19. juuli 2015 - Eurotripi kahekümne teine päev

Ärkasime hommikul vara ja sõitsime Augustowist koju. Et tuttavale teele natuke vaheldust saada, käisime läbi Šiauliaist ja vaatasime nelja miljoni ristiga mäge.

22 päeva, 8600 kilomeetrit ja 17 erinevat riiki. Väga palju sai nähtud ja väga palju sai tehtud. Võib niimoodi reisida küll.

18. juuli 2015 - Eurotripi kahekümne esimene päev

Pidime hommikul Krakowit vaatama, aga seda oli raske teha, sest me polnud Krakowis. Olime selle asemel kuskil Tatrate ääres ja ootasime oma auto paranemist.

Kell 10 lahkusime hotellist ja jõudsime vaevalt kümme minutit kõndida, kui juba helistati, et auto on valmis. Tekitasime rendifirmale 160-eurose arve ja võtsime suuna Augustowi peale, et õhtuks tagasi graafikusse jõuda. Krakowisse polnud enam mõtet minna, nii et sõitsime hoopis läbi Tšehhi.

Väljas olid mõnusad 36 kraadi sooja, aga seda tundsime me omal nahal ainult lõunapeatuse ajal autost väljudes. Väike Merilin tellis endale kogemata kahe inimese jagu toitu, ettekandjatel oli lõbus.

Sõit läbi Poola võttis terve päeva, kuid Augustowisse kohale jõudsime täiesti mõistlikul ajal. Pakkisime ennast kolmetoalisesse korterisse lahti ja mängisime poole ööni Monty Pythonit, mis siis, et järgmisel hommikul üsna vara ärgata plaanisime.

17. juuli 2015 - Eurotripi kahekümnes päev

Hökköszime jüba löpuksz madjarite keelest aru saama, kui jõudis kätte aeg selle riigiga hüvasti jätta. Ees ootas kuuetunnine sõit Krakowisse. Kuna GPS ei osanud maa alt välja sõitmise järel veel ähhi ega möhhi öelda, pööras Piiu valele poole ja pidi linnale poolteist tiiru peale sõitma.

Slovakkias tahtsime Zvoleni linnas lõunat süüa, aga pärast mahaistumist jalutas kelner lihtsalt minema, nii et jalutasime ise ka ja ostsime hoopis kõrvalolevast putkast oma viimaste sentide eest dönerit.

Kui kiirteele jõudsime, otsustas parem tagumine ratas, et aitab küll meie seltskonnast, ja läks oma teed. Peatasime auto tee äärde kinni, panime Kristjani kummimadratsi ohukolmnurga asemel keset teed ja jäime puksiiri ootama.

Enamik liiklejaid said meie hädaabi-ohukolmnurgast aru, kuid ühel hetkel jäi mingi auto pool meetrit enne kummimadratsit seisma, ei suutnud ära otsustada, kummalt poolt sellest mööduda, ja sõitis madratsist lihtsalt üle, lohistades seda paarkümmend meetrit edasi.

Puksiir jõudis kohale üllatavalt kiiresti. Polnud päris kindel, kas tegu oli selle puksiiriga, mille meie autoabi kaudu tellisime, või ühe abivalmis kaasliikleja poolt tellituga, kuid kõne autoabisse veenis meid, et võime talle oma kolmerattalise masina usaldada küll.

Erinevalt eelnevatest kogemustest oli autoabi seekord ääretult abivalmis. Puksiirijuht ei osanud küll sõnagi meile arusaadavat keelt, kuid telefoni teel suhtlesime dispetšeriga, kes aitas meid kõigi probleemidega ja pakkus meile abi isegi öömaja leidmisel. Puksiirijuht leidis meile ka töökoja, mis laupäeval avatud on, ja lubas meil kõigil oma autosse ronida (kus - tõsi küll - läks veidi kitsaks).

Meid viidi koos autoga ühte suvalisse Slovakkia linna, mille nime ma ei mäleta. Töökojas lubati auto järgmise päeva jooksul korda teha, nii et otsisime endale internetist odava öömaja ja jalutasime sinna. Motell asus küll töökojale üsna lähedal, kuid teisel pool kiirteed, nii et sinna pidi kõndima üsna pika ringiga. Seda ringi saime teha pärast uuesti, sest pood oli ka valel pool. Ostsime toitu ja Zlaty Bazanti ning jäime järgmist päeva ja auto paranemist ootama.

16. juuli 2015 - Eurotripi üheksateistkümnes päev

Kõndisime hommikul läbi Pesti poole linnast, vaatasime sünagoogi, basiilikat ja parlamendihoonet. Viimane oli väga muljetavaldav. Tundsime kaasa auvahtkonnale, kes palava ilma mustades riietes kordamööda ühe koha peal seisma või rahvale tsirkust tegema pidid.

Kristjani uus müts, vol 2

Järgmiseks läksime lõksu. TRAP on selline asi, kus sind pannakse mingisse ruumi kinni ja siis sa pead sealt tunni aja jooksul mõistatusi lahendades välja pääsema. Jagasime grupi kaheks erinevaks tiimiks, kes erinevatesse ruumidesse läksid. Mõlemal tiimil õnnestus toast ilma vihjeid küsimata välja pääseda, ühel juhul päris viimasel minutil.

Things no-one expects

Ungari rahvustoidu asemel sõime lõunaks sushit. Seejärel käisime kodust läbi ja sõitsime metrooga kuumaveebasseinidesse. Pesuruumid tekitasid nostalgiat - kaks eraldi kraani ja torujupp duši asemel. Basseine oli palju, temperatuurid kõikusid vahemikus 16 kuni 40 kraadi. Natuke oli kahju, et nad veidi kuumemaid temperatuure ei pakkunud (maa alt pidi vesi tulema 73-kraadisena), aga mõnus oli neis basseinides lebotada sellegipoolest.

Õhtul läksime üle jõe Buda poolele. Sõime õhtusööki, milleks seekord oli päris Ungari toit. Kui kõhud täis, ronisime lossimäe otsa ning vaatasime kirikut ja lossi, mis tuledes olid tõeliselt kaunid.

Kui mäele tiir peale tehtud, otsustas osa seltskonnast, et kõnnitud on küllalt ja paras aeg on metrooga koju sõita. Otsustasime Aloga vapramad olla ja teise, kõrgema mäe otsa tsitadelli ja kuninganna Elisabethi kuju vaatama ronida. Mäe otsast avanes vapustav vaade linnale.

Osa teest tuli ronida taskulambi abil, kuna tänavavalgustus ulatus vaid poolde mäkke. Üles oli kogunenud päris palju rahvast - põhiliselt noori, kes tegelesid õllejoomisega.

Tagasi kõndisime jala, sest metroo enam ei sõitnud. Tee peal pakuti meile teenuseid, millest viisakalt keeldusime.

15. juuli 2015 - Eurotripi kaheksateistkümnes päev

Hommikul aknast välja vaadates tundus, et Belgrad on üks päris kole slaavi linn. Sõitsime kesklinna, et selles veenduda. Oligi kole, nii et vaatasime kindluse ära ja läksime minema. Kuna me parkimisautomaati ega putkat, kust piletit osta, ei leidnud, tervitas meid auto akna peal 10-eurone trahv.

Kuna Merilin fännab Novak Djokovici, käisime enne riigist lahkumist läbi Novaki kohvikust. Täitsa tavaline kohvik oli.

Piiril pidime avama pagasiluugi, sest ametnik tahtis veenduda, et me sigarette ja pagulasi ei veaks. Lahti viitsis ta teha ainult Piiu seljakoti.

Noortele piirivalvurihakatistele tehti parajasti tunnikontrolli, kus nad pidid Euroopa kontuurkaardile riike märkima. Vähemalt Eesti tundsid nad ära.

Budapestis parkisime oma auto 8800 madjariraha eest maa alla ja otsisime üles oma kolme magamistoaga katusekorteri kesklinnas. Kuna eelmine öö jäi lühikeseks ja Budapesti jaoks oli planeeritud terve järgmine päev, siis keegi kohe linna peale minna ei viitsinud. Jõime ära korteriga kaasa tulnud veini ja läksime varakult magama.