Kolmapäev, 15. august, viieteistkümnes päev Jaapanis

Hommikul toimus mingi hullem uimerdamine, keegi ei viitsinud kuidagi liikuma hakata ja kõik hommikused toimetused võtsid tavalisest mitu korda kauem aega. Reisiväsimus hakkas vist vaikselt kohale jõudma. Motivatsioon polnud kellelgi siiski langenud ja mis siis, et liikuma saime alles lõuna paiku, oli meil plaanis veeta lõbus päev Jaapani suuruselt teises linnas Yokohamas.

Yokohama on Tokyo jaoks umbes sama kui Espoo Helsingile - omaette linn, kuid pealinnaga nii tihedalt kokku kasvanud, et tegelikult ei saagi päris hästi aru, kus üks lõppeb ja teine algab. Rongisõit kestis siiski päris kaua, kuna esimeseks vaatamisväärsuseks olime valinud linna teises otsas asuva Hakkeijima akvaariumikompleksi. Ühes vahepealses raudteejaamas, kus ümber istuma pidime, juhtusime mööda kõndima mingist Prantsuse saiapoest, mis pärast kahenädalast riisisöömist tundus nii ahvatlev, et pidime sinna kohe hunniku raha jätma. Aga need saiakesed olid nii head!

Viimase otsa sõitsime taaskord kummiratastel automaatrongiga, mis ka seekord ilusti oma betoonist rööbastel püsis. Rong viis meid väiksele saarele, mille oligi kogu ulatuses enda alla võtnud Hakkeijima Sea Paradise. Lisaks akvaariumitele, delfinaariumile ja muudele mereelukaid tutvustavatele väljapanekule oli seal ka mingisugune lõbustuspark, kuid see meile huvi ei pakkunud, nii et ostsime piletid vaid kalade vaatamiseks.

Kõigepealt sattusime mingisse suurde akvaariumimajja, kus oli inimesi rohkem kui kalu ja seetõttu ringivaatamine suhteliselt raskendatud. Aga väikese tunglemise abiga õnnestus näha päris paljusid huvitavaid elukaid ja kui välja arvata mõningad kaod Riho ja Marguse näol, kes kuhugi maha jäid ja keda me enne õhtut enam ei näinudki, õnnestus enamusel meist sealt ka terve nahaga välja trügida.

Delfiinide maja, kuhu järgmisena sammud seadsime, oli juba oluliselt avaram ja õhurikkam. Seal paiknes vaid kaks akvaariumi - eespool üks suur tunneliga bassein, kus delfiinid pea kohalt üle ujusid, ning taga üks peaaegu sama suur silindrikujuline klaasist tünn, kus elutses vaid üks hiiglaslik kala. Viimane nägi välja nagu mingi eriline väärastunud peletis, millesarnastega väikseid lapsi hirmutada võib. Päris kaval oli see vaikselt ringi ujuv jõletis graatsiliste delfiinidega samasse majja panna, et kontrast ikka maksimaalne oleks.

Pärast delfiinide juurest lahkumist jõudsime mingile muust kompleksist eraldatud alale, kuhu sisenemisel tehti meile jaapanikeelne ohutustehnika instruktaaž, sest seal sai kalu ja delfiine ka ise käega katsuda (või oleks saanud, kui me oleks viitsinud) ja oli oht basseinile liiga lähedale minnes märjakspritsitud saada. Viimase tegevuse jaoks oli neil spetsiaalselt üks delfiin välja õpetatud.

Kuna kadunuksjäänud Riho ja Margus olid läinud mingit delfiinide etendust vaatama ja me neid ära oodata ei viitsinud, istusime pärast Hakkeijimast lahkumist viiekesi rongi peale, et sõita Yokohama China Towni, kust lootsime veidi kõhutäidet leida. Leidsime ka, kui lõpuks selle hiinalinna enda üles otsisime, sest olgugi, et see oli üsna suur ja asus otse rongijaama kõrval, suutsime me ikkagi algul vales suunas liikuma hakata ja tegime seetõttu päris pika ringi.

Tankimispeatuse järel sõitsime Yokohama kesklinna vaatama maailma suurimat kella, mis ühtlasi funktsioneeris ka vaaterattana. Maailma suurim vaateratas see siiski ei olnud, kuigi oma 100-meetrise läbimõõduga oli see päris pirakas ikkagi. Ainult veidi pisem kui kuulus London Eye, kuid jättis oma väiksemate kapslite ja tihedama kodaratevõrgustiku tõttu minu meelest viimasest isegi natuke massiivsema mulje. Ja vaade õhtusele Yokohamale oli ülevalt ikka väga kaunis.

Cosmo Clock 21

Kuna vaateratta kõrval oli üks arcade, mis ei paistnud väga ülerahvastatud olevat, läksime sinna, sest ma tahtsin DDR-i automaati proovida. Kaotasin Tiiule tulises võitluses 2:1. Siis mängisime veel mingit table flip mängu, kus kõik jällegi Tiiu käest pähe said, ja see oli juba päris piinlik.

Valdars vahetas seejärel kõik oma säästud sajajeenisteks ja kavatses sinna arcade'i elama jääda, kuid kuna me ülejäänud ei viitsinud seal kauem olla ning Valdari võimesse omapead Yokohamast koju sõita ei uskunud, suutsime teda veenda siiski endaga kaasa tulema. Tagasi sattusime juhuslikult minema rongiga, mida meie kaardi peal ei olnud ja mis käis vist vahepeal läbi mingite portaalide, sest sellega sõites tundus vahemaa Tokyo ja Yokohama vahel mitu korda lühem kui hommikul.

Õhtul läksin varem magama, sest järgmisel päeval oli plaanis asuda vallutama Jaapani kõrgeimat punkti.