Liivakuhi osutus nii kõrgeks, et ronimine ajas hingeldama. Üleval me kaua ootama ei pidanud - päike tõusis oodatud ajal oodatud suunast ja pakkus oodatult kaunist vaatepilti. Rullisime ennast düüni otsast alla ja tatsasime tagasi laagriplatsile, et endalt liiv maha pühkida ja vaim hommikusöögiks valmis panna.
Hommikukohv ja saiakesed serveeriti meile pisikese laua peal väikese liivaluite otsas. Sõime pool toitu ise ära ja teise poole söötsime kahele väiksele aplale kõrbekassile, kes oskasid seda söögi nurumise asja liiga hästi.
Tagasiteel tegime peatuse ühes berberi mudakülas, et vaadata, kuidas nad seal savist potte teevad. Võib öelda, et tööstusrevolutsioon ei ole nendesse küladesse oma jälge jätnud ning tootmine käib seal täpselt samamoodi nagu sadu aastaid tagasi. Hoolimata suurest laojäägist (mina küll ei kujuta ette, kes kõik need potihunnikud maha müüa jõuab) toimus seal tõsine töö ka pühapäeval. Andsime oma väikese panuse laovarude vähendamiseks ja ostsime ühe suhkrutoosi.
Ühest teeäärsest putkast soetasime endale suure pudeli vett. Kui me selle eest küsitud poolteist eurot letti ladusime, pakkus müüja meie autojuhile ka kohe ühte pudelit - umbes nii, et võta sina ka üks, nad maksid selle niikuinii sinu eest kinni juba.
Tagasi Marrakeshi sõitsime mööda sama teed, mis meid kõrbe viis (sest ega seal mägedes palju teid ei ole). Tegime tee peal lõunapausi ja paar peatust vaadete nautimiseks ning jõudsime linna tagasi umbes viie paiku õhtul. Abdul viskas meile paar vihjet, mida Marrakeshis vaadata, ning meie viskasime talle kahepäevase ekskursiooni eest 180 eurot ja natuke jootraha. Jätsime hüvasti ja lubasime talle TripAdvisorisse hea review kirjutada.
 |
| Leia pildilt lambad |
Läksime tagasi samasse hotelli, kus reedelgi ööbisime. Seekord võttis meid fuajees vastu teine inimene, kuid temagi tegi meile broneeringusummast paar eurot soodustust. Toa hinnaks tuli 16 eurot, millest 5 peaks teoreetiliselt minema linnale turismimaksu näol - iseasi, kas see sinna jõuab või mitte. Ei saa just kurta, et Marokos kallis reisida oleks.
 |
| Saime vahetusrahaks kolm erinevat kümnedirhamist |
Kuna õhtu oli veel noor, tegime tiiru Marrakeshi turul. Seda, kui suure osa turust me läbi käisime, on väga raske hinnata, sest sealses lõputus labürindis suudavad orienteeruda vist ainult kohalikud. Tahtsime maitsta värskelt pressitud apelsinimahla, aga millegipärast olid kõik turuplatsi mahlaputkad suletud; tundub, et pühapäeviti apelsiniauto ei käi. Istusime maha ühte suvalisse tänavakohvikusse ja tellisime endale meega vahvleid ja piparmünditeed - jooki, mis kohalike jaoks on alkoholi aseaine.
 |
| Hotellituba |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar