Ärkasime hommikul kell pool seitse, sest meil oli seitsmest kokku lepitud kohtumine Abduliga, kes meid ekskursioonile viima pidi. Viimane jõudis kohale paarkümmend minutit planeeritust varem, nii et tegime viisakusest hästi kiire pakkimise ja läksime alla. Oodatud minibussi asemel juhatati meid hoopis tuttuude Hyundai maasturisse, aga me ei hakanud nurisema, sest miks meil peaks olema midagi privaatse tuuri vastu. Saime teada, et vähemalt hommikuti ei kehti meie kitsal tänaval keelumärgid ka autodele.
Esimene peatus oli Atlase mäestiku jalamil väikses kohvikus, kust saime osta kümne kohaliku raha (ühe euro) eest piparmünditeed ja ühe kohaliku raha eest WC-paberit.
Sõitsime üle mägede ja nägime ära selle talve esimese lume - kust mujalt sa seda ikka otsida oskad kui Aafrikast?
Nägime ka hulgaliselt väikseid berberi külasid, mudamaju ja paksude sabadega Maroko lambaid. Abdul osutus muhedaks tüübiks, kes oskas inglise keelt ja vastas kõikidele meie lollidele küsimustele.
Teisel pool mägesid ootas meid Unesco maailmapärand, Ait ben Haddou nimeline mudaküla, kus on filmitud mitmeid Hollywoodi filmiklassikuid nagu näiteks Muumia. Tegime seal pikema peatuse, ronisime mäe otsa ja tõdesime, et vahelduseks oleme meie paremas füüsilises vormis kui meie giid.
Sõime kohalikus restoranis kõhu täis ning kuna Abdul tasus arve esialgu meie eest, saime selle ilma turistikoefitsendita ja kokku tuli kolmekäigulise lõuna hinnaks ühele inimesele viis eurot.
Pärast lõunat ootas meid ees veel umbes neljatunnine autosõit sihtpunktiga Zagora kõrbes. Ületasime järgmise mäeaheliku, milleks oli väike Atlas ehk Anti-Atlas. Loodus muutus aina kuivemaks ja kõrbelaadsemaks, kuni järsku sattusime ootamatult tagasi rohelusse ja kõige suuremasse palmimetsa, mida ma oma elus näinud olen. Mets kulges mööda jõesängi ja ei tahtnud kunagi otsa saada.
Hakkasime juba muretsema, et lubatud kõrbe ei tulegi, aga lõpuks ta ikkagi tuli. Oli selline pisemat sorti kivikõrb mägede vahel, kuid kaugemal paistis isegi üks liivadüün.
Hüppasime auto pealt kaamlite selga ja panime liivahunniku poole teele. Piiu kaamel küll lekkis natuke ja minu oma tahtis kõrbest kõik rohu ära süüa, kuid mõlemad viisid meid kaamlitaltsutaja sabas sörkides lõpuks ikkagi sinna, kuhu vaja.
Lähemale jõudes selgus, et luiteid oli siiski tunduvalt rohkem kui üks, nii et saime õige kõrbetunde kätte küll. Kappasime küngastest üles-alla ning lõpetasime oma matka lähedalasuvas telklas. Seal pakuti meile algul sooja teed ja hiljem ka õhtusööki. Olime laagris ainsad külalised (tegelikult ühed taanlased olid ka, aga nemad ei loe, sest nad passisid kogu aja oma telgis), nii et tunne oli loomulikult üsna boss.
Õhtu lõppes Abduliga rahast ja poliitikast rääkides ning hiljem lõkke ääres elavat berberi muusikat kuulates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar