14. märts 2016 - neljas päev Marokos

Erinevalt üleeisest ei olnud meie hotellituba seekord otse tänava ääres, nii et me ei pidanudki kell pool kuus valjuhäälse palvetamise peale ärkama, vaid saime rahulikult poole lõunani põõnata. Pakkisime oma asjad kokku, aga kuna hotellist polnud vaja kohe välja tšekkida, jätsime need tuppa ja läksime ise turuplatsile hommikusööki otsima. Leidsime mõnusa kohviku, mille ees sai pannkooki süüa, hommikukohvi juua ja päikest nautida.

Istusime seal seni, kuni hakkas tunduma, et seda va päikest on meie valgete kehade jaoks juba liiga palju, ning kappasime tagasi hotelli oma seljakottide järele. Võtit ära viies saime teada, et Ibrahim, kes meid eelmisel päeval hotellis vastu võttis, on mingi kahtlane jorss ja temasugusele me küll mingit raha andma poleks pidanud. Teist korda meid siiski maksma ei sunnitud - olgu see hotellipidajale õppetunniks, et pole vaja suvalisi tüüpe ennast asendama võtta.

Tutvusime veel natuke turutänavatega, sest tundus, et eelmisel päeval ei saanud piisavalt. Kõige põnevamad olid need müügiputkad, kus kaupa kohapeal valmistati - saime näiteks pealt vaadata, kuidas toodetakse Levise püksirihmasid. Proovisime ka kauplemise ära: saime suveniiri hinna kuuesajalt dirhamilt mõne minutiga saja peale rääkitud - oleksime me kaks tükki ostnud, oleks teise lausa viiekümnega saanud.

Seekord õnnestus osta ka apelsinimahla, mis pressiti kohapeal valmis ja maksis neli raha. Oli magus ja värske küll.

Keeld

Jalutasime turualast välja ja üritasime võrride vahel põigeldes ühe lähedalasuva palee poole kõndida. Vahepeal peatas meid kinni üks abivalmis kohalik, kes ütles, et eespool on tee kinni ja paleesse praegu ei saa ning üldsegi on seal suunas tegelikult ainult üks mošee, kuhu turiste niikuinii ei lasta, nii et me võiksime oma rännaku ära unustada ja selle asemel hoopis tema suurepärast poodi külastada. Noogutasime tema jutu peale ja jätkasime matka - tuli välja, et loss oli täpselt seal, kus ta olema pidi, ja täiesti avatud.

Akende värvimine Maroko stiilis

Palee peale oli laiali laotatud mingi modernse kunsti näitus, mis meiesugustele lihtsatele inimestele veidi üle pea käis, ja palee sisehoovis asus bassein, kus hoolimata soojast ilmast keegi ei ujunud. Lossimüüridel peesitasid toonekured, kes ei teinud sellist nägugi, nagu nad viitsiks hakata suveks kuhugi põhjamaale lendama.

Päike hakkas juba natuke liiga kõrvetaks muutuma, nii panin endale Piiu värvilise salli kaela, et pisut homom välja näha. Tahtsime minna lähedalasuvasse hiigelsuurde parki, aga ei leidnud seda üles ja sattusime esialgu hoopis kuningalossi ette ja seejärel kuhugi väiksesse kõrvaltänavasse, kus elasid päris tavalised inimesed ja kus polnud ühtki turisti. Tänaval mänginud lapsed pidasid vajalikuks demonstreerida meile oma prantsuse keele oskust.

Tanklapood

Tundus, et kuigi õhtuni on veel aega, oleks mõistlik vaikselt lennujaama poole jalutada. Lootsime tee pealt veel mõne vaatamisväärsuse leida ja oma viimase saja dirhami eest kuskil kõhu täis saada. Sattusime mingi kena allee peale, mis osutus kohalike noorte lemmikuks kohtumispaigaks. Tüüpiline komplekt sisaldas pargipinki, kahte noort inimest ja pingi kõrval seisvat motorollerit. Nägime kümneid selliseid kooslusi. Ühe pingi ääres oli aga ainult jalgratas ja kohe oli ka pingi peal inimesi poole vähem.

Selleks hetkeks, kui oli aeg söögi peale mõtlema hakata, olime eneselegi märkamatult sattunud mingisse eriti rikkasse linnaossa. Olime juba vaikselt unustada jõudnud, et maailmas selliseid kohti ka on. Leidsime mitmeid restorane, kuid mitte ühtki sellist, kus me oma viimase kohaliku raha eest söönuks saaksime. Õnneks sai aga nendes kohtades erinevalt suuremast osast Marrakeshist ka kaardiga maksta, nii et istusime ühte kenasse restorani maha ja tellisime endale eriti uhke lõunasöögi, mis läks küll kallimaks kui sada dirhamit, kuid oli ikkagi umbes kaks korda odavam kui samaväärne toit Inglismaal.

Olime juba poolel teel lennujaama, nii et ei hakanud seekord taksojuhtidega kauplema ja tatsasime omal jalul kohale. Lennujaamas poetasime viimased mündid korjanduskarpi ja lasime Ryanairil ennast soojast Maroko kevadest kolmekraadisesse Inglismaa talve lennutada. Suveniiriks saime reisilt kaasa päikesest põlenud otsaesised.