket ja veini - pidavat pühamu läheduses eriti hea maitse saavutama. Pühamu ise oli suur puitehitiste kompleks, mis nägi jällegi oma peaaegu saja-aastasest vanusest hoolimata välja, nagu see oleks püsti pandud alles eile.
Pärast pühamu vaatamist läksime Harajukusse, kus meie seltskond jälle osadeks lagunes - Tiiu ja Marion läksid taaskord shoppama, Robin suundus tagasi hostelisse halba enesetunnet ravima (seltsiks Margusele, kes ei viitsinudki seekord välja tulla) ning mina jäin Riho ja Valdariga niisama Harajuku peale töllerdama. Kui ringivahtimisest siiber sai, otsustasime veel korra silla pealt läbi käia, et vaadata, kas sinna on vahepeal rohkem rahvast kogunenud, ja siis koju tagasi sõita, kuid saime tee peal kogemata uuesti kokku Marioni ja Tiiuga, kes juhatasid meid kuskil nurga taga asunud Evangelioni poodi, mis meil kahe silma vahele jäi. Midagi me sealt küll ei ostnud, aga kuna see pood oli pooleldi ka nagu muuseum, siis ringi vaadata oli ikkagi põnev. Passisime vist vähemalt tunnikese seal poes, kui mitte rohkemgi, enne kui hostelisse tagasi läksime.
Õhtul ei viitsinud keegi eriti midagi teha (peale Marguse, kellel lõpuks eluvaim sisse tuli ja kes üksi linna peale taidlema läks), nii et lõpetasime päeva all hosteli baaris internetti tarbides.
Yoyogi park on lihtsalt üks suur park Tokyo südames, kus inimesed nädalavahetuseti niisama aega veetmas käivad. Meenutab natuke Hyde Parki Londonis. Ega seal tegelikult eriti midagi vaadata ei olegi, läksime niisama uurima, millega inimesed pühapäevasel päeval pargis tegelevad. Nägime rahvast päikest võtmas, laulmas, tantsimas, võitluskunste harrastamas, näidenditeks proovi tegemas, pesapallilööke treenimas ja Elviseid jäljendamas. Pargist väljudes jõudsime Harajuku sillale, mis pidi pühapäeviti olema lolitade, cosplayerite ja muude enesenäitajate kogunemispaik. Ei tea, kas erakordselt kuuma ilma (umbes 35 kraadi) või millegi muu tõttu, aga nägime sillal kõigest kahte loli, kellest üks oli pealekauba veel mees, nii et polnud mõtet sinna kauemaks jääda ja läksime vaatama hoopis Yoyogi pargi kõrval asuvat Meiji pühamut.
Pühamuni viis läbi tiheda metsa lai jalakäijate tee, mille kohal kõrgusid suured torii väravad. Tee äärde oli ladustatud sadade tünnide kaupa saket ja veini - pidavat pühamu läheduses eriti hea maitse saavutama. Pühamu ise oli suur puitehitiste kompleks, mis nägi jällegi oma peaaegu saja-aastasest vanusest hoolimata välja, nagu see oleks püsti pandud alles eile.
 |
| Booze |
Pärast pühamu vaatamist läksime Harajukusse, kus meie seltskond jälle osadeks lagunes - Tiiu ja Marion läksid taaskord shoppama, Robin suundus tagasi hostelisse halba enesetunnet ravima (seltsiks Margusele, kes ei viitsinudki seekord välja tulla) ning mina jäin Riho ja Valdariga niisama Harajuku peale töllerdama. Kui ringivahtimisest siiber sai, otsustasime veel korra silla pealt läbi käia, et vaadata, kas sinna on vahepeal rohkem rahvast kogunenud, ja siis koju tagasi sõita, kuid saime tee peal kogemata uuesti kokku Marioni ja Tiiuga, kes juhatasid meid kuskil nurga taga asunud Evangelioni poodi, mis meil kahe silma vahele jäi. Midagi me sealt küll ei ostnud, aga kuna see pood oli pooleldi ka nagu muuseum, siis ringi vaadata oli ikkagi põnev. Passisime vist vähemalt tunnikese seal poes, kui mitte rohkemgi, enne kui hostelisse tagasi läksime.
Õhtul ei viitsinud keegi eriti midagi teha (peale Marguse, kellel lõpuks eluvaim sisse tuli ja kes üksi linna peale taidlema läks), nii et lõpetasime päeva all hosteli baaris internetti tarbides.
reede, 21. september 2012
Laupäev, 4. august, neljas päev Jaapanis
Kuna eelmisel õhtul venis jauramine pikale, ärkasime hommikul üsna hilja. Vaikselt hakkasid kaasa võetud riided otsa saama, nii et otsustasime minna kohaliku pesumajaga lähemat tutvust sobitama. Tüdrukud, kellel oli ilmselt veidi rohkem riideid kaasas, pesupesemise teenuseid ei vajanud ning läksid selle asemel Shinjukusse shoppama.
Pesumaja oli pisike hoone hosteli vahetus läheduses, kus asuvatesse masinatesse piisavas koguses sajajeeniseid sisse visates su riided maagiliselt puhtaks tehti. Kogu operatsioon võttis meil umbes paar tundi aega ning kuna meil oli plaanis juba kuue ajal õhtul uuesti hostelis kokku saada, et laupäeva õhtu puhul kuhugi välja minna, siis me ei viitsinud päeval enam kuhugi kaugele sõita ja veetsime need paar õhtuni jäänud tundi lihtsalt Akibas ringi vaadates.
Hostelisse tagasi jõudnuna seadsime ennast valmis, et kohaliku ööeluga tutvuma minna. Kuna metroo sõidab Tokyos õhtul umbes kaheteistkümneni ja takso pole väga populaarne, käiakse seal pidutsemas eestlaste jaoks harjumatult vara. Tegime nii meiegi ja sõitsime pärast päikese loojumist (umbes seitsme ajal) Roppongi, mis on üks aktiivsema ööeluga linnaosasid Tokyos.
Raudteejaamast väljudes sattusime kohe mingile üsna aktiivsele tänavale, kus palju rahvast ringi siiberdas ja hulk aktiivseid neegreid inimestele lendlehti jagasid ning neid erinevatesse klubidesse kutsusid ("Wanna party tonight, eh?"). Kuna suurem osa seltskonnast klubisse vähemalt esialgu minna ei viitsinud, otsisime mingit baari, kus niisama maha istuda ja õlut juua. Viimaks maandusime hoopis mingis natuke fancys restoranis, kus kõik joogid poole hinnaga olid. Seal me terve õhtu veetsimegi. Viisakusest tellisime natuke süüa ka, mis maitses väga hästi, nii et tellisime kohe natuke veel süüa. Lõpuks nägime ära ka jaapanlaste kõrgtehnoloogilise WC, mille juhtimiseks on rohkem nuppe kui keskmisel telekapuldil. Üsna huvitav oli seal neid arusaamatute kanjidega nuppe klõpsida ja oodata, mis minuga nüüd juhtuma hakkab. Õnneks oli "STOP" nupp piisavalt suur ja punane, sest vahepeal läks istumise all ikka päris kuumaks.
Kuna kell hakkas 12 saama ja meil polnud soovi ööseks linna peale jääda, sõitsime hostelisse tagasi, kus jõime natuke kohalikust poest ostetud umeshud, mis maitses peaaegu sama hästi kui see, mida esimesel õhtul baaris pakuti. Kui see otsa sai, tõid Riho ja Margus poest 2,7-liitrise plastmasspudeliga mingisugust muud kohalikku jooki, millest piisas, et me oma jauramisega lõpuks kõrvaltoas papist seina taga magavaid naabreid häirima hakkasime.
Pesumaja oli pisike hoone hosteli vahetus läheduses, kus asuvatesse masinatesse piisavas koguses sajajeeniseid sisse visates su riided maagiliselt puhtaks tehti. Kogu operatsioon võttis meil umbes paar tundi aega ning kuna meil oli plaanis juba kuue ajal õhtul uuesti hostelis kokku saada, et laupäeva õhtu puhul kuhugi välja minna, siis me ei viitsinud päeval enam kuhugi kaugele sõita ja veetsime need paar õhtuni jäänud tundi lihtsalt Akibas ringi vaadates.
Hostelisse tagasi jõudnuna seadsime ennast valmis, et kohaliku ööeluga tutvuma minna. Kuna metroo sõidab Tokyos õhtul umbes kaheteistkümneni ja takso pole väga populaarne, käiakse seal pidutsemas eestlaste jaoks harjumatult vara. Tegime nii meiegi ja sõitsime pärast päikese loojumist (umbes seitsme ajal) Roppongi, mis on üks aktiivsema ööeluga linnaosasid Tokyos.
Raudteejaamast väljudes sattusime kohe mingile üsna aktiivsele tänavale, kus palju rahvast ringi siiberdas ja hulk aktiivseid neegreid inimestele lendlehti jagasid ning neid erinevatesse klubidesse kutsusid ("Wanna party tonight, eh?"). Kuna suurem osa seltskonnast klubisse vähemalt esialgu minna ei viitsinud, otsisime mingit baari, kus niisama maha istuda ja õlut juua. Viimaks maandusime hoopis mingis natuke fancys restoranis, kus kõik joogid poole hinnaga olid. Seal me terve õhtu veetsimegi. Viisakusest tellisime natuke süüa ka, mis maitses väga hästi, nii et tellisime kohe natuke veel süüa. Lõpuks nägime ära ka jaapanlaste kõrgtehnoloogilise WC, mille juhtimiseks on rohkem nuppe kui keskmisel telekapuldil. Üsna huvitav oli seal neid arusaamatute kanjidega nuppe klõpsida ja oodata, mis minuga nüüd juhtuma hakkab. Õnneks oli "STOP" nupp piisavalt suur ja punane, sest vahepeal läks istumise all ikka päris kuumaks.
Kuna kell hakkas 12 saama ja meil polnud soovi ööseks linna peale jääda, sõitsime hostelisse tagasi, kus jõime natuke kohalikust poest ostetud umeshud, mis maitses peaaegu sama hästi kui see, mida esimesel õhtul baaris pakuti. Kui see otsa sai, tõid Riho ja Margus poest 2,7-liitrise plastmasspudeliga mingisugust muud kohalikku jooki, millest piisas, et me oma jauramisega lõpuks kõrvaltoas papist seina taga magavaid naabreid häirima hakkasime.
neljapäev, 20. september 2012
Reede, 3. august, kolmas päev Jaapanis
Eelmisel õhtul tehtud plaanide kohaselt pidime sõitma Tokyost välja Kamakurasse, mis on üks pisike mereäärne linnake ja Tokyo elanike hulgas populaarne puhkekuurort. Viimase põhjust pole vaja kaugelt otsida - asub ju Kamakura tegelikult otse Tokyo külje all. Leidsime rongi, mis meid ühest hostelile küllaltki lähedal paiknevast rongijaamast otse ilma vahepealseid ümberistumisi tegemata kohale viis, ning pärast pooletunnist jalutuskäiku raudteejaama (ei viitsinud metrood võtta, kuna ükski liin ei paistnud otse õigesse kohta viivat) ja umbes tunniajast rongisõitu olimegi suurlinna selja taha jätnud ja Kamakurasse jõudnud.
Küsisime raudteejaamas asuvast turistiinfopunktist linna kaardi, valisime selle pealt välja ühe arvukatest matkaradadest ning hakkasime selle poole jalutama. Tee peal käisime läbi veel mitmest templist ja shinto pühamust, mida mõlemaid on Kamakuras vist sadu. Üldse on tegu väga ilusa linnaga, kus on mõnus niisama ringi jalutada; Kamakura on looduslähedane ja vaikne kant, kui välja arvata lakkamatu tsikaadide kisa, mis oli vist isegi valjem kui Tokyos.
Jalutasime mingi templini, mille tagant pidi meie soovitud matkarada läbi minema. Kaardil oli aga millegipärast templi ja raja vahelise tee peal umbes millimeetri laiune katkestus - varem ei pööranud me sellele erilist tähelepanu, kuid kohale jõudes saime aru selle lünga põhjusest: tempel asus järsu nõlva jalamil ning matkarada selle otsas, ning kuna ühtki teed ei paistnud mäest üles viivat, pidime pöörduma tagasi ja valima rajani jõudmiseks märksa pikema marsruudi.
Teine katse oma teekonda natuke lühemaks lõigata lõppes tihedas bambusvõsas. Leidsime tee, mida kaardile poldud märgitud, kuid mis näis viivat otse sellesse suunda, kuhu meil jõuda oli vaja. Peagi taandus tee aga kitsaks läbi bambusmetsa looklevaks jalgrajaks ning lõpuks kahanes seegi olematusse. Kuna kellelgi peale Valdari ei paistnud väikse seikluse vastu eriti midagi olevat, otsustasime raja puudumise faktil ennast mitte häirida lasta ning pressisime võsa ja ämblikuvõrkude vahelt edasi. Kuna ei bambuserägastik ega ka teele jäänud mäenõlvad meid peatada ei suutnud, visati meie ette lõpuks püstloodis kaljusein, millest enam üle ei saanud, nii et pidime ikkagi alistuma ja tagasi pöörduma.
Kui mõned kriimustused välja jätta, pääsesime seiklusest kadudeta. Leidsime kiiresti ka paar joogiautomaati, kust sai kaotatud energia tagasi ammutada ja kuumuse vastu natukeseks ajaks peletust leida. Palavus tekitas vastupandamatu soovi ujuma minna, kuid enne seda oli siiski vaja veel ka matkarada läbida. Otsustasime, et seiklustest selleks päevaks aitab, ja läksime edasi mööda kaardil näidatud teid.
Matkaraja alguses asus üks järjekordne tempel, kus sai vaadata, kuidas mungad oma igapäevaseid toimetusi teevad. Rada ise kujutas endast umbes viiekilomeetrist jalutuskäiku metsade vahel ja turnimist väiksemate mägede otsas. Ühe künka tipust oleks siltide põhjal pidanud ilusa ilma korral paistma ka Jaapani uhkus - Fuji mägi - kuid hoolimata sellest, et ilm oli tegelikult ilus, ei näinud me kerge uduvine tõttu eriti midagi.
Matkaraja lõpus käisime vaatamas veel Suurt Buda Kuju ja seejärel, kuna päev hakkas juba õhtusse jõudma, seadsime kiiremas korras sammud ranna poole.
Rahaahned jaapanlased nöörisid meil riietuskabiinide ja dušši kasutamise eest 1500 jeeni (umbes 15 eurot), kuid see meid ei heidutanud, sest ees ootasid kauaigatsetud ookeanilained.
Ookean oli palava ilmaga nagu õnnistus. Hoolimata sellest, et ülisoolane vesi kiiresti nii nina, suu kui silmad kipitama pani, hullasime lainetes kuni pimeduseni. Ujumise ajal tõusis ookeani veetase piisavalt, et osade vähemtaibukate reisikaaslaste kaldale jäetud rätikud läbimärjaks teha ja Riho prillid teadmata suunas minema viia. Viimased leidsime õnneks hiljem liiva seest siiski üles.
Kui lõpuks rannast lahkusime, oli päike juba loojunud (see toimub Jaapanis üsna vara, umbes poole seitsme paiku, ja väga kiiresti). Jalutasime raudteejaama tagasi, sõime tee peal kõhud täis ja veetsime umbes poolteist tundi aega ühistranspordis, et tagasi Asakusasse jõuda, tehes tee peal plaane, mida järgmistel päevadel ette võtta.
Kuna oli reede õhtu, mõtlesime, et peaks kuhugi välja minema. Kohalike Jaapani noorte üks põhilisi väljaskäimiskohti on karaokemajad - võetakse seltskonna peale tuba ning tšillitakse, juuakse ja lauldakse poole ööni (või naerdakse selle üle, kuidas teised laulavad); kuna Asakusas oli karaokekohti mitmeid, mõtlesime selle asja ära proovida, kuid kohapeal selgus, et üritus läheks meile kallimaks kui kõigile jõukohane, nii et see plaan jäi ära. Muud kohad olid Asakusas aga juba kinni ja metrooga polnud nii hilja enam kuhugi mõtet minna, nii et otsustasime väljamineku lükata laupäeva peale ja läksime hoopis tagasi hostelisse, kus hävitasime ära veel ühe Moskvast kaasa ostetud rummi.
Küsisime raudteejaamas asuvast turistiinfopunktist linna kaardi, valisime selle pealt välja ühe arvukatest matkaradadest ning hakkasime selle poole jalutama. Tee peal käisime läbi veel mitmest templist ja shinto pühamust, mida mõlemaid on Kamakuras vist sadu. Üldse on tegu väga ilusa linnaga, kus on mõnus niisama ringi jalutada; Kamakura on looduslähedane ja vaikne kant, kui välja arvata lakkamatu tsikaadide kisa, mis oli vist isegi valjem kui Tokyos.
 |
| Teeäärsed pühapaigad |
 |
| Kamakura rohelus |
Kui mõned kriimustused välja jätta, pääsesime seiklusest kadudeta. Leidsime kiiresti ka paar joogiautomaati, kust sai kaotatud energia tagasi ammutada ja kuumuse vastu natukeseks ajaks peletust leida. Palavus tekitas vastupandamatu soovi ujuma minna, kuid enne seda oli siiski vaja veel ka matkarada läbida. Otsustasime, et seiklustest selleks päevaks aitab, ja läksime edasi mööda kaardil näidatud teid.
Matkaraja alguses asus üks järjekordne tempel, kus sai vaadata, kuidas mungad oma igapäevaseid toimetusi teevad. Rada ise kujutas endast umbes viiekilomeetrist jalutuskäiku metsade vahel ja turnimist väiksemate mägede otsas. Ühe künka tipust oleks siltide põhjal pidanud ilusa ilma korral paistma ka Jaapani uhkus - Fuji mägi - kuid hoolimata sellest, et ilm oli tegelikult ilus, ei näinud me kerge uduvine tõttu eriti midagi.
 |
| Selline väike linn see Kamakura ongi |
Rahaahned jaapanlased nöörisid meil riietuskabiinide ja dušši kasutamise eest 1500 jeeni (umbes 15 eurot), kuid see meid ei heidutanud, sest ees ootasid kauaigatsetud ookeanilained.
Ookean oli palava ilmaga nagu õnnistus. Hoolimata sellest, et ülisoolane vesi kiiresti nii nina, suu kui silmad kipitama pani, hullasime lainetes kuni pimeduseni. Ujumise ajal tõusis ookeani veetase piisavalt, et osade vähemtaibukate reisikaaslaste kaldale jäetud rätikud läbimärjaks teha ja Riho prillid teadmata suunas minema viia. Viimased leidsime õnneks hiljem liiva seest siiski üles.
Kui lõpuks rannast lahkusime, oli päike juba loojunud (see toimub Jaapanis üsna vara, umbes poole seitsme paiku, ja väga kiiresti). Jalutasime raudteejaama tagasi, sõime tee peal kõhud täis ja veetsime umbes poolteist tundi aega ühistranspordis, et tagasi Asakusasse jõuda, tehes tee peal plaane, mida järgmistel päevadel ette võtta.
Kuna oli reede õhtu, mõtlesime, et peaks kuhugi välja minema. Kohalike Jaapani noorte üks põhilisi väljaskäimiskohti on karaokemajad - võetakse seltskonna peale tuba ning tšillitakse, juuakse ja lauldakse poole ööni (või naerdakse selle üle, kuidas teised laulavad); kuna Asakusas oli karaokekohti mitmeid, mõtlesime selle asja ära proovida, kuid kohapeal selgus, et üritus läheks meile kallimaks kui kõigile jõukohane, nii et see plaan jäi ära. Muud kohad olid Asakusas aga juba kinni ja metrooga polnud nii hilja enam kuhugi mõtet minna, nii et otsustasime väljamineku lükata laupäeva peale ja läksime hoopis tagasi hostelisse, kus hävitasime ära veel ühe Moskvast kaasa ostetud rummi.
kolmapäev, 19. september 2012
Neljapäev, 2. august, teine päev Jaapanis
Ärkasin hommikul üles ja sõin oma saja-jeenise riisipalli ära - täitis kõhtu küll ja ka maitsel polnud viga. Pärast sööki ja muid hommikusi toimetusi otsustasime minna lähemalt tutvuma meie ajutiseks koduks saanud Asakusa linnaosaga. Meie hostel asus Asakusa keskusest umbes poole kilomeetri kaugusel teisel pool Sumida jõge, nii et tsentrumisse jõudmiseks pidime ületama silla, millelt avanes päris ilus vaade. Tee peale jäi ka kohaliku õllefirma Asahi peakorter - kaks kõrvutiasetsevat hoonet, millest suurem meenutab hiiglaslikku õlleklaasi ning väiksema katusel asub veider kullakarva objekt, mis meenutab… midagi muud. Kohalikud ütlevad selle kohta hellitavalt "kin no unko" ehk maakeeli lihtsalt kuldne sitajunn. Asja ametlik nimetus on vist "Asahi leek".
Pärast jõeületust saabusime kohta, kuhu oleksime pidanud jõudma eelmisel päeval, kui pikalt söögikohta otsisime - Asakusa peatänavale, kus liikus ringi palju turiste ning kus igas majas oli vähemalt kolm erinevat restorani. Tee ääres võis kohata hulgaliselt rikšajuhte, kes kõiki turistinäoga inimesi tervitasid ("Welcome to Japan!", "Welcome to Asakusa!") ja aktiivselt, kuid õnneks mitte liiga pealetükkivalt kliente otsisid. Erinevalt Eestis sama ametit pidavatest isikutest ei vedanud nad oma kaarikuid edasi mitte vändates, vaid joostes. Füüsilise vormi saab sellist tööd tehes vist päris hea.
Me ei tundnud ennast piisavalt kõrgete aristokraatidena, et sellise transpordivahendiga sõitmist katsetada, nii et liikusime omal jalal edasi. Varsti jõudsime tänavani, mis viis Tokyo vanima budistliku templi, Senso-ji juurde. Jaapanis on kombeks, et suuremate templiteni viivad tänavad on tihti väga aktiivsed müügikohad. Vaatasime seal natuke ringi - peamiselt müüdi erinevat turistikraami ja suveniire, midagi väga põnevat silma ei hakanud - ning astusime sisse templi hoovi. Tokyo vanima templi kohta nägi see üsna uus ja kõbus välja. Jaapanlastel on huvitav tava reklaamida hooneid iidsetena ka siis, kui neid on vahepeal mitu korda maha lammutatud ja uuesti nullist üles ehitatud. Kui midagi on renoveerida vaja, siis lõhutakse see tihti samuti maatasa ja ehitatakse jooniste järgi uus samasugune asemele. Nii seisiski meie ees 1400 aastat vana tempel, mis kulumisjälgede põhjal hinnates tundus vaevalt kümneaastane.
Tempel vaadatud, asusime ümbruskonnaga tutvuma. Senso-ji vahetus läheduses asus terve jalakäiate kvartal, kus kõigil tänavatel oli katus pea kohal. Hea kaitse vihma eest (mida õnneks tol päeval kuskilt küll ei paistnud) ja otstarbekas ka, kuna kogu kvartal oli täis väikeseid poode, millel oli komme oma kaupa otse tänavatele laotada. Tutvusime pakutavaga ning proovisime kohalikku maiust kakigourit, mille põhikomponendiks on köögikombainist läbi lastud ("vahustatud" pole siin vist õige sõna?) jää, mis on omakorda siirupiga üle valatud. Hea jahutus palaval päeval. Seejärel veetsime natuke aega ühelt tänavalt leitud väikses arcade'is, kus sai taikotrumme tagudes mingit rütmimängu mängida, ja siis otsustasime, et Asakusast aitab küll, ning liikusime hostelisse tagasi.
Pärast väikest puhkust ja dušši (sest olgugi, et hakkasime palavusega juba vaikselt harjuma, tekitas pool päeva väljas passimist endiselt ebameeldivalt kleepuva tunde) liikusime uuesti õue, kus tahtsime kõigepealt leida midagi süüa ning seejärel plaanisime sõita metrooga Shibuya linnaossa, et näha ka suuremat ja moodsamat Tokyot. Süüa me aga Asakusast ei saanudki, sest selgus, et kella poole kolmest viieni on praktiliselt kõik restoranid Tokyos suletud (peavad siestat vist). Seepärast ei jäänud meil muud üle, kui astuda näljaste ja õnnetutena metroo peale.
Shibuyasse jõudes ja pärast suurest rongijaamast väljapääsu leidmist maandusime poolkogemata mingis nurgataguses söögikohas, kus menüü oli jällegi jaapani keeles, kuid kust tellida polnud kuigi raske, sest pakuti vaid kahte erinevat toitu - üheks oli taaskord ramen ning teine valik oli tsukemen, mis on ka põhimõtteliselt nagu ramen, kuid külmade soba- ehk tatranuudlitega, mida saab enne söömist ise puljongi sisse kasta.
Kui kõigil olid kõhud täis ja tuju taas hea, otsisime Tokyo City Guide'i abil üles Hachiko crossingu, mis on üks maailma tihedama liiklusega jalakäiate ülekäiguradu. Põhimõtteliselt on seal lihtsalt üks suur ristmik, mis pärast seda, kui jalakäijate foorid roheliseks lähevad, täitub mõne sekundi jooksul tuhandete inimestega, kes igast mõeldavast suunast üle tee tahavad saada. Ristmikku ümbritsevad kõrged neoonvärvides hooned, nii et stseen meenutab natuke Times Square'i (kus ma küll kunagi käinud pole). Võrreldes küllaltki vaikse Asakusaga tekib seal ringi jalutades ikka tõeline suurlinna tunne.
Shibuya on tõsine moe- ja shoppamisparadiis. Kuna meil polnud soovi seitsmekesi koos kõiki riidepoode läbi tuhnida, jagasime seltskonna kaheks - raskema ostlemispalavikuga Tiiu ja Marion läksid oma teed ning leppisime nendega kokku, et kohtume paari tunni pärast uuesti Hachiko crossingu ääres. Käisime ka allesjäänud meesteseltskonnaga mõned poed läbi, kuid tüdinesime sellest peagi (eriti pärast seda, kui ühes kaupluses meid juba ukse pealt tagasi saadeti, sest neil polevat XL-suuruses riideid) ja astusime sisse hoopis ühte väiksemasse pubisse, kus neljapäeva puhul kõik joogid poole hinnaga olid. Kahjuks oli odav alkohol sinna peale meie veel mõned inimesed kohale meelitanud, nii et pubi sisemus meenutas tipptunni metrood, kus on vaevalt ruumi seista ning istekohast ei tasu unistadagi. Saime väikse tunglemise järel siiski oma õlled kätte, jõime need püstijalu ära ja otsustasime, et sellest pubist meile aitab. Jalutasime veel natuke mööda linna ringi ja kaotasime korraks ka Valdari ära, kuid lõpuks saime siiski kogu seitsmepealise seltskonna jälle kokku ja sõitsime metrooga tagasi kodusesse Asakusasse. Hostelis panime paika järgmise päeva plaanid ning seejärel kuulutasime väikse rummi saatel neljapäeva edukalt lõppenuks.
 |
| Jõgi, Sky Tree, õlleklaas ja sitajunn |
Me ei tundnud ennast piisavalt kõrgete aristokraatidena, et sellise transpordivahendiga sõitmist katsetada, nii et liikusime omal jalal edasi. Varsti jõudsime tänavani, mis viis Tokyo vanima budistliku templi, Senso-ji juurde. Jaapanis on kombeks, et suuremate templiteni viivad tänavad on tihti väga aktiivsed müügikohad. Vaatasime seal natuke ringi - peamiselt müüdi erinevat turistikraami ja suveniire, midagi väga põnevat silma ei hakanud - ning astusime sisse templi hoovi. Tokyo vanima templi kohta nägi see üsna uus ja kõbus välja. Jaapanlastel on huvitav tava reklaamida hooneid iidsetena ka siis, kui neid on vahepeal mitu korda maha lammutatud ja uuesti nullist üles ehitatud. Kui midagi on renoveerida vaja, siis lõhutakse see tihti samuti maatasa ja ehitatakse jooniste järgi uus samasugune asemele. Nii seisiski meie ees 1400 aastat vana tempel, mis kulumisjälgede põhjal hinnates tundus vaevalt kümneaastane.
 |
| See pole veel tempel, vaid alles templi värav |
 |
| Shopping arcade Asakusas |
Shibuyasse jõudes ja pärast suurest rongijaamast väljapääsu leidmist maandusime poolkogemata mingis nurgataguses söögikohas, kus menüü oli jällegi jaapani keeles, kuid kust tellida polnud kuigi raske, sest pakuti vaid kahte erinevat toitu - üheks oli taaskord ramen ning teine valik oli tsukemen, mis on ka põhimõtteliselt nagu ramen, kuid külmade soba- ehk tatranuudlitega, mida saab enne söömist ise puljongi sisse kasta.
Kui kõigil olid kõhud täis ja tuju taas hea, otsisime Tokyo City Guide'i abil üles Hachiko crossingu, mis on üks maailma tihedama liiklusega jalakäiate ülekäiguradu. Põhimõtteliselt on seal lihtsalt üks suur ristmik, mis pärast seda, kui jalakäijate foorid roheliseks lähevad, täitub mõne sekundi jooksul tuhandete inimestega, kes igast mõeldavast suunast üle tee tahavad saada. Ristmikku ümbritsevad kõrged neoonvärvides hooned, nii et stseen meenutab natuke Times Square'i (kus ma küll kunagi käinud pole). Võrreldes küllaltki vaikse Asakusaga tekib seal ringi jalutades ikka tõeline suurlinna tunne.
Shibuya on tõsine moe- ja shoppamisparadiis. Kuna meil polnud soovi seitsmekesi koos kõiki riidepoode läbi tuhnida, jagasime seltskonna kaheks - raskema ostlemispalavikuga Tiiu ja Marion läksid oma teed ning leppisime nendega kokku, et kohtume paari tunni pärast uuesti Hachiko crossingu ääres. Käisime ka allesjäänud meesteseltskonnaga mõned poed läbi, kuid tüdinesime sellest peagi (eriti pärast seda, kui ühes kaupluses meid juba ukse pealt tagasi saadeti, sest neil polevat XL-suuruses riideid) ja astusime sisse hoopis ühte väiksemasse pubisse, kus neljapäeva puhul kõik joogid poole hinnaga olid. Kahjuks oli odav alkohol sinna peale meie veel mõned inimesed kohale meelitanud, nii et pubi sisemus meenutas tipptunni metrood, kus on vaevalt ruumi seista ning istekohast ei tasu unistadagi. Saime väikse tunglemise järel siiski oma õlled kätte, jõime need püstijalu ära ja otsustasime, et sellest pubist meile aitab. Jalutasime veel natuke mööda linna ringi ja kaotasime korraks ka Valdari ära, kuid lõpuks saime siiski kogu seitsmepealise seltskonna jälle kokku ja sõitsime metrooga tagasi kodusesse Asakusasse. Hostelis panime paika järgmise päeva plaanid ning seejärel kuulutasime väikse rummi saatel neljapäeva edukalt lõppenuks.
teisipäev, 18. september 2012
Kolmapäev, 1. august, esimene päev Jaapanis
Kui Tokyo lennujaamas maandusime, oli kell Eestist tulnute jaoks pool viis hommikul, kuid kohaliku aja järgi juba pool üksteist, nii et päike oli kõrgel taevas. Lennujaamas me mingeid erilisi seiklusi taaskord kogema ei pidanud, näpujälgede ja näopildi salvestamine Jaapani piirivalve andmebaasi käis väga kiiresti ning isegi meie kohvreid polnud keegi kogemata Narita asemel Namiibiasse saatnud. Natuke nalja tekitas kohalik piirivalvur, kes mult esialgu tungivalt viisat küsida üritas, kuid pärast seda, kui ma olin talle korduvalt kinnitanud, et mul pole viisat vaja, leidis paberites tuhnides mu sõnadele kinnitust ja siis ette-taha vabandas, et ta pole varem ühegi eestlase passi pidanud kontrollima.
Lennujaamast sai otse ilma majast väljumata rongijaama ja sealt õnnestus ilma erilise vaevata soetada automaadist rongipiletid Tokyosse. Õige platvormi leidsime samuti probleemideta üles, kuid rongi valik ei õnnestunud esimesel korral kõige paremini, seega pidime mingis vahepeatuses korra rongi vahetama.
Rongisõit Naritast Tokyosse kestis veidi alla kahe tunni, mille käigus sai aknast natuke Jaapani maapiirkondi ja väga palju Tokyo äärelinna kaeda ning tõdeda, et kui riisipõllud ja valel pool teed sõitvad autod välja jätta, siis on Jaapan üsna Euroopalik, meenutades oma kitsaste tänavate ja mitte kõige uuemate majadega kahtlaselt palju Itaaliat.
Rongi pealt väljusime Asakusa linnaosas Sky Tree peatuses, kuna sealt ei olnud meie hostelini pikk maa, ja kuigi rong sõitis tegelikult vist veidi lähemale ka, polnud keegi selles päris kindel (kohalik raudteesüsteem vajas veel natuke harjumist) ja lisaks polnud meil väga kiiret ka, kuna hostelisse sai ennast sisse kirjutada niikuinii alles paari tunni pärast.
Rongijaamast väljudes tervitas meid kõigepealt tohutu palavus ja niiskus (etteruttavalt võin öelda, et päevane õhutemperatuur püsis kogu meie reisi vältel pidevalt kolmekümnest kraadist kõrgemal) ning seejärel jaama kohal kõrguv Tokyo Sky Tree, mis on lihtsalt üks suur torn. Umbes nagu Tallinna teletorn, aga kuskil neli korda kõrgem ja sellega Burj Khalifa järel hetkel maailma kõrguselt teine ehitis. Kuna see monstrum asus meie hosteli vahetus läheduses, sai sellest linnas hea orientiir ja teejuht. Teiseks heaks teejuhiks oli kõigi meie nutitelefonidesse installeeritud Tokyo City Guide, mis sisaldas lisaks mugavalt kasutatavale kaardile ka kõiki metroojaamasid ja tähtsamaid vaatamisväärsuseid. Selle tarkvara abil seadsimegi sammud oma hosteli poole. Hostelini kõndimine oli tänu ilmale mittesobivale riietusele (pikad püksid™) paras piin, kuid samas õnnestus teel näha mitmeid põnevaid asju - näiteks seda, kuidas ühte täiesti töökorras jalakäijate valgusfoori dubleerisid kolm vormiriietuses ja vilkuvate sauadega jaapanlast. Tõdesime, et Jaapanis peab olema ikka päris korralik tööjõu ülejääk.
Liiga vara hostelini jõudnuna käisime läbi veel kohalikust poest ja ostsime kuumuse peletamiseks jäätist nimega "Parm", kuid seejärel ei viitsinud kauem raskete kohvrite ja seljakottidega ringi tatsata, nii et talitasime hosteli seinal oleva sildi järgi ja läksime uksest sisse, et check-ini oodates kuuma päikese eest varju saada.
Olime kõigiks üheksateistkümneks Jaapanis veedetavaks ööks broneerinud endale kohad odavas, kuid mugava asukohaga hostelis Asakusa Smile. Kuna me olime reisil seitsmekesi, reserveerisime endale kaheksase toa nelja kahekorruselise narivoodiga. Toal polnud häda, kuigi see asus neljandal korrusel ja alumiste korruste WiFi meieni päris hästi ei ulatunud. Konditsioneer oli samuti veidi nõrk, suutes temperatuuri toas viia minimaalselt 26 kraadini, kuid isegi mulle, kes ma olen harjunud 20-kraadiste toatemperatuuridega, ei tundunud see väljas valitseva kuumuse kõrval üldsegi eriti palav.
Pärast hosteliga esmatutvuse tegemist, külma dušši ja riiete vahetamist veidi suvisemate vastu läksime välja, et veidi ümbruskonnaga tutvuda ja midagi söögipoolist leida. Hosteli lähedalt leidsime lisaks varem jäätise ostmiseks külastatud poekesele ka ühe saja jeeni poe, kus enamik asju maksis 105 jeeni ning kus müüdi päris huvitavat toidukraami ja snäkke. Ostsime sealt mingeid imelikke krõpse ja vetikaid ning neid manustades läksime otsima mõnda kohalikku toidukohta. Otsisime ilmselt veidi valest kohast, sest meil kulus tükk aega, et midagi restoranisarnast leida. Ja siis kulus veel tükk aega, et leida selline koht, kuhu me julgeks ja mahuks ka sisse astuma. Lõpuks maandusime mingis väikses ramenikohas, kus menüü oli küll jaapanikeelne, kuid kust keeleoskajamad meist suutsid siiski vähemalt osa toidunimesid välja veerida. Ega seal peale rameni tegelikult eriti midagi ei pakutudki, aga piisas meile sellestki. Portsud olid suured ja toit hea ning mitte ka ülemäära kallis.
Pärast sööki hakkas päev juba õhtusse jõudma, kuid kell polnud veel nii palju, et peaks hostelisse naasma, seega seadsime sammud hoopis Akihabara poole, kuna tahtsime veel veidi linna näha ning see nohikute linnaosa oli mugava jalutuskäigu kaugusel. Kohale jõudes tervitas meid neoonvärvides tänav, mille ääres jagasid miniseelikutes tütarlapsed lehvikuid ja reklaamlehti ning üritasid inimesi maid cafe'desse ja baaridesse meelitada. Nimetatud asutustesse me minna ei viitsinud ja tänu hilisele kellaajale oli enamik poode juba uksi sulgemas; piilusime mõnesse sisse - peamiselt müüdi neis kas tohutul hulgal animekujukesi või kilohinnaga kasutatud läpakaid ja muud sarnast tehnikat. Käisime ka ühes arcade'is, kus nägin, kuidas mingi natuke paks jaapanlane kuumust trotsides ning viigipükse ja valget triiksärki kandes Dance Dance Revolutionit mängis. Üsna osavalt isegi, kahe mati peal korraga. Samuti astusime poolkogemata sisse ühte pachinko hasartmänguurkasse, kust sama kiirelt ka väljusime, sest sealset müra ei suuda treenimata inimkõrv üle paarikümne sekundi järjest taluda.
Hostelisse sõitsime tagasi metrooga, kuna keegi ei viitsinud enam jalutada. Läksime alla baari, sest meile lubati esimesel õhtul tasuta tervitusjooke. Joogivalik oli vaba, mistõttu otsustasime ära proovida erinevad kohalikud shochud (shochu on umbes 25-kraadine kahtlaselt puskari moodi maitsev alkohol). Nagu oligi arvata, ei maitsenud need eriti hästi, nii et baarmen, kes ei tahtnud ju ometi, et meil Jaapani alkoholist kehv mulje jääks, valas meile halva valiku kompensatsiooniks veel kamba peale ühe klaasi tasuta umeshud (kohalik ploomivein), mis maitses juba märgatavalt paremini.
Pärast tervitusjookide mekkimist olid mu reisikaaslased piisavalt väsinud, et magama ära minna, kuid kuna mina olin vist ainus, kes eelmisel ööl lennukis enamvähem normaalselt magada sai, ei viitsinud ma nendega kohe liituda ja läksin hoopis veel natukeseks ajaks Asakusa peale jalutama. Öine linn hämmastas mind oma vaikusega - kell oli vaevalt kaksteist, kuid tänavad olid kõik praktiliselt inimtühjad ja kõik asutused peale alati lahtiolevate toidupoodide suletud. Märkasin tee peal vaid ühte avatud baari (ning seegi sulges oma uksed juba kell kaks), mõnda koju kakerdavat purjus inimest ja ühte keset teed kõndivat ja kõva häälega ooperiaariat laulvat jaapanlast. Hulk magavaid kodutuid oli ka, kellest suur osa oli endale pappkastidest väikse elamise või vähemalt mingi kergema peavarju ehitanud. Mis viga on suvel Tokyos kodutu olla, kui temperatuur on isegi öösiti üle 25 kraadi.
Lõpuks ei viitsinud minagi enam ringi jalutada - käisin toidupoest läbi ja võtsin endale hommikusöögiks mingi riisipalli, jogurti ja natuke rohelist jääteed ning kobisin samuti hostelisse magama ära.
Lennujaamast sai otse ilma majast väljumata rongijaama ja sealt õnnestus ilma erilise vaevata soetada automaadist rongipiletid Tokyosse. Õige platvormi leidsime samuti probleemideta üles, kuid rongi valik ei õnnestunud esimesel korral kõige paremini, seega pidime mingis vahepeatuses korra rongi vahetama.
Rongisõit Naritast Tokyosse kestis veidi alla kahe tunni, mille käigus sai aknast natuke Jaapani maapiirkondi ja väga palju Tokyo äärelinna kaeda ning tõdeda, et kui riisipõllud ja valel pool teed sõitvad autod välja jätta, siis on Jaapan üsna Euroopalik, meenutades oma kitsaste tänavate ja mitte kõige uuemate majadega kahtlaselt palju Itaaliat.
Rongi pealt väljusime Asakusa linnaosas Sky Tree peatuses, kuna sealt ei olnud meie hostelini pikk maa, ja kuigi rong sõitis tegelikult vist veidi lähemale ka, polnud keegi selles päris kindel (kohalik raudteesüsteem vajas veel natuke harjumist) ja lisaks polnud meil väga kiiret ka, kuna hostelisse sai ennast sisse kirjutada niikuinii alles paari tunni pärast.
Rongijaamast väljudes tervitas meid kõigepealt tohutu palavus ja niiskus (etteruttavalt võin öelda, et päevane õhutemperatuur püsis kogu meie reisi vältel pidevalt kolmekümnest kraadist kõrgemal) ning seejärel jaama kohal kõrguv Tokyo Sky Tree, mis on lihtsalt üks suur torn. Umbes nagu Tallinna teletorn, aga kuskil neli korda kõrgem ja sellega Burj Khalifa järel hetkel maailma kõrguselt teine ehitis. Kuna see monstrum asus meie hosteli vahetus läheduses, sai sellest linnas hea orientiir ja teejuht. Teiseks heaks teejuhiks oli kõigi meie nutitelefonidesse installeeritud Tokyo City Guide, mis sisaldas lisaks mugavalt kasutatavale kaardile ka kõiki metroojaamasid ja tähtsamaid vaatamisväärsuseid. Selle tarkvara abil seadsimegi sammud oma hosteli poole. Hostelini kõndimine oli tänu ilmale mittesobivale riietusele (pikad püksid™) paras piin, kuid samas õnnestus teel näha mitmeid põnevaid asju - näiteks seda, kuidas ühte täiesti töökorras jalakäijate valgusfoori dubleerisid kolm vormiriietuses ja vilkuvate sauadega jaapanlast. Tõdesime, et Jaapanis peab olema ikka päris korralik tööjõu ülejääk.
 |
| Punane tuli |
Liiga vara hostelini jõudnuna käisime läbi veel kohalikust poest ja ostsime kuumuse peletamiseks jäätist nimega "Parm", kuid seejärel ei viitsinud kauem raskete kohvrite ja seljakottidega ringi tatsata, nii et talitasime hosteli seinal oleva sildi järgi ja läksime uksest sisse, et check-ini oodates kuuma päikese eest varju saada.
Olime kõigiks üheksateistkümneks Jaapanis veedetavaks ööks broneerinud endale kohad odavas, kuid mugava asukohaga hostelis Asakusa Smile. Kuna me olime reisil seitsmekesi, reserveerisime endale kaheksase toa nelja kahekorruselise narivoodiga. Toal polnud häda, kuigi see asus neljandal korrusel ja alumiste korruste WiFi meieni päris hästi ei ulatunud. Konditsioneer oli samuti veidi nõrk, suutes temperatuuri toas viia minimaalselt 26 kraadini, kuid isegi mulle, kes ma olen harjunud 20-kraadiste toatemperatuuridega, ei tundunud see väljas valitseva kuumuse kõrval üldsegi eriti palav.
Pärast hosteliga esmatutvuse tegemist, külma dušši ja riiete vahetamist veidi suvisemate vastu läksime välja, et veidi ümbruskonnaga tutvuda ja midagi söögipoolist leida. Hosteli lähedalt leidsime lisaks varem jäätise ostmiseks külastatud poekesele ka ühe saja jeeni poe, kus enamik asju maksis 105 jeeni ning kus müüdi päris huvitavat toidukraami ja snäkke. Ostsime sealt mingeid imelikke krõpse ja vetikaid ning neid manustades läksime otsima mõnda kohalikku toidukohta. Otsisime ilmselt veidi valest kohast, sest meil kulus tükk aega, et midagi restoranisarnast leida. Ja siis kulus veel tükk aega, et leida selline koht, kuhu me julgeks ja mahuks ka sisse astuma. Lõpuks maandusime mingis väikses ramenikohas, kus menüü oli küll jaapanikeelne, kuid kust keeleoskajamad meist suutsid siiski vähemalt osa toidunimesid välja veerida. Ega seal peale rameni tegelikult eriti midagi ei pakutudki, aga piisas meile sellestki. Portsud olid suured ja toit hea ning mitte ka ülemäära kallis.
Pärast sööki hakkas päev juba õhtusse jõudma, kuid kell polnud veel nii palju, et peaks hostelisse naasma, seega seadsime sammud hoopis Akihabara poole, kuna tahtsime veel veidi linna näha ning see nohikute linnaosa oli mugava jalutuskäigu kaugusel. Kohale jõudes tervitas meid neoonvärvides tänav, mille ääres jagasid miniseelikutes tütarlapsed lehvikuid ja reklaamlehti ning üritasid inimesi maid cafe'desse ja baaridesse meelitada. Nimetatud asutustesse me minna ei viitsinud ja tänu hilisele kellaajale oli enamik poode juba uksi sulgemas; piilusime mõnesse sisse - peamiselt müüdi neis kas tohutul hulgal animekujukesi või kilohinnaga kasutatud läpakaid ja muud sarnast tehnikat. Käisime ka ühes arcade'is, kus nägin, kuidas mingi natuke paks jaapanlane kuumust trotsides ning viigipükse ja valget triiksärki kandes Dance Dance Revolutionit mängis. Üsna osavalt isegi, kahe mati peal korraga. Samuti astusime poolkogemata sisse ühte pachinko hasartmänguurkasse, kust sama kiirelt ka väljusime, sest sealset müra ei suuda treenimata inimkõrv üle paarikümne sekundi järjest taluda.
Hostelisse sõitsime tagasi metrooga, kuna keegi ei viitsinud enam jalutada. Läksime alla baari, sest meile lubati esimesel õhtul tasuta tervitusjooke. Joogivalik oli vaba, mistõttu otsustasime ära proovida erinevad kohalikud shochud (shochu on umbes 25-kraadine kahtlaselt puskari moodi maitsev alkohol). Nagu oligi arvata, ei maitsenud need eriti hästi, nii et baarmen, kes ei tahtnud ju ometi, et meil Jaapani alkoholist kehv mulje jääks, valas meile halva valiku kompensatsiooniks veel kamba peale ühe klaasi tasuta umeshud (kohalik ploomivein), mis maitses juba märgatavalt paremini.
Pärast tervitusjookide mekkimist olid mu reisikaaslased piisavalt väsinud, et magama ära minna, kuid kuna mina olin vist ainus, kes eelmisel ööl lennukis enamvähem normaalselt magada sai, ei viitsinud ma nendega kohe liituda ja läksin hoopis veel natukeseks ajaks Asakusa peale jalutama. Öine linn hämmastas mind oma vaikusega - kell oli vaevalt kaksteist, kuid tänavad olid kõik praktiliselt inimtühjad ja kõik asutused peale alati lahtiolevate toidupoodide suletud. Märkasin tee peal vaid ühte avatud baari (ning seegi sulges oma uksed juba kell kaks), mõnda koju kakerdavat purjus inimest ja ühte keset teed kõndivat ja kõva häälega ooperiaariat laulvat jaapanlast. Hulk magavaid kodutuid oli ka, kellest suur osa oli endale pappkastidest väikse elamise või vähemalt mingi kergema peavarju ehitanud. Mis viga on suvel Tokyos kodutu olla, kui temperatuur on isegi öösiti üle 25 kraadi.
Lõpuks ei viitsinud minagi enam ringi jalutada - käisin toidupoest läbi ja võtsin endale hommikusöögiks mingi riisipalli, jogurti ja natuke rohelist jääteed ning kobisin samuti hostelisse magama ära.
 |
| Tokyo Sky Tree |
Teisipäev, 31. juuli, lend Jaapanisse
Kui ma hommikul varajase transpordi tõttu veidi enne teisi lennujaama jõudsin ja ajaviiteks arvuti sisse lülitasin, istus Riho, kes pidi mõningase ebaõnne ja otsalõppenud piletite tõttu viis tundi enne teisi Moskvasse lendama, juba IRCus ja vingus Sheremetjevo lennujaama nõrga WiFi üle. Vähemalt sain temalt kinnitust, et meie pagas saadetakse Tallinnast otse Tokyosse ja Moskvas mingeid erilisi protseduure läbi elada ei tule. Lisaks õnnestus tal (ma ei tea küll, kuidas ta seda ilma meie piletite ja muude andmeteta teha sai, aga ei hakanud igaks juhuks lähemalt uurima ka) broneerida kogu seltskonnale Moskva-Narita lennuks lähestiku olevad istekohad, et saaksime omavahel juttu ajada ning need üheksa ja pool tundi lendu lõbusamalt mööda saata.
Mõne aja pärast jõudsid kohale ka ülejäänud reisikaaslased ning pärast check-ini ja kiiret söösthüpet Estonian Airi uue Embraeri pardal leidsimegi ennast juba suure Venemaa pealinnast. Vastupidiselt trip.ee foorumi ja mõne tuttava poolt maalitud süngele pildile jättis Sheremetjevo lennujaam üle ootuste hea mulje. Terminal oli avar ja rahvast vähe, kõik protseduurid sujusid valutult ning isegi nuga ei õnnestunud kordagi saada. Passisime seal lennujaamas umbes neli tundi, mille jooksul käisime söömas, mängisime suurel vaibaga kaetud tšillimisalal hommikul Ülemiste keskusest hangitud Sabotöör 2 kaardimängu ning ostsime tax-free poest igaks juhuks kaasa paar odavat Havana Clubi rummi. Mine tea, äkki läheb tarvis.
Moskvast Naritasse lendasime Aerofloti Airbus A333-ga, mis oli võrreldes eelmise lennukiga väga suur, aga hoolimata kitsast jalaruumist siiski üsna mugav ning sisaldas ka iga istme seljatoes olevat meediakeskust, mis kõigil peale igavese ebaõnnesõduri Riho isegi töötas ja mille kaudu sai nautida küllaltki head filmivalikut ning erinevaid algelisi mänge. Kui Estonian Airi lennul pakuti söögiks vaid muffnit, mis minu arvates oli üsna maitsev, kuid mõne isiku väitel roheline ja vastik, siis Aerofloti lennul anti juba korralikumat õhtu- ja hommikusööki. Öö möödus tänu ajahüppele üsna kiiresti, kuid vähemalt minul õnnestus lennu ajal üsna mitmeks tunniks ka silm looja lasta, nii et ei läinudki väga kaua, kuni aknast paistsid juba rohelised Jaapani mäed.
Mõne aja pärast jõudsid kohale ka ülejäänud reisikaaslased ning pärast check-ini ja kiiret söösthüpet Estonian Airi uue Embraeri pardal leidsimegi ennast juba suure Venemaa pealinnast. Vastupidiselt trip.ee foorumi ja mõne tuttava poolt maalitud süngele pildile jättis Sheremetjevo lennujaam üle ootuste hea mulje. Terminal oli avar ja rahvast vähe, kõik protseduurid sujusid valutult ning isegi nuga ei õnnestunud kordagi saada. Passisime seal lennujaamas umbes neli tundi, mille jooksul käisime söömas, mängisime suurel vaibaga kaetud tšillimisalal hommikul Ülemiste keskusest hangitud Sabotöör 2 kaardimängu ning ostsime tax-free poest igaks juhuks kaasa paar odavat Havana Clubi rummi. Mine tea, äkki läheb tarvis.
Moskvast Naritasse lendasime Aerofloti Airbus A333-ga, mis oli võrreldes eelmise lennukiga väga suur, aga hoolimata kitsast jalaruumist siiski üsna mugav ning sisaldas ka iga istme seljatoes olevat meediakeskust, mis kõigil peale igavese ebaõnnesõduri Riho isegi töötas ja mille kaudu sai nautida küllaltki head filmivalikut ning erinevaid algelisi mänge. Kui Estonian Airi lennul pakuti söögiks vaid muffnit, mis minu arvates oli üsna maitsev, kuid mõne isiku väitel roheline ja vastik, siis Aerofloti lennul anti juba korralikumat õhtu- ja hommikusööki. Öö möödus tänu ajahüppele üsna kiiresti, kuid vähemalt minul õnnestus lennu ajal üsna mitmeks tunniks ka silm looja lasta, nii et ei läinudki väga kaua, kuni aknast paistsid juba rohelised Jaapani mäed.
 |
| Lend üle Suure Venemaa |
Tere tulemast
Otsustasin oma hiljutisest puhkusereisist ajendatuna teha sellise blogi, kuhu saan oma reisimuljeid kirja panna. Esialgu kirjutan siia tagantjärele sellest, kuidas ma suvel Jaapanis käisin, tulevikus võib siia ilmuda ka muude, praegu veel toimumata reiside jutte.
See blogi pidi algselt sündima juba reisi ajal. Siis aga selgus ootamatult, et Jaapanis on muudki põnevat teha kui päevast päeva arvuti taga istuda ja trükkida, nii et see plaan jäi esialgu teostamata. Pealegi üks mu reisikaaslastest, Robin, juba blogis midagi, nii et ma ei pidanud vajalikuks sama asja teist korda kirja panema hakata.
Pärast reisi mõtlesin aga, et mõnest asjast peaks siiski kirjutama, kasvõi näiteks Fuji mäe otsa ronimisest, millest Robini blogis juttu ei ole. Ning kuna inimesed siiamaani küsivad mult reisimuljeid… ja eelkõige kuna ma olen liiga laisk, et sama juttu mitu korda pikemalt rääkida, otsustasin tagantjärele selle blogi ikkagi ära kirjutada. Need, kes Robini blogi lugenud on, leiavad siit kohati võib-olla natuke korduvat juttu, aga tühja sellest.
Ühesõnaga…
Tere, mina olen Tanel ja ma kirjutan siia, kuidas ma Jaapanis käisin.
Reis kestis kokku 21 päeva ja ma üritan iga päeva kohta teha ühe postituse.
____
* kõik sarnasused reaalselt eksisteerivate inimestega on juhuslikud.
See blogi pidi algselt sündima juba reisi ajal. Siis aga selgus ootamatult, et Jaapanis on muudki põnevat teha kui päevast päeva arvuti taga istuda ja trükkida, nii et see plaan jäi esialgu teostamata. Pealegi üks mu reisikaaslastest, Robin, juba blogis midagi, nii et ma ei pidanud vajalikuks sama asja teist korda kirja panema hakata.
Pärast reisi mõtlesin aga, et mõnest asjast peaks siiski kirjutama, kasvõi näiteks Fuji mäe otsa ronimisest, millest Robini blogis juttu ei ole. Ning kuna inimesed siiamaani küsivad mult reisimuljeid… ja eelkõige kuna ma olen liiga laisk, et sama juttu mitu korda pikemalt rääkida, otsustasin tagantjärele selle blogi ikkagi ära kirjutada. Need, kes Robini blogi lugenud on, leiavad siit kohati võib-olla natuke korduvat juttu, aga tühja sellest.
Ühesõnaga…
Tere, mina olen Tanel ja ma kirjutan siia, kuidas ma Jaapanis käisin.
 |
| Osades: Valdar, mina, Marion, Robin, Riho, Tiiu, Margus * |
Reis kestis kokku 21 päeva ja ma üritan iga päeva kohta teha ühe postituse.
____
* kõik sarnasused reaalselt eksisteerivate inimestega on juhuslikud.
Tellimine:
Postitused (Atom)