Pühapäev, 12. august, kaheteistkümnes päev Jaapanis

Ärkasime hommikul vara, sest plaanisime minna mingit veidrat kohalikku veepritsimisfestivali vaatama. Riho, Valdar ja Margus kihutasid otse Comiketile, kuna neid traditsioonilisemad üritused ei huvitanud, kuid ülejäänutega suundusime metroo peale, et sõita Monzen-Nakachō peatusesse, kust festivalirongkäik mööda minema pidi.

Festival, millel nimeks Fukagawa Hachiman Matsuri, on traditsiooniline igasuvine üritus, kus inimeste massid veavad läbi linna suurt hulka kaasaskantavaid pühamuid ja veel suurem kamp inimesi neid selle tegevuse käigus veega märjaks pritsib. Mis selle festivali sügavam mõte peale pullitegemise ja sooja ilma eest ajutise jahutuse leidmise on, ma päris täpselt teada ei saanudki.

Igatahes oli meil kindel plaan see naljakas üritus ära näha. Õiges peatuses maa alt väljudes avastasime aga, et rongkäik oli sellest kohast kas juba mööda läinud või polnud sinna veel jõudnudki. Nähes meie hetkelist peataolekut, astus kohe ligi üks kohalik, kes teatas, et lähiajal see meieni ei jõuagi, kuid näitas kohe kätte ka suuna, kuhu jalutama pidime, et neile järele jõuda.

Läksimegi siis osutatud suunas. Tee peal nägime, kuidas inimesed suuri veekausse ja voolikuid tänavale vedasid, ise kelmikalt muheledes. "Tulge aga oma paraadiga, meie oleme valmis." Varsti kostis kaugemalt ka juba piduliste kisa, olime festivalile kohale jõudnud.

Üritus oli veel omapärasem ja veidram, kui ma oleks arvata osanud. Rongkäigul marssivaid inimesi oli vist tuhandeid - osad neist kandsid oma õlgadel pühamuid, teised (ilmselt vahetusmehed) kõndisid niisama järel või vilistasid ees takti, mille järgi kõik marssisid ja kui ühest suust "Wasshoi! Wasshoi!" skandeerisid (see on mingi traditsiooniline hüüe neil, mida rändpühamute tassimisel karjutakse). Ja siis loopisid kõik tee äärde vaatama tulnud inimesed neid veega.

Vahtisime seda nalja vist vähemalt poolteist tundi, kuid paraad muudkui kestis ja kestis. Vahepeal tekkis isegi kahtlus, et äkki nad käivad ringiratast - kui palju neid detailideni viimistletud rändpühamuid ikka olemas olemas olla saab! - kuid tegelikult oli iga saabuv üksus eelmisest natuke erinev. Kui neid oli juba kümnete kaupa mööda läinud ning tundus, et sellel rongkäigul lõppu ei tulegi, otsustasime, et oleme näinud piisavalt, ja lasime ürituselt jalga.

Pärast festivali, kui Robin Comiketile kihutas ja Tiiu ei-tea-kuhu läks, otsustasime Marioniga sõita Takaosanguchisse, et teha väike matk Takao mäe otsa. Tegemist on väikese (umbes 600 meetrit kõrge), kuid Tokyole väga lähedal asuva mäega, mistõttu on see matkajate seas väga populaarne koht. Lubati ilusat loodust ja korralikku valikut erineva raskusastme ja pikkusega matkaradu.

Mulle oli Lonely Planetit lugedes jäänud mulje, et mägi asub otse Tokyo külje küll, kuid tegelikult sõitis rong sinna peaaegu poolteist tundi. Jõudsime kohale täpselt selliseks ajaks, kui päike paistis peaaegu otse lagipähe ning üldse oli väga mõnus ja soe olla. Võtsin automaadist kaasa kaks pudelit vett - aimasin, et nendest võib jääda väheks, kuid kuna ma ei viitsinud nõnda lühikesele matkale seljakotiga tulla, pidin neid tassima käes, nii et rohkem võtta poleks olnud mugav. Pealegi võis üsna kindel olla, et ka mäe otsas on joogiautomaate - mis Jaapan see muidu selline oleks?

Valisime rongijaama kõrval oleva kaardi abil välja ühe keskmise raskusastmega matkaraja ning hakkasime ilma selle üle, kust see rada täpselt algab, pikemalt pead vaevamata mingis suunas jalutama. Peagi tekkis kahtlus, et nii vist ikka õigesse kohta välja ei jõua, kuid selle asemel, et kohe tagasi pöörduda ja uuesti alustada, astusime julgelt veel tüki maad edasi, et oma eksimuses ikka kindlad olla.

Teisel katsel leidsime õige raja probleemideta üles. Tuleb ikka korralikumalt kaarti ja silte lugeda.

Tegemist oli metsa vahel lookleva mõnusalt kitsa loodusrajaga, mis kulges mäest alla voolava ojakese ääres. Umbes iga poole kilomeetri tagant olid raja ääres väikesed puhkealad infotahvlitega, mis näitasid, milliseid huvitavaid taimi, loomi või linde võib selles kohas näha. Ühtegi loomariigi esindajat peale hiiglaslikke võrke punuvate pöidlasuuruste ämblikute meil siiski kohata ei õnnestunud, küll aga kohtasime pidevalt mööda sama rada mäest alla tulevaid matkajaid, kellele kõigile pidi mägironijate kombe kohaselt "konnichiwa" ütlema. Pärast umbes sajandat korda oli sellest alles jäänud veel vaid "nchwa~".

Tee ise oli küllaltki lauge ja kergesti kõnnitav, kuigi vahepeal tuli ette ka mudasemaid lõike, kuhu oli õnneks laotatud piisavalt palju kivisid, et kuiva jalaga üle pääseda. Alles päris lõpus muutus ronimine üsna järsuks, nii et tuli vahepeal seisma jääda ja hinge tõmmata. Pärast viimaseid ponnistusi leidsime ennast mäetipust, kuhu oli kogunenud suur hulk turiste. Kuna mäe otsa oli võimalik lisaks ronimisele saada ka köisraudteega, ei olnud suurema rahvahulga kohalolu kuigi imekspandav.

See silt väitis, et seal on kõige kõrgem punkt

Vaade ülevalt oli peaaegu et ronimist väärt - vähemalt nendes suundades, kuhu läbi metsa nägi. Ja loomulikult olid mäe otsas ka joogiautomaadid olemas, samuti suveniiripood ja müügiputka, kust sai osta megasuure topsitäie kakigōrit. Palava ilma tõttu oli see siirupiga jää seal ülipopulaarne, nii et oma topsi tuli päris tükk aega oodata. Kuid jahutust ja kosutust pakkus see hästi.

Vaade Tokyole

Allaminekuks otsustasime valida ühe teise raja, mis oli kirjade järgi natuke lühem ja selle võrra eeldatavalt ka järsem. Reaalsus osutus aga hoopis teistsuguseks - rada kulges päris pikka aega praktiliselt horisontaalselt mööda mäekülge ja plaaninudki niipea kuhugi allapoole minna. Aga ega me talle seda ette ei heitnud, loodus oli seal väga kaunis ja matkamine lausa lust. Erinevalt üles ronimiseks valitud rajast liikus seal ka inimesi oluliselt vähem, nii et teist korda selle reisi jooksul (esimene kord oli Kinugawas) tekkis olukord, kus vahepeal ei näinud me mitme minuti vältel ühtki võõrast nägu.

Kui distantsi hinnates tundus, et rada võiks juba ära lõppema hakata, kuid kõrguses olime vaid sadakond meetrit allapoole laskunud, jõudsime mingi ristmikuni, mille ääres olevad viidad andsid aimu, mis meie valearvestuse põhjustas. Selgus, et valitud rada ei olnudki mõeldud otse alla viima, vaid just sinna vahepunkti, kust mitu uut rada alguse said. Vaid üks neist suundus raudteejaama poole, nii et valisime selle. Seekord oli laskumine juba päris järsk, justkui läheks trepist alla, kuid trepiastmete asemel olid kivid ja puujuured.

Alla jõudsime täpselt parajal ajal, et ei pidanud Tokyosse suunduvat rongi väga kaua ootama. Seekord saime veidi kiirema rongi peale, nii jõudsime enne pimedat hostelisse tagasi. Õhtust käisime söömas mingis tempura-restoranis, kus toit oli kallis, aga hea, ning siis asusime tähistama Riho sünnipäeva, mis lõppes - kuna me ei tahtnud seekord naabrite viha enda peale tõmmata - taaskord lähedalasuvas pargis.