Teisipäev, 14. august, neljateistkümnes päev Jaapanis

Avastasime ennast uuesti sõitmas Kinugawasse, sest plaani sai võetud Tokyo Edo perioodi kujutava vabaõhumuuseumi Nikko Edomura külastamine, mis asus lühikese bussisõidu kaugusel Kinugawa linnast.

Plakat kutsus Edo Imedemaale

Seekord tahtsime olla targemad ja osta juba algusest ekspressrongi piletid, kuid meie plaanidele tõmmati vesi peale, sest selgus, et nii kella üheksane kui kümnene ekspress olid juba välja müüdud. Ei jäänud siis muud üle kui astuda mõnele aeglasemale rongile ja see pikem sõit ära kannatada. Õnneks saime piisavalt pädeva rongi, mis suure osa peatuseid vahele jättis, nii et lõppkokkuvõttes me ekspressiga võrreldes väga palju aega ei kaotanudki. Jaapanis on rongide süsteem tegelikult üsna keeruline - kõige aeglasema kõigis jaamades peatuva kohaliku rongi (local) ja kõige kiirema lisapiletit nõudva limited expressi vahele jääb veel terve hulk kategooriaid (rapid, section rapid, semi-express, section semi-express, express, section express jne), nii et alati ei olegi väga lihtne seda kõige õigemat rongi valida. Ja et süsteem veel keerulisemaks teha, on olemas ka selliseid ronge, mis poole liini peal kategooriat vahetavad.

Kinugawa jaamast pidime edasi minema bussi peale, kuid kuna kiiret kuhugi ei olnud, otsustasime enne kuskil lõunat süüa. Leidsime mingi väikse restorani, kus terve perekond oli tööle rakendatud - pereisa kokkas ning kõik ülejäänud, isegi pisike peretütar, tegelesid klientide teenindamisega.

Restorani läheduses oli mingi imelik koht nimega Baum Kuchen Studio (saksa k "puukoogi stuudio"). Kuna aknast vaadates paistis see piisavalt huvitav, pidime loomulikult sisse astuma. Kohe pakuti meile seda puukooki ka maitsta - oli päris hea, mistõttu pidime kõik endale ühe tüki ka kaasa ostma.

Puukoogid

Bussipeatuses leidsime wifi võrgu (Jaapanis leiab wifit väga harva ja alati eriti veidrates kohtades), nii et saime kohe järele vaadata, kas see baumkuchen on mingi Jaapanlaste enda väljamõeldis või tõepoolest Saksamaalt imporditud asi. Selgus, et tegu on tõesti sakslaste  retseptiga, kuid millegipärast on see just Jaapanis eriti populaarseks saanud.

Wifit me väga kaua nautida ei saanud, sest varsti tuli buss ja viis meid minema. Üsna kiiresti sealjuures - kujutasin ette, et Nikkosse on ikka omajagu maad, kuid tegelikult sõitsime vaid mõned kilomeetrid ja enne, kui arugi saime, olime juba kohale jõudnud.

Nikko Edomura, nagu juba mainisin, on väikest Edo aegset linna kujutav vabaõhu-teemapark. Lisaks vanaaegsete majade vaatamisele sai seal teha muudki, näiteks lasta ennast miljoni jeeni eest korraks kimonosse või muudesse traditsioonilistesse riietesse rõivastada (mida keegi meist siiski teha ei soovinud) või minna vaatama mõnda arvukatest etendustest, mis seal iga päev aset leidsid. Valisime ühe pooletunnise ninjade sõu, mis osutus päris vaatemänguliseks ja huvitavaks. Vaevalt need seal laval nüüd päris ninjad olid, aga üsna osavalt suutsid nad neid võitlusi etendada küll.

Kui Kinugawasse tagasi jõudsime, otsustasime uuesti külastada meile armsaks saanud hotelli - mitte selleks, et sinna jälle ööbima jääda, nii palju meil enam raha ei olnud, kuid onsenist oleks läbi tahtnud käia küll. Kahjuks selgus aga, et hotell ja ka onsen olid seekord puupüsti rahvast täis ja meid ei tahetud sisse lubada. Proovisime õnne ühe teisel pool jõge asuva hotelliga, kuid sealt saime sama vastuse. Hilem selgus, et seal varem nii mahajäetuna paistnud kandis pidi sel õhtul mingi festival ja ilutulestik toimuma, mis rahvast kohale meelitas.

Teisest hotellist juhatati meid aga ühe avaliku onsenini - taipasime, et tegu pidi olema selle sama kohaga, mida me eelmine kord edutult otsinud olime, kuid kuna midagi targemat me ka teha ei osanud, läksime siiski uuesti õnne proovima. Seekord leidsime soovitud koha aga ilma vaevata üles ja saime aru, et olime sealt ka eelmisel korral üsna lähedalt mööda kõndinud, ilma midagi märkamata.

Lunastasime ukse pealt tuhande jeeni eest pääsu kuumaveebasseinidesse, mis olid peaaegu sama mõnusad kui need, mida me mõned päevad varem lähedalasuvas hotellis olime nautinud. Ma ei mäleta, kui pikaks ajaks see pilet meile onsenikülastuse tagas, aga igatahes veetsime seal päris kaua aega, enne kui olime piisavalt väsinud, et enam soojas vees lebotada ei suutnud. Küsisin ühe töötaja käest, kes veetemperatuuri mõõtmas käis, kui soe seal basseinides vesi on, kuid ta vist ei saanud inglise keelest aru või ei viitsinud lihtsalt vastata ja jalutas mu küsimust ignoreerides minema. Jõudsin talle tagantjärele "fuck you" öelda, enne kui taipasin, et erinevalt eestikeelsest sõimust, mida võis Jaapanis valimatult kelle pihta iganes suunata, oli see väljend rahvusvaheliselt arusaadav. Õnneks oli tegelane ise juba kuuldeulatusest väljas, küll aga kuulsid seda teised basseinis viibinud inimesed, kes selle peale naerma puhkesid, nii et mul oli pärast natuke piinlik.

Onsenist väljudes tervitas meid jällegi tuttav tunne, nagu me oleks ainsad maailma alles jäänud inimesed. Täiesti inimtühjas jaamas rongi oodates tekkis hetkeks isegi kahtlus, kas me oleme ikka sõiduplaanist õigesti aru saanud. Niivõrd harjumatu oli nõnda tiheda asustusega Jaapanis rahvamassidest eemal olla. Rong jõudis siiski õigeks ajaks kohale ja viis meid Kinugawa põhijaama, kust mõningase ootamise järel Asakusasse sõitvale ekspressrongile ümber istuda saime. Ka seekord oli ekspress puupüsti täis, kuid olime olnud vahelduseks targad ja juba hommikul tagasisõidupiletid ära ostnud.

Tokyosse tagasi jõudsime üsna hilja. Käisime kuskil õhtust söömas, mille kohta ma ei mäleta eriti muud kui et kõrvallauas suitsetati lakkamatult ja seepärast oli seal üsna ebameeldiv (Jaapanisse ei ole avalikes ruumides suitsetamist keelavad seadused veel jõudnud) ning läksime hostelisse magama ära. Onsen väsitas ikka päris korralikult, nii et ei olnud viitsimist õhtul enam isegi alla baari õlut jooma minna.