Reede, 17. august, seitsmeteistkümnes päev Jaapanis

Ärkasin veidi enne seda, kui buss Tokyosse jõudis. Bussiaknast midagi väga meelierutavat vaadata ei olnud, sest kiirtee ääres olid igal pool kõrged seinad, mis vaatevälja piirasid. Tee ise tundus Eesti maanteedega võrreldes harjumatult kitsas, kuid kohalikke ei paistnud see kuidagi häirivat, sest nad sõitsid üsna uljalt kihutades ning ei löönud araks ka bussidest ja veoautodest möödumisel, kui mõlemale poole autost võib-olla pool meetrit vaba ruumi jäi.

Kui Shinjukus bussist maha astusime, tervitas meid taas erakordselt kuum ilm. Või äkki see ainult tundus erakordselt kuum, sest olime Fuji jahedusega juba ära harjunud? Igatahes oli parajasti käes pärastlõunane aeg, mil päike meile peaaegu et seniidist vastu irvitas ja täie rauaga kuuma andis. Fuji mäe tipus külmetades võis sellisest ilmast ju unistada, aga kui see lõpuks käes oli, siis ega see kuigi rõõmsaks ei teinud küll.

Sõitsime Yamanote liini rongiga tagasi hostelisse. Pärast jahedat dušši ja puhaste riiete selgapanemist tekkis taas peaaegu inimese tunne. Peagi saabusid hostelisse ka meie ülejäänud reisikaaslased, kes erinevates kohtades linna peal hängimas käinud olid. Marion ja Robin olid eelmisel päeval külastatud köögitarvete tänavalt leidnud mingisuguse toidupoe, kust muuhulgas matchat osta sai, ning kuna nad tahtsid sinna tagasi minna ja minagi natuke teed osta soovisin, seadsimegi sammud sinnapoole.

Jaapanis on poodide süsteem mõnevõrra erinev kui meil Eestis. Kui siin lähed suvalisse kaubanduskeskusesse ja saad kõik vajaliku ühest kohast kätte, siis Tokyos  me selliseid suuremaid ostusekuseid ei näinudki. Võib-olla neid kuskil äärelinnas on, kuid meie marsruudile ei jäänud kunagi ühtki ja saime aru, et pigem on Jaapanis populaarsed sellised väiksemad kindlatele kaupadele spetsialiseerunud poed, mida on kõikjal väga palju ja mis vastavalt müüdavale kaubale erinevate linnaosade vahel ära jaotatud on. Kõik Jaapanlased teavad, et kui neil on vaja elektroonikat, tuleb sõita Akihabarasse, riiete jaoks Shibuyasse või Harajukusse, köögitarvete jaoks sinna köögitänavale ja nii edasi. Näiteks leidsime ühel päeval Uenost mingi rohkem kui kilomeetripikkuse tänava, mille ääres oli vähemalt sada ehtepoodi.

Igapäevakaupade jaoks on olemas konbinid (convenience store), mida võib kohata iga tänavanurga peal, kuid mille kaubavalik on tavaliselt väga piiratud; seal pakutakse üldiselt vaid valmistoitu (onigirisid, sushikomplekte ja bentosid, kiirnuudleid, saiakesi, puuvilju jms), snäkke ja jäätist, alkoholi, hügieenitarbeid ja pornomangasid. Kui on tahtmine ise süüa teha või soov laiema kaubavaliku järele, tuleb leida mõni supermarket, kuid isegi nendes ei pakuta päris nii palju erinevat kaupa kui meie Selverites ja Rimides. Näiteks hoolimata sellest, et jaapanlased on väga suured teejoojad, polnud meil varem õnnestunud leida ühtki poodi, kust vähegi normaalses koguses matchat osta oleks saanud.

Konbini kiirnuudlilett

Matcha pärast me sinna spetsiaalpoodi suundusimegi. Ostsin sealt Eestisse kaasavõtmiseks suure neljasajagrammise purgi teed, millest jätkub tõenäoliselt väga pikaks ajaks.

Kuna olime üsna väsinud (vähemalt mina ja Margus olime, aga ka ülejäänud ei paitnud tahtvat sel päeval midagi suuremat enam ette võtta), siis rohkem me kuhugi minema ei hakanudki. Veetsime natuke aega ühes Asakusast leitud Ghibli stuudiole pühendatud poes, seejärel käisime õhtust söömas ja suundusime hostelisse tagasi. Õhtul võtsime kohalikust konbinist ühe Jaapani viski, mida oma reisi viimase reede õhtu tähistamiseks natuke degusteerisime.