Kuna kellelgi mingit uut põnevat ideed pähe ei tulnud, mis kogu seltskonnale huvi pakuks, läksime laiali, et igaüks saaks viimasel päeval teha ja vaadata, mida ise soovib. Käisin päris pikalt Akibas ringi, kuna ma varem seal väga palju aega veetnud ei olnud. Mingil hetkel paar tundi hiljem, kui ma olin just valmis ära minema, avastasin järsku, et politseinikud tegelesid suure tänava sulgemisega. Jäin siis veidi kauemaks sinna, et näha, mis toimuma hakkab, ja leidsin mingil hetkel üles ka kirbuturu, mida ei pandudki püsti peatänavale, vaid sellega paralleelselt kulgevale veidi kitsamale kõrvaltänavale. Suur tänav suleti vist lihtsalt selleks, et jalakäiatel, keda pühapäeval oli Akibas palju, mugavam liikuda oleks.
Kirbuturul müüdi umbes sama kraami kui poodideski, ja minu meelest ka mitte eriti odavamalt, nii et see tundus üsna mõttetu. Otsustasin hostelisse tagasi jalutada ja sain tee peal juhuslikult kokku Margusega, kellel sama mõte oli olnud.
Pakkisin tagasisõiduks asjad ära - kuna ma väga palju midagi Jaapanist kaasavõtmiseks ostnud ei olnud, jäi kotti üsna palju vaba ruumi, nii et käisin pärast veel paarist poest läbi ja täitsin selle ruumi erinevate Jaapani snäkkidega, mida Eestisse kaasa viia.
Õhtul korjasime kokku kõik ühejeenised, mis meil reisi jooskul kogunenud olid. Kuna selle mõttetu rahaga keegi kunagi maksta ei viitsinud ja neid münte poest alati vahetusrahana tagasi sai, oli meil neid kolme nädalaga tekkinud kamba peale vähemalt poole liitri jagu. Igatahes oli see liiga suur kogus, et see niisama hostelisse vedelema jätta, nii et ostsime saja jeeni poest ühe plastmassist karbi, panime kõik mündid selle sisse ja matsime need lähedalasuvasse parki. Pärast joonistasime ühe Valdari poolt ohvriks toodud T-särgi peale aardekaardi, mille hosteli fuajee seinale uusi seiklushimulisi varanduseotsijaid ootma jätsime. See oli meie hüvastijätukingitus.
 |
| Varandus |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar