Piiu magas kõrvatroppidega, sest osad reisikaaslased norskasid veidi. Hommikul proovisime, kas suudame kõik oma asjad kokku panna, nii et Piiu üles ei ärka. Suutsime küll.
Käisime kohalikus poes hommikusöögiks pretzelit ostmas ja seejärel kihutasime Austriasse. Saksa stau jäi seegi kord omal nahal kogemata.
Käsime Innsbrucki lähedal Swarovski kristallimaailmas. Seal oli palju kristalli. Palav oli ka, aga õnneks asus suurem osa muuseumist maa all, kus oli päris mõnus. Osad reisikaaslased ostsid veidi kristallipuru kaasa ka.
Maaaluse muuseumi ümber oli park, kus sai kõndida kristallpilvede all, mis päikest eriti ei blokeerinud, ja pista oma käe süsimusta vette. Hekklabürint oli ka, aga liiga väike, et sinna ära eksida saaks.
Edasi oli vaja ületada mäed. Sõitsime autoga 2500 meetri kõrgusele Grossglockneri otsa ja keetsime seal suppi. Mäe otsas olid mõnusad 23 kraadi sooja ja puhus kerge tuuleke, mis küll raskendas veidi gaasipliidi kasutamist, aga see-eest värskendas meie meeli.
Esialgne plaan oli järgmiseks sõita Lienzi, aga kuna mägiteedel sõitmine võttis oodatust kauem ja ööbimiskohta oodati meid kindlasti enne kaheksat, põrutasime otse Sloveeniasse. Teisel pool mägesid ootas meid vihm. Päris brutaalne äikesetorm oli, aga sihtkohta jõudmise ajaks olime selle juba seljataha jätnud. Vahepeal proovisime, kumb on kiirem, kas kiirteed mööda sõitev Chrysler Voyager või kiirtee kõrval maandumiseks valmistuv Cessna. Selgus, et Voyager.
Ööbimiseks oli meil valitud pisike küla nimega Brezje. Samanimelisi külasid on Sloveenias vähemalt seitse, nii et GPS-ist õige koha leidmine nõudis veidi pingutust. Samuti nõudis pingutust ööbimiskoha leidmine kitsaste külateede rägastikust. Mingi tädi lehvitas meile tee ääres, aga me ei pööranud sellele erilist tähelepanu ja sõitsime edasi. Oleksin peaaegu sattunud maailma aeglasemasse liiklusõnnetusse, kui sõitsin kiirusega 10 km/h ja mulle tahtis küljepealt sisse sõita täiusliku nähtavuse tingimustes teeäärsest parklast sõitu alustav auto, mille juht luges vist ajalehte. Ta isegi ei tagurdanud. Õnneks tegi ta viimasel hetkel siiski silmad lahti, avariist jäi puudu mõni sentimeeter.
Kui olime küla läbi sõitnud, leidis Piiu kuskilt ööbimiskoha koordinaadid, nii et läksime tagasi ja kohtasime uuesti seda tädi, kes meile enne lehvitas. Tema juurde pidimegi minema.
Tegemist oli vana talu territooriumile ehitatud kämpinguga. Lisaks rentisid nad välja ka tubasid. Saime endale kaheks päevals terve suure kolmetoalise korteri kõigi mugavustega. Meid tervitas rõõmsameelne vanapaar, kes rääkisid suurepärast inglise keelt. Mees uhkustas ka oma vene keele oskusega ja oli veidi kurb, et me temale eriti vastata ei osanud. Sloveenias ei olevat tal kellegagi vene keelt rääkida.
Meil keelati poest pudelivett osta, sest kraanist tuli puhast ja head mägede vett. Poega oli üldse veidi kehvasti, sest õhtuks olid kõik lähedalasuvad poed juba kinni. Seetõttu oli meil väga spartalik õhtusöök, mis koosnes plögast, pläustist ja kraaniveest. Keetsime pliidi peal kaasavõetud purgitoitu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar