Reis algas pärastlõunase autosõiduga Lutoni lennujaama. Jätsime selle viimasele minutile, et oleks ikka põnev, kas jõuame õigeks ajaks kohale või mitte. Ei osanud oodata, et kiirteel võiks sel ajal tihe liiklus olla, aga oli. Õnneks oli ummik siiski lühem kui sildid hoiatasid, nii et lõpuks jõudsime kohale piisava varuga. Lennujaamast leidsime isegi ühe töötava pangaautomaadi, kust sularaha välja võtta, et saaksime selle Marokos dirhamiteks vahetada. Välismaa rahavahetajatele nad oma valuutat ju ei usalda.
Lennuk oli puupüsti täis nagu Kopli tramm ja hilines väljumisega üle poole tunni, kuid Marrakeshi jõudsime kohale siiski enne pimedat.
Lennuk oli puupüsti täis nagu Kopli tramm ja hilines väljumisega üle poole tunni, kuid Marrakeshi jõudsime kohale siiski enne pimedat.
Piiult küsiti passikontrollis viisat, aga vist niisama nalja pärast, et näha, kuidas ta reageerib. Lennujaam oli suur ja inimtühi, nii et saime kiiresti välja ja oma rahagi kohaliku vastu vahetatud. Väravast välja minnes pakuti meile kohe 25 euro eest taksoteenust kesklinna. Takso vastu polnud meil midagi, aga kuna hind tundus sulaselge röövimisena ja meie kauplemine ei paistnud soovitud tulemust andvat, jalutasime lihtsalt minema. Ei jõudnud me kilomeetritki jalutada, kui juba jooksis meile üks taksojuhtidest järele ja ütles, et oli vahepeal ümber mõelnud ja meie pakutud 10 eurot sobiks ta rahakotti küll. Tõenoliselt oli seegi hind umbes poole kõrgem kui oleks võinud olla, aga me ei viitsinud sente ka enam lugema hatata, nii et olime kaubaga nõus ja ostsime endale põneva taksosõidu Marrakeshi kaootilise liiklusega tänavatel. Otsustasin, et ise ma siin riigis autoga liigelda ei tahaks.
Taksojuht viis meid ühe eriti kitsa ja katusega ostlemistänava äärde, kust autoga enam edasi ei saanud, ja lasi meil viimased paarsada meetrikest jala minna.
Taksojuht viis meid ühe eriti kitsa ja katusega ostlemistänava äärde, kust autoga enam edasi ei saanud, ja lasi meil viimased paarsada meetrikest jala minna.
Õigupoolest oli see tänav keelumärgiga suletud igasugusele motoriseeritud liiklusele, aga võrrid ja rollerid on siin riigis väljaspool seadust, nii et pidime olema ettevaatlikud, et mitte alla jääda.
Tee peal reklaamiti meile väikeste entusiastlike poiste poolt paari maailma parimat hotelli, aga kuna meil oli üks juba broneeritud, saatsime nad kõik pikalt ja kasutasime teejuhiks GPSi, mis meid edukalt kohale juhatas ja hiljem teenuse eest raha ei küsinud.
Tee peal reklaamiti meile väikeste entusiastlike poiste poolt paari maailma parimat hotelli, aga kuna meil oli üks juba broneeritud, saatsime nad kõik pikalt ja kasutasime teejuhiks GPSi, mis meid edukalt kohale juhatas ja hiljem teenuse eest raha ei küsinud.
Hotelli retseptsionist oli jutukas härrasmees, kes demonstreeris meile oma täiesti korrektseid teadmisi Balti riikidest ja Nõukogude liidu lagunemisest. Tuli välja, et ta polnudki tegelikult Eestis käinud, vaid oli lihtsalt koolis hästi tähele pannud. Tore on vahepeal kohata inimesi, kes päriselt ka teavad, et on olemas selline riik nagu Eesti ja et selle pealinn pole Riia. Lisaks saime tüübilt ka soodustust (odavama hinna kui meie booking.com-i broneering - jälle asi, mida pole varem juhtunud) ja restoranisoovituse, kuhu pärast oma pisikese ja nunnu toa ülevaatamist ka sammud seadsime.
Korraliku kõhutäie eest tuli loovutada umbes kolm eurot inimese kohta. Loovutasime selle summa ja avastasime, et kuigi toit oli väga hea, oli seda meie treenimata kõhtude jaoks veidi liiga palju.
Pärast sööki jalutasime ringi keskväljakul, kus hoolimata hilisepoolsest õhtust veel päris aktiivselt kaubeldi - kohati Piiu meelehärmiks natuke liigagi aktiivselt, kuigi kõik müüjad jäid viisakaks ja läksid ära, kui me neid piisavalt kaua ignoreerisime või ütlesime, et me päriselt ka ei taha nende lendavaid vurre osta.
Kui me oma uurimisretkega keskväljaku nähtavusest välja läksime, tuli meie juurde kohe üks abivalmis väike poiss ja reklaamis häälekalt, et ta teab täpselt, kus keskväljak asub. Noogutasime targale lapsele heakskiitvalt ja läksime oma teed edasi. Hiljem, kui väljakule tagasi jõudsime, tervitas ta meid taas, ma-ju-ütlesin nägu peas. Otsisime supermarketit ja leidsime selle asemel mingi väiksema ilma hinnasiltideta poekese, kust endale enne hotelli naasmist mitte liiga suure turistihinnaga šampooni ja vett osta saime.
Pärast sööki jalutasime ringi keskväljakul, kus hoolimata hilisepoolsest õhtust veel päris aktiivselt kaubeldi - kohati Piiu meelehärmiks natuke liigagi aktiivselt, kuigi kõik müüjad jäid viisakaks ja läksid ära, kui me neid piisavalt kaua ignoreerisime või ütlesime, et me päriselt ka ei taha nende lendavaid vurre osta.
Kui me oma uurimisretkega keskväljaku nähtavusest välja läksime, tuli meie juurde kohe üks abivalmis väike poiss ja reklaamis häälekalt, et ta teab täpselt, kus keskväljak asub. Noogutasime targale lapsele heakskiitvalt ja läksime oma teed edasi. Hiljem, kui väljakule tagasi jõudsime, tervitas ta meid taas, ma-ju-ütlesin nägu peas. Otsisime supermarketit ja leidsime selle asemel mingi väiksema ilma hinnasiltideta poekese, kust endale enne hotelli naasmist mitte liiga suure turistihinnaga šampooni ja vett osta saime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar