14. juuli 2015 - Eurotripi seitsmeteistkümnes päev

Hommikune vaade rõdult

Maailma suuruselt teist kanjonit oleks olnud patt ainult eemalt vaadata, pidime selle ikka omal nahal ära proovima. Selleks puhuks olime endale broneerinud kummipaadimatka mööda kärestikulist Tara jõge. Kogunemiskohta pidime jõudma kella poole üheteistkümneks, nii et lisasime GPSi poolt antud ajahinnangule mägede tarbeks pool tundi ja alustasime sõitu kell üheksa. Tee peal selgus, et mäekuru, mida ületama pidime, oli kahe kilomeetri kõrgune ja tee ei jäänud palju alla Grossglocknerile. Vaade oli vapustav, kuid kahjuks pidime seda valdavalt nautima autoaknast, sest meil hakkas üsna kiire.

Jõudsime räftingulaagrisse napilt enne ühteteist ja jäime seetõttu ilma hommikusöögist, kuid vähemalt jõudsime matkale. Kõigile jagati lisaks kiivritele ja päästevestidele kätte kalüpsod, mille otstarbest me hästi aru ei saanud, sest ilm oli päris kuum.

Ajasime endale märgülikonnad selga ning pärast seda viidi meid bussidega mööda kitsaid ja kruusaseid mägiteid ülesvoolu, kust meie matk algama pidi. Teel saime kuulata rohkelt Balkani muusikat.

Kümnesesse paati mahtus lisaks meile ja parvejuhile veel üks Poola perekond. Saime kiire instruktaaži ("If I say go, you paddle. If I say stop, you stop.") ja asusime teele. Merilin oli algul veidi pelglik, aga parvejuht lohutas teda, et tavaliselt keegi matkal surma ei saa ja ujuda pole enamasti vaja. Tegelikult oli vesi üsna rahulik, sest kevadised suurveed olid ammu möödunud. Raevukatest kärestikest siiski puudust ei tulnud, kuid kummipaat pole süst või kanuu, mis kergesti ümber läheb. Sõit oli mõnusalt hüplik ja vett lendas igale poole. Kõigil oli lõbus ja isegi Merilin unustas oma esialgse hirmu päris kiiresti. Vesi oli nii selge, et ka sügavaimates kohtades tundus põhi olevat käegakatsutavas kauguses, kuigi tegelikult oli sinna üle viieteistkümne meetri. Joogipudeleid ei pidanud kaasa võtma, sest juua võis otse jõest.

Vahepeal käisime ujumas ja avastasime, et vesi on uskumatult külm. Kalüpsod osutusid vajalikuks. Vahepeal hüppasime vette kõrgelt kaljunukilt, vahepeal otse paadist (ja avastasime, et ilma kõrvalise abita on keset jõge paati tagasi ronida praktiliselt võimatu).

Meid juhatati ka pisikese kose alla, kus veesurve oli väga tugev ja temperatuur kuue kraadi ringis. Vee all püsti seismine oli päris kõva katsumus, aga kontrollisime üle, et mitte võimatu. Kosk oli jõe teisel kaldal, kus asus Srbska Vabariik (Bosnia), nii et me tegelesime illegaalse piiriületusega.

Üritus kestis umbes viieni õhtul ja lõppes korraliku õhtusöögiga. Saime suppi, kala ja arbuusi. Kogu päevase lõbu eest pidi igaüks maksma 40 eurot. Oleksime veel 20 eurot juurde maksnud, oleksime saanud ka õhtusöögi ja ööbimise, aga meid ootas ees pikk õhtune sõit Belgradi. Asusime Bosnia piiri ääres, nii et tahtsime sealt riigist läbi lõigates oma sõidumaad veidi lühendada, kuid kuna meil jätkuvalt polnud rohelist kaarti ja väikesel piiril kindlustust ei müüdud, siis sinna riiki meid sisse ei lastud. Läksime lontis kõrvadega Montenegrosse tagasi ja saime passi juba teise templi riiki sisenemise kohta kahe päeva jooksul.

Alternatiivplaan oli sõita Montenegrost otse Serbiasse. Seal piiril meilt mingit kindlustust enam ei nõutud, kuid teekond oli pikem ja lühikese öösõidu asemel pidime tegema veidi pikema öösõidu, nii et jõudsime kohale alles pärast kolme. Serbiat me nägimegi ainult pimedas, mis tähendab, et tegelikult ei näinud me seda enne pealinna jõudmist üldse. Tuledes Belgrad nägi välja aga nagu üks tõeline suurlinn. Sõitsime üle silla, millele eelnes vähemalt viietasandiline ristmik.

Parkisime oma auto relvastatud valvega tasuta parklasse (mingi sõjaväeterritooriumi pääsla ette) ja otsisime üles oma jões hulpiva hosteli. 120 euro eest saime endale kaks kolme voodiga tuba, millest ühel oli isegi oma rõdu.

Järgmisel hommikul tehtud pilt hostelist.