2. juuli 2015 - Eurotripi viies päev

Piiu magas kõrvatroppidega, sest osad reisikaaslased norskasid veidi. Hommikul proovisime, kas suudame kõik oma asjad kokku panna, nii et Piiu üles ei ärka. Suutsime küll.

Käisime kohalikus poes hommikusöögiks pretzelit ostmas ja seejärel kihutasime Austriasse. Saksa stau jäi seegi kord omal nahal kogemata.

Käsime Innsbrucki lähedal Swarovski kristallimaailmas. Seal oli palju kristalli. Palav oli ka, aga õnneks asus suurem osa muuseumist maa all, kus oli päris mõnus. Osad reisikaaslased ostsid veidi kristallipuru kaasa ka.

Maaaluse muuseumi ümber oli park, kus sai kõndida kristallpilvede all, mis päikest eriti ei blokeerinud, ja pista oma käe süsimusta vette. Hekklabürint oli ka, aga liiga väike, et sinna ära eksida saaks.

Edasi oli vaja ületada mäed. Sõitsime autoga 2500 meetri kõrgusele Grossglockneri otsa ja keetsime seal suppi. Mäe otsas olid mõnusad 23 kraadi sooja ja puhus kerge tuuleke, mis küll raskendas veidi gaasipliidi kasutamist, aga see-eest värskendas meie meeli.

Esialgne plaan oli järgmiseks sõita Lienzi, aga kuna mägiteedel sõitmine võttis oodatust kauem ja ööbimiskohta oodati meid kindlasti enne kaheksat, põrutasime otse Sloveeniasse. Teisel pool mägesid ootas meid vihm. Päris brutaalne äikesetorm oli, aga sihtkohta jõudmise ajaks olime selle juba seljataha jätnud. Vahepeal proovisime, kumb on kiirem, kas kiirteed mööda sõitev Chrysler Voyager või kiirtee kõrval maandumiseks valmistuv Cessna. Selgus, et Voyager.

Ööbimiseks oli meil valitud pisike küla nimega Brezje. Samanimelisi külasid on Sloveenias vähemalt seitse, nii et GPS-ist õige koha leidmine nõudis veidi pingutust. Samuti nõudis pingutust ööbimiskoha leidmine kitsaste külateede rägastikust. Mingi tädi lehvitas meile tee ääres, aga me ei pööranud sellele erilist tähelepanu ja sõitsime edasi. Oleksin peaaegu sattunud maailma aeglasemasse liiklusõnnetusse, kui sõitsin kiirusega 10 km/h ja mulle tahtis küljepealt sisse sõita täiusliku nähtavuse tingimustes teeäärsest parklast sõitu alustav auto, mille juht luges vist ajalehte. Ta isegi ei tagurdanud. Õnneks tegi ta viimasel hetkel siiski silmad lahti, avariist jäi puudu mõni sentimeeter.

Kui olime küla läbi sõitnud, leidis Piiu kuskilt ööbimiskoha koordinaadid, nii et läksime tagasi ja kohtasime uuesti seda tädi, kes meile enne lehvitas. Tema juurde pidimegi minema.

Tegemist oli vana talu territooriumile ehitatud kämpinguga. Lisaks rentisid nad välja ka tubasid. Saime endale kaheks päevals terve suure kolmetoalise korteri kõigi mugavustega. Meid tervitas rõõmsameelne vanapaar, kes rääkisid suurepärast inglise keelt. Mees uhkustas ka oma vene keele oskusega ja oli veidi kurb, et me temale eriti vastata ei osanud. Sloveenias ei olevat tal kellegagi vene keelt rääkida.

Meil keelati poest pudelivett osta, sest kraanist tuli puhast ja head mägede vett. Poega oli üldse veidi kehvasti, sest õhtuks olid kõik lähedalasuvad poed juba kinni. Seetõttu oli meil väga spartalik õhtusöök, mis koosnes plögast, pläustist ja kraaniveest. Keetsime pliidi peal kaasavõetud purgitoitu.

1. juuli 2015 - Eurotripi neljas päev

Hommikul hääletasime päeva sõnaks "stau", aga täiesti ilma asjata, sest korralikke ummikuid me ei näinudki. Kilomeetreid läbisime aga palju, sest sõitsime Hamburgist Münhenisse.

Päeva jooksul läks ilm soojaks, temperatuur tõusis 33 kraadini välja. Münhenisse jõudsime kuue paiku õhtul. Panime auto aknale Kristjani telefoninumbri, juhuks kui meie suur masin väiksel tänaval kellelegi ette jääb, ja jalutasime ümber nurga, kus pidi asuma meie ööbimiskoht. Seekord ööbisime couchsurfingu kaudu ühe saksa tüübi korteris. Tüüp tuli meile ukse peale vastu, aga unustas oma võtmed tuppa, nii et läksime alla parki ja sobitasime umbes tund aega tutvust, kuni lukuabi kohale jõudis.

Paari minutiga oli uks lahti häkitud ja meie võõrustaja 240 euro võrra vaesemaks tehtud, nii et pääsesime korterisse sisse. Vaatasime üle, et sinna mahume magama küll, ja läksime kõik koos mitmetunnisele linnatuurile. Vahepeal läks palavaks, nii et käisime Piiuga ennas purskkaevus värskendamas. Merilini sammulugeja kogus päevaseks läbisõiduks üle 20 000 sammu.

Münhen - selles linnas võiks elada. Kõigist Saksa linnadest, kus ma käinud olen, tundus see vaieldamatult kõige puhtam ja korralikum, aga kindlasti mitte igav ja korporatiive, vaid lausa vastupidi. Linnas asub kaks suurt ülikooli, nii et tegemist on tõelise tudengilinnaga - nagu Tartu, aga suurem. Raekoja platsil esinesid tänavamuusikud, kes olid suutnud sinna kohale vedada suure tiibklaveri, ja suvalised inimesed hakkasid nende ümber tantsima. Kõikjal võis kohata traditsioonilisi kliete kandvaid neiusid. Kerjuseid oli väga vähe. Jõeäärsel muruplatsil pidasid inimesed piknikku ja jõid õlut nagu Pirogovil. Teises kohas jõe ääres oli üks kärestikuline koht õhtul valgustatud ja inimesed tegelesid seal surfimisega. Väidetavalt pidavat nad seda tegema isegi talvel. Veel üks lahe asi, mida tehakse, on see, et sõidetakse autoga sada kilomeetrit linnast välja, hüpatakse seal jõkke (ilmselt mingi ujuva vahendiga) ja lastakse voolul ennast mõne tunniga linna tagasi kanda. Või hüpatakse jõkke kesklinnas, ujutakse allavoolu ja sõidetakse trammiga tagasi. Trammis keegi pileteid ei kontrolli ja suvel on see täiesti normaalne, kui kõik reisijad on ujumisriietes ja tilguvad. Nagu Asko selle linna kohta ütles - liiga palju lõbu!

Linnas on suured biergartenid (oktoberfesti-linn ikkagi) ja toimub palju traditsioonilisi üritusi. Majad on korralikud ja üürihinnad Saksamaa kõrgeimad, aga palgad pidid samuti parimad olema. Lisaks on linnal ideaalne asukoht. Suved on soojad, aga mitte tapvalt palavad, talvel sajab lund ning Alpidesse on vaid loetud kilomeetrid.

Jalgrattateedega harjumine võttis veidi aega, tahtsime pidevalt kellelegi ette kõndida. Õppisime, et jalakäijafoorid on soovitusliku iseloomuga ja punase tulega võib üle tee minna kas või politseiauto ees (mida meie giid ka demonstreeris).

Jalutasime ringi, kuni varbad villis ja kõht tühi. Päike oli ammu looja jõudnud minna, kui astusime sisse ühte mõnusasse restorani, et proovida Saksa traditsioonilisi toite. Wurstsalat - võta purk hapukurki, vala sealt natuke vedelikku taldriku põhja, lisa üks kurk, pool viilutatud sibulat ja nii palju viilutatud keeduvorsti kui mahub.

Pärast kehakinnitust käisime läbi auto juurest, mida poldudki teisaldatud, võtsime oma magamiskotid ja kuulutasime päeva lõppenuks.

30. juuni 2015, Eurotripi kolmas päev

Suurema osa päevast veetsime Legolandis. Peamiselt tähendas see sõitmist erinevate rollercoasteritega, mis meid märjaks kastsid. Piiule meeldis eriti üks piraadilaevadega atraktsioon, kus sai hoopis teisi inimesi - peamiselt väikeseid lapsi ja nende üli-innukaid isasid - märjaks pritsida.

Atraktsioonide osa oli Legolandis tegelikult üsna väike ja üksinda kindlasti mitte väärt kogu seda hype-i, mis lõbustusparki ümbritseb (või seda, et neil on oma lennuväli). Selle tegi kuhjaga tasa aga Lego minimaailm, mis oli tõeliselt vinge. Näiteks saime uuesti üle vaadata kõik need paigad Kopenhagenis, kus me paar päeva varem jalutasime.

Peale selle oli Legolandis tugevalt esindatud Star Warsi temaatika. Lisaks maailma suurimale legoehitisele, viiest miljonist klotsist tehtud X-Wingile, oli neil pakkuda veel lahedaid stseene erinevatest filmidest.

Kui olime juba peast klotsid, jätsime lõbustuspargi seljataha ja võtsime ette kolmetunnise sõidu Hamburgi. Hea oli taas olla riigis, kus kehtib euroraha ja õlu on odav.

Meie hostel asus Hamburgi kesklinnas punaste laternate tänaval. Parkisime auto esialgu maja ette, aga hostelist öeldi, et ööseks seda sinna jätta pole mõistlik, sest tänavaesine on täis välibaare ja inimesed hakkavad oma õlleklaase meie auto katusel hoiustama. Otsisime siis uue parkimiskoha veidi rahulikumas tänavas. Hostelist saadud soovituste järgi valisime õhtusöögiks mingi türklaste söögikoha, kus toit oli tõepoolest väga hea. Erinevalt peatänava restoranidest pidavat seal sööma ka kohalikud, nii et neil pole seda luksust, et nad saaksid halba toitu teha.

Edasi läksime kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Kuna Roomas tuleb käituda nagu roomlased, oli vaja enne käia läbi poest ja tee peale õlut kaasa osta.

Punaste laternate tänav oli võrreldes Amsterdamiga üsna tagasihoidlik. Peamiselt koosnes see baaridest, kus inimesed õlut jõid, ja temaatilistest poodidest, aga mõnda kahtlaselt kinniste ustega asutust või tänavanurgal seisvat väljakutsuvalt rõivastatud neiut nägime siiski ka.

Jalutasime sadamasse, kus nägime ilusat maja, mille katusel oli kole radar.

Hostelis oli meil penthouse sviit, kuue voodikohaga tuba hoone kõige ülemisel korrusel. Muidu oli kõik tore, ainult WC uks oli pisut kuritahtlik, nii et Merilin veetis natuke aega väiksesse tuppa lukustatuna. Õnneks saime ta sealt lõpuks kätte, nii et saame reisi ikkagi kuuekesi jätkata.

29. juuni 2015 - Eurotripi teine päev

Taanlased tühja juttu ei aja.

Hosteli duširuumis oli selline kraan, et kui selle sulgedes üle keerasid, lasi see sulle sahmaka jääkülma vett kaela. Sain kiire äratuse.

Leidsime saiapoe ja sõime kõhud täis ning seejärel seadsime sammud Christiania poole. See on selline taraga piiritletud kvartal, kuhu normaalne inimene oma jalga ei tõsta. Linna poolt hüljatud territooriumina ei kehti seal tavapärased seadused, vaid miskised kümme reeglit, mis pidid peasissekäigu kõrval oleval plangul kirjas olema. Kahjuks oli neil üks oluline reegel ilmselt kirjutamata jäänud, sest keegi oli planguga vehkat teinud.

Reegleid teadmata ja hoiatustest hoolimata astusime ikkagi sisse.  Meid tervitas täpselt niisugune räämas hipikommuun, nagu ette kujutasime. Kvartali keskel asus turuplats, kus pildistamine oli keelatud, inimestel olid maskid nägude ees ja kõikjal võis tunda ühe teatava rohelise taime põletamise lehka. Turuplatsi ümbritsevate "tänavate" ääres nägime käepärastest vahenditest valmistatud elumaju, tohutus koguses tänavakunsti ja ühte alkoholivaba kohvikut.

Tsivilisatsiooni rüppe naasnuna käisime veel parlamendihoonet vaatamas ja seejärel jalutasime tagasi auto juurde, et sõita Odensesse. Seekord maksime veidi pikema, ent ilma tunnelita silla eest ainult 30 euroraha.

GPS juhatas meid otse loomaaia juurde, nii et leidsime ennast juba teist korda sama päeva jooksul aiaga ümbritsetud minimaailmast. Loomaaed oli keskmisest huvitavam, seega veetsime seal mitu tundi. Kõige muljetavaldavam oli pingviinide tarbeks ehitatud Truman Show stiilis tehistaevaga kuppelmaailm, aga lisaks nägime ka kaelkirjakuid, tapiire ja muid värdjaid.

Kolmanda silla eest meie käest enam raha ei küsitud. Jõudsime mandrile tagasi ja tšekkasime üle oma ööbimiskoha - mitte selleks, et veel paikseks jääda, vaid see jäi lihtsalt mugavalt tee peale. Otsustasime seal enne edasisõitmist veidi keha kinnitada.

Öobimiskohaks oli väike kämpingumaja, kus lisaks internetis väljareklaamitud odavale hinnale küsiti meilt kohapeal raha veel nii voodilinade kui elektri eest, kuid mis sellegipoolest oli üks päris mõnus kohake, tasuta wifi ja personaalsete hanedega.

Majas oli köök ka, nii et tegime endale korraliku õhtusöögi ja sõitsime edasi, et vaadata ära Mando saar, kuhu pääseb ainult mõõna ajal. Selleks pidime sõitma mööda kohalikke teid päris Taani lääneranikule välja. Maastik ei erinenud kuigi palju Noarootsist, ilmselt sellepärast viikingid sinna kolisidki.

Lõpuks jõudsime välja kuhugi, kus polnud enam midagi peale lammaste.

Mando saarele pääsemiseks pidime sõitma mööda kruusateed, mida 50% päevast asendab meri. Kuna internet andis tõusude ja mõõnade kellaaegade kohta vastukäivat infot, tekkis meil tõsine dilemma, kas me julgeme selle lõigu ületada või mitte. Ei tahaks ju terveks ööks saarele - või veel hullem - tõusu ajaks keset vett jääda. Vedasime kaldale triibu ja tegime vaatluse teel kindlaks, et vist on siiski mõõnaperiood, nii et pärast demokraatliku hääletust ja Asko tugevat vastuseisu otsustasime ikkagi edasi liikuda.

Tee oli merepõhja kohta üllatavalt stabiilne, nii et sõit sujus viperusteta. Saarel peale lollide jäneste ja ühe väikese küla midagi erilist ei olnud, aga huvitav kogemus oli see sõit ikkagi.

Tagasi ööbimiskohta jõudsime pärast päikseloojangut, kuid selle asemel, et magama minna, mängisime poole ööni ühte Monty Pythoni lauamängu, mis ei saanud kunagi läbi.

28. juuni 2015 - Eurotripi esimene päev

Uus suvi, uus reis. Seekord viivad teed meid Horvaatiasse ja kui auto vastu peab, siis läbi Serbia ja Montenegro koju tagasi. Üritan siia jooksvalt muljeid poetada.

Reis algas tegelikult juba eile, kui laevaga Rootsi sõitsime. Pensionärid võitsid bingoga pudelite kaupa vahuveini, aga Piiu ja Merilin ei võitnud midagi. Realiseerisime oma -50% õlletalongid ära ja saime teada, et Rootsi õlu pole kuigi palju parem kui Saku Originaal.

Tänane päevaplaan oli õhtuks Kopenhagenisse jõuda ja see sai ka edukalt täide viidud. Rootsi oli meie uus Poola - riik, kus me midagi vaadata ei viitsinud, kuid kust olime sunnitud läbi sõitma. Õnneks teed olid palju paremad. Meelelahutust pakkusid Roskilde poole sõitvad hipivagunid.

Raha me svenssonite maale ei jätnud, keetsime omale ise suppi. Malmöst sõitsime ringiga mööda, nii et pagulasi ka ei kohanud, aga tigutorni nägime ära. Päris kõrge oli, paistis kümnete kilomeetrite kaugusele.

Silla ületamise eest nööriti meilt 52 eurot, kuid õnneks sai sama raha eest ka tunnelis sõita, nii et igati mõistlik diil.

Olimegi Taanis, kõigi reisiliste jaoks uues riigis. Parkimiskoha leidmine Kopenhageni kesklinnas võttis küll veidi aega, kuid osutus siiski võimalikuks. Saime end paigutatud hostelile üsna lähedale.

Piiu tegi meile paaritunnise linnatuuri, näitas tähtsamaid vaatamisväärsusi ja rääkis fakte Kopenhagenist, mida ta ei teadnud mitte üldse ainult sellepärast, et oli Eurovisiooni vaadanud. Nägime merineitsi kuju ja erinevaid losse. Vahepeal käisime raudteejaamas kiirtoitu söömas, sest päristoit on Taanis idaeurooplaste jaoks liiga kallis.

Kui tuur tehtud sai, oli juba päris hilja, nii et kolisime hostelisse tagasi. Teisel pool jõge asuv hipilinnaosa jääb homsesse plaani.