Panin kartuses, et lennukis võib muidu jahe hakata, jalga pikad püksid ning lootsin, et elan jalutuskäigu hostelist metroojaamani nendes kuidagi üle. Hetkest, mil ma uksest välja astusin, kuni selle hetkeni, mil ma oma tegu kahetsema hakkasin, kulus vist vähem kui minut. Hoolimata varajasest hommikust muutis raske seljakoti ja pikkade pükste kombinatsioon olemise hetkega ebameeldivalt kleepuvaks.
Vedasime oma kotid ja kohvrid Asuma sillale ja jäime seal korraks seisma, et teha enne lahkumist üks grupipilt, kus kõik peal oleks. Pilti võib näha selle blogi esimeses postituses.
Pärast fotosessiooni jätsime Asakusaga mõttes hüvasti ja laskusime alla metroojaama. Seejärel otsustas Valdar umbes veerandiks tunniks kuhugi WC-d otsima minna ja tagasi tulles vale perrooni peale eksida, kuid tema õnneks vahepeal meie oodatud rongi ei tulnud. Kuna Naritasse minevad kiirrongid sõitsid umbes iga neljakümne minuti tagant ja nende sõiduplaane me kuskilt leida ei osanud, siis läksime rongi ootama küllaltki suvalisel ajal, lootes, et väga pikalt jaamas passima ei pea. Ajavaru meil natuke oli, aga kui õige rong oleks saabunud veidi varem, oleksime Valdari pidanud vist Jaapanisse jätma.
Kuna mingeid muid ootamatuid vahejuhtumeid ette ei tulnud, jõudsime lennujaama ikkagi üsna vara. Andsin automaadile tagasi oma Pasmo metrookaardi (Tallinna Ühiskaardi Jaapani versioon) ja sain selle eest 500 jeeni deposiiditagastust, mis tuli lennujaamas ära kulutada, sest müntidega poleks Eestis midagi peale hakata. Lisaks sellele ja mõnele rahakotipõhja jäänud väiksemale mündile mul rohkem Jaapani jeene enam ei olnudki. Eesmärk kogu kaasavõetud sull kohapeal ära kulutada õnnestus edukalt täita.
Pagasi kaalupiiridesse jäämisega kellelgi probleeme ei tekkinud ning kui välja arvata mõned kahtlase sisuga koomiksid Robini ja Marguse kottides, siis salakaupa me samuti üle piiri vedada ei üritanud, nii et pääsesime ka check-inist ja turvaväravatest edukalt läbi. Üritasime lennujaama tax-free poest osta kaasa mõned pudelid Jaapani umeshu-d, kuid selgus, et meie lennu peale neid müüa ei lubatud. Oleksime pidanud selle peale varem mõtlema, aga mis teha, algajate asi. Küll aga leidsime teisest poest rohelise tee maitselisi ja üleni rohelist värvi Kitkati šokolaade, mis välismaalaste jaoks on vist üks põhilisi ja tuntumaid kaasaostetavaid kohalikke veidrusi, kuid mida me oma kolme Tokyos veedetud nädala jooksul veel kordagi varem üheski poes müügil näinud ei olnud. Ilmselt seda ainult turistide jaoks toodetaksegi.
Ja oligi käes aeg Jaapani pinnalt õhku tõusta. Lennuk startis kohaliku aja järgi veidi pärast lõunat, kuid see ei takistanud mul kohe pärast õhkutõusmist mitmeks tunniks silm looja lasta. Ärkasin selle peale, kui süüa pakkuma hakati; lendasime siis juba kaugel Siberi kohal. Kui reisi alguses tundus lennukitoit päris hea, siis tagasisõidul pakutud söök maitses väga tehislikult ja imalalt. Ei teagi nüüd, kas pärast kolme nädalat Jaapanis tundus see toit lihtsalt harjumatu või oli see tõesti tunduvalt halvem kui eelmisel lennul. Et üleminek tagasi Euroopalikele tavadele siiski liiga järsk ei tunduks, anti lisaks kahvlitele ja nugadele kõigile ka paar söögipulki. Ja rohelist teed sai ka.
Umbes kümme tundi pärast õhkutõusmist maandus meie Airbus edukalt Moskva pinnal. Pärast lennukist mahaastumist ja passikontrolli läbimist anti meile kõigile väiksed paberilehed, kus oli kirjas, mis kellaks me millisesse väravasse minema pidime, et oma jätkulennu pardakaardid kätte saada. Olime ainsad Tokyost Tallinnasse lendavad inimesed, nii et see värav avati spetsiaalselt meie jaoks. Kahe lennu vahele jäävad kolm tundi veetsime taaskord tuttavas kohas Sabotööri mängides ning vahepeal infotabloosid vaatamas käies, et me midagi maha ei magaks. Hea oli, et me seda tegime, sest mingil hetkel vahetati ära värava number, kust me oma piletid kätte saama pidime. Kui me umbes viisteist minutit enne õiget aega selle uue värava poole jalutama hakkasime, kuulsime kõlaritest kohutava aktsendiga ingliskeelset teadet, mis polnud küll täielikult arusaadav, kuid tundus, nagu see oleks suunatud just meile. Kuskilt ajusopist koitis, et olime sama teadet kuulnud vist ka varem kaardimängu ajal, kuid ei pööranud sellele siis erilist tähelepanu, kuna sellest oli väga raske aru saada.
Igatahes jõudsime me peaaegu kümme minutit enne määratud aega õigesse kohta kohale, kuid seal oodanud inimesed olid sellise näoga, nagu nad oleksid kartnud, et meid on vahepeal kuskil nurga taga ära tapetud. Igatahes ohkasid nad kergendatult, kui me ennast näole andsime: "Jumal tänatud, me juba tükk aega otsisime teid." Ei saa mina aru, mis neil viga oli. Võib-olla nad polnud kindlad, kas me oleme muutunud väravanumbrist teadlikud, kuid isegi sellest poleks mingit häda olnud, sest värav, kuhu me esialgu minema pidime, oli vähem kui paarikümne meetri kaugusel ja paistis õigest kohast ilusti kätte. Oleks me siis hiljaks jäänud või midagi!
Saime oma pardakaardid kätte ja seejärel suunati meid järgmise värava juurde, kust Estonian Airi lennuk väljuma pidi. Seal oli rahvast juba rohkem kui ainult meie, kuid päris täis vist lennuk siiski ei saanud. Seekord jagati lennukis lisaks muffinile veel väikseid Eesti lipuga tikuvõileibu, sest oli Vabariigi taasiseseivumispäev.
Meie reis lõppes Jaapani aja järgi umbes kell pool viis hommikul, kui lennuki rattad puudutasid külma ja kõledat Maarjamaa pinda. Kohalik aeg Tallinna jõudes oli umbes pool üksteist õhtul, nii et koju jõudes sai küllaltki normaalsel ajal magama minna, et ennast pikast reisist, väsitavast tagasilennust ja ajavahest korralikult välja puhata.
--
Ja ongi kõik. Nüüd, kui mina olen juba ammu töö ja argielu juures tagasi, läheb see blogi mõneks ajaks puhkusele, et enne järgmisi reise ja seiklusi natuke hinge tõmmata. Tänud teile, kes lugeda viitsisite! またね!
 |
| Oh ei, see oli viimane postitus! |
2 kommentaari:
Jõudsin lõpuni lugeda. Aitäh toreda reisiutu kirjutamise eest! :)
Nice, tööpäeva esimene pool sai mõnusalt sisustatud!
Postita kommentaar