18. juuli 2015 - Eurotripi kahekümne esimene päev

Pidime hommikul Krakowit vaatama, aga seda oli raske teha, sest me polnud Krakowis. Olime selle asemel kuskil Tatrate ääres ja ootasime oma auto paranemist.

Kell 10 lahkusime hotellist ja jõudsime vaevalt kümme minutit kõndida, kui juba helistati, et auto on valmis. Tekitasime rendifirmale 160-eurose arve ja võtsime suuna Augustowi peale, et õhtuks tagasi graafikusse jõuda. Krakowisse polnud enam mõtet minna, nii et sõitsime hoopis läbi Tšehhi.

Väljas olid mõnusad 36 kraadi sooja, aga seda tundsime me omal nahal ainult lõunapeatuse ajal autost väljudes. Väike Merilin tellis endale kogemata kahe inimese jagu toitu, ettekandjatel oli lõbus.

Sõit läbi Poola võttis terve päeva, kuid Augustowisse kohale jõudsime täiesti mõistlikul ajal. Pakkisime ennast kolmetoalisesse korterisse lahti ja mängisime poole ööni Monty Pythonit, mis siis, et järgmisel hommikul üsna vara ärgata plaanisime.

17. juuli 2015 - Eurotripi kahekümnes päev

Hökköszime jüba löpuksz madjarite keelest aru saama, kui jõudis kätte aeg selle riigiga hüvasti jätta. Ees ootas kuuetunnine sõit Krakowisse. Kuna GPS ei osanud maa alt välja sõitmise järel veel ähhi ega möhhi öelda, pööras Piiu valele poole ja pidi linnale poolteist tiiru peale sõitma.

Slovakkias tahtsime Zvoleni linnas lõunat süüa, aga pärast mahaistumist jalutas kelner lihtsalt minema, nii et jalutasime ise ka ja ostsime hoopis kõrvalolevast putkast oma viimaste sentide eest dönerit.

Kui kiirteele jõudsime, otsustas parem tagumine ratas, et aitab küll meie seltskonnast, ja läks oma teed. Peatasime auto tee äärde kinni, panime Kristjani kummimadratsi ohukolmnurga asemel keset teed ja jäime puksiiri ootama.

Enamik liiklejaid said meie hädaabi-ohukolmnurgast aru, kuid ühel hetkel jäi mingi auto pool meetrit enne kummimadratsit seisma, ei suutnud ära otsustada, kummalt poolt sellest mööduda, ja sõitis madratsist lihtsalt üle, lohistades seda paarkümmend meetrit edasi.

Puksiir jõudis kohale üllatavalt kiiresti. Polnud päris kindel, kas tegu oli selle puksiiriga, mille meie autoabi kaudu tellisime, või ühe abivalmis kaasliikleja poolt tellituga, kuid kõne autoabisse veenis meid, et võime talle oma kolmerattalise masina usaldada küll.

Erinevalt eelnevatest kogemustest oli autoabi seekord ääretult abivalmis. Puksiirijuht ei osanud küll sõnagi meile arusaadavat keelt, kuid telefoni teel suhtlesime dispetšeriga, kes aitas meid kõigi probleemidega ja pakkus meile abi isegi öömaja leidmisel. Puksiirijuht leidis meile ka töökoja, mis laupäeval avatud on, ja lubas meil kõigil oma autosse ronida (kus - tõsi küll - läks veidi kitsaks).

Meid viidi koos autoga ühte suvalisse Slovakkia linna, mille nime ma ei mäleta. Töökojas lubati auto järgmise päeva jooksul korda teha, nii et otsisime endale internetist odava öömaja ja jalutasime sinna. Motell asus küll töökojale üsna lähedal, kuid teisel pool kiirteed, nii et sinna pidi kõndima üsna pika ringiga. Seda ringi saime teha pärast uuesti, sest pood oli ka valel pool. Ostsime toitu ja Zlaty Bazanti ning jäime järgmist päeva ja auto paranemist ootama.

16. juuli 2015 - Eurotripi üheksateistkümnes päev

Kõndisime hommikul läbi Pesti poole linnast, vaatasime sünagoogi, basiilikat ja parlamendihoonet. Viimane oli väga muljetavaldav. Tundsime kaasa auvahtkonnale, kes palava ilma mustades riietes kordamööda ühe koha peal seisma või rahvale tsirkust tegema pidid.

Kristjani uus müts, vol 2

Järgmiseks läksime lõksu. TRAP on selline asi, kus sind pannakse mingisse ruumi kinni ja siis sa pead sealt tunni aja jooksul mõistatusi lahendades välja pääsema. Jagasime grupi kaheks erinevaks tiimiks, kes erinevatesse ruumidesse läksid. Mõlemal tiimil õnnestus toast ilma vihjeid küsimata välja pääseda, ühel juhul päris viimasel minutil.

Things no-one expects

Ungari rahvustoidu asemel sõime lõunaks sushit. Seejärel käisime kodust läbi ja sõitsime metrooga kuumaveebasseinidesse. Pesuruumid tekitasid nostalgiat - kaks eraldi kraani ja torujupp duši asemel. Basseine oli palju, temperatuurid kõikusid vahemikus 16 kuni 40 kraadi. Natuke oli kahju, et nad veidi kuumemaid temperatuure ei pakkunud (maa alt pidi vesi tulema 73-kraadisena), aga mõnus oli neis basseinides lebotada sellegipoolest.

Õhtul läksime üle jõe Buda poolele. Sõime õhtusööki, milleks seekord oli päris Ungari toit. Kui kõhud täis, ronisime lossimäe otsa ning vaatasime kirikut ja lossi, mis tuledes olid tõeliselt kaunid.

Kui mäele tiir peale tehtud, otsustas osa seltskonnast, et kõnnitud on küllalt ja paras aeg on metrooga koju sõita. Otsustasime Aloga vapramad olla ja teise, kõrgema mäe otsa tsitadelli ja kuninganna Elisabethi kuju vaatama ronida. Mäe otsast avanes vapustav vaade linnale.

Osa teest tuli ronida taskulambi abil, kuna tänavavalgustus ulatus vaid poolde mäkke. Üles oli kogunenud päris palju rahvast - põhiliselt noori, kes tegelesid õllejoomisega.

Tagasi kõndisime jala, sest metroo enam ei sõitnud. Tee peal pakuti meile teenuseid, millest viisakalt keeldusime.

15. juuli 2015 - Eurotripi kaheksateistkümnes päev

Hommikul aknast välja vaadates tundus, et Belgrad on üks päris kole slaavi linn. Sõitsime kesklinna, et selles veenduda. Oligi kole, nii et vaatasime kindluse ära ja läksime minema. Kuna me parkimisautomaati ega putkat, kust piletit osta, ei leidnud, tervitas meid auto akna peal 10-eurone trahv.

Kuna Merilin fännab Novak Djokovici, käisime enne riigist lahkumist läbi Novaki kohvikust. Täitsa tavaline kohvik oli.

Piiril pidime avama pagasiluugi, sest ametnik tahtis veenduda, et me sigarette ja pagulasi ei veaks. Lahti viitsis ta teha ainult Piiu seljakoti.

Noortele piirivalvurihakatistele tehti parajasti tunnikontrolli, kus nad pidid Euroopa kontuurkaardile riike märkima. Vähemalt Eesti tundsid nad ära.

Budapestis parkisime oma auto 8800 madjariraha eest maa alla ja otsisime üles oma kolme magamistoaga katusekorteri kesklinnas. Kuna eelmine öö jäi lühikeseks ja Budapesti jaoks oli planeeritud terve järgmine päev, siis keegi kohe linna peale minna ei viitsinud. Jõime ära korteriga kaasa tulnud veini ja läksime varakult magama.

14. juuli 2015 - Eurotripi seitsmeteistkümnes päev

Hommikune vaade rõdult

Maailma suuruselt teist kanjonit oleks olnud patt ainult eemalt vaadata, pidime selle ikka omal nahal ära proovima. Selleks puhuks olime endale broneerinud kummipaadimatka mööda kärestikulist Tara jõge. Kogunemiskohta pidime jõudma kella poole üheteistkümneks, nii et lisasime GPSi poolt antud ajahinnangule mägede tarbeks pool tundi ja alustasime sõitu kell üheksa. Tee peal selgus, et mäekuru, mida ületama pidime, oli kahe kilomeetri kõrgune ja tee ei jäänud palju alla Grossglocknerile. Vaade oli vapustav, kuid kahjuks pidime seda valdavalt nautima autoaknast, sest meil hakkas üsna kiire.

Jõudsime räftingulaagrisse napilt enne ühteteist ja jäime seetõttu ilma hommikusöögist, kuid vähemalt jõudsime matkale. Kõigile jagati lisaks kiivritele ja päästevestidele kätte kalüpsod, mille otstarbest me hästi aru ei saanud, sest ilm oli päris kuum.

Ajasime endale märgülikonnad selga ning pärast seda viidi meid bussidega mööda kitsaid ja kruusaseid mägiteid ülesvoolu, kust meie matk algama pidi. Teel saime kuulata rohkelt Balkani muusikat.

Kümnesesse paati mahtus lisaks meile ja parvejuhile veel üks Poola perekond. Saime kiire instruktaaži ("If I say go, you paddle. If I say stop, you stop.") ja asusime teele. Merilin oli algul veidi pelglik, aga parvejuht lohutas teda, et tavaliselt keegi matkal surma ei saa ja ujuda pole enamasti vaja. Tegelikult oli vesi üsna rahulik, sest kevadised suurveed olid ammu möödunud. Raevukatest kärestikest siiski puudust ei tulnud, kuid kummipaat pole süst või kanuu, mis kergesti ümber läheb. Sõit oli mõnusalt hüplik ja vett lendas igale poole. Kõigil oli lõbus ja isegi Merilin unustas oma esialgse hirmu päris kiiresti. Vesi oli nii selge, et ka sügavaimates kohtades tundus põhi olevat käegakatsutavas kauguses, kuigi tegelikult oli sinna üle viieteistkümne meetri. Joogipudeleid ei pidanud kaasa võtma, sest juua võis otse jõest.

Vahepeal käisime ujumas ja avastasime, et vesi on uskumatult külm. Kalüpsod osutusid vajalikuks. Vahepeal hüppasime vette kõrgelt kaljunukilt, vahepeal otse paadist (ja avastasime, et ilma kõrvalise abita on keset jõge paati tagasi ronida praktiliselt võimatu).

Meid juhatati ka pisikese kose alla, kus veesurve oli väga tugev ja temperatuur kuue kraadi ringis. Vee all püsti seismine oli päris kõva katsumus, aga kontrollisime üle, et mitte võimatu. Kosk oli jõe teisel kaldal, kus asus Srbska Vabariik (Bosnia), nii et me tegelesime illegaalse piiriületusega.

Üritus kestis umbes viieni õhtul ja lõppes korraliku õhtusöögiga. Saime suppi, kala ja arbuusi. Kogu päevase lõbu eest pidi igaüks maksma 40 eurot. Oleksime veel 20 eurot juurde maksnud, oleksime saanud ka õhtusöögi ja ööbimise, aga meid ootas ees pikk õhtune sõit Belgradi. Asusime Bosnia piiri ääres, nii et tahtsime sealt riigist läbi lõigates oma sõidumaad veidi lühendada, kuid kuna meil jätkuvalt polnud rohelist kaarti ja väikesel piiril kindlustust ei müüdud, siis sinna riiki meid sisse ei lastud. Läksime lontis kõrvadega Montenegrosse tagasi ja saime passi juba teise templi riiki sisenemise kohta kahe päeva jooksul.

Alternatiivplaan oli sõita Montenegrost otse Serbiasse. Seal piiril meilt mingit kindlustust enam ei nõutud, kuid teekond oli pikem ja lühikese öösõidu asemel pidime tegema veidi pikema öösõidu, nii et jõudsime kohale alles pärast kolme. Serbiat me nägimegi ainult pimedas, mis tähendab, et tegelikult ei näinud me seda enne pealinna jõudmist üldse. Tuledes Belgrad nägi välja aga nagu üks tõeline suurlinn. Sõitsime üle silla, millele eelnes vähemalt viietasandiline ristmik.

Parkisime oma auto relvastatud valvega tasuta parklasse (mingi sõjaväeterritooriumi pääsla ette) ja otsisime üles oma jões hulpiva hosteli. 120 euro eest saime endale kaks kolme voodiga tuba, millest ühel oli isegi oma rõdu.

Järgmisel hommikul tehtud pilt hostelist.