Laupäev, 18. august, kaheksateistkümnes päev Jaapanis

Sõitsime Shibamatasse, mis on üks pisike ja vaiksemat sorti koht Tokyo äärelinnas, peaaegu linnast väljas isegi. Sinna sai Asakusast otse metrooga, mis maa alt välja tulles automaagiliselt kohalikuks rongiks transformeerus, nii et kuhugi ümber istuda ei olnudki vaja. Viimases lõpus pidime siiski minema teise rongi peale, mis sõitis mingit eriti väikest liini, kus oligi ainult kolm peatust. Peatus, kuhu me välja jõuda tahtsime, peaaegu paistis eespool ja sinna oleks sama hästi võinud ka jala minna, aga kuna rong juba ootas meid, otsustasime sellele ikkagi peale istuda.

Rongil oli aga aega küll ja liikuma hakkas see alles kümme minutit hiljem. Selle ajaga oleksime jalgsi jõudnud selle vahemaa kaks korda läbi käia. Õnneks selle viimase sõidu eest vähemalt raha juurde maksma ei pidanud.

Rongist väljudes jõudsime Shibamata kõige elavamale tänavale, kus asus palju müügilette. Ostsime mingist putkast pulga otsa aetud kergelt marineeritud kurki, mis oli üks üsna veider snäkk, aga maitses isegi päris hästi.

Tänava lõpus asus tempel, mis pidi olema kuulus mingisuguste puunikerduste poolest. See oli esimene kord, kui pidime templisse minemise eest raha maksma, aga seal oli nii mõnus ringi jalutada, et sellest kahju küll ei hakanud. Puunikerdused ise olid väga muljetavaldavad, need kujutasid erinevaid stseene mingitest budistlikest lugudest ja olid nii detailselt viimistletud, et ma ei suudagi ette kujutada, mitu aastat mungatööd nende tegemiseks kuluda võis.

Tempel

Puunikerdused. Selliseid stseene oli seal templis umbes kümmekond.

Lisaks oli templil veel imekaunis aed ja selle ümber sile laudpõrandaga terrrass, mille peal oli eriti mõnus paljajalu kõndida. Tasuta teed sai ka ja tiigis suplevaid kilpkonnasid imetleda.

Aed

Templist lahkumise järel sõime samast kõrvalt leitud restoranis kõhud täis ja läksime niisama Shibamata peale jalutama. Jõudsime välja jõe äärde, kus oli palju vaba ruumi, mida Tokyo elanikud kasutasid pesapalli harjutamiseks, piknikute pidamiseks või niisama päikese võtmiseks muru peal pikutades. Jõega paralleelselt kulges aktiivselt kasutatav jalgratta- ja rulluisutee, mis oli isegi laiem kui samas kõrval olev autodele mõeldud tänav.

Leidsime koha, kus oleks saja jeeni eest saanud traditsioonilise paadiga üle jõe sõita, kuid kuna paat oli parasjagu teisel pool ja ei paistnud lähiajal tagasi tulevat, loobusime sellest ideest. Pealegi ei paistnud, et teisel pool midagi väga põnevat oleks.

Sadam

Paadisillal

Raudteejaama poole tagasi jalutades käisime läbi mingist väiksest surnuaiast, mis koosnes väga tihedalt üksteise kõrvale pakitud kivist haudadest ja kust Tiiu leidis ühe vigastatud tiivaga tsikaadi, kelle ta kivimonumentide vahelt kuhugi põõsastikku toimetas.

Neid nunnusid putukaid on terve Jaapan täis

Linna tagasi jõudes käisime korra veel läbi eelmisel päeval leitud Ghibli poest, et natuke suveniire osta, ja läksime seejärel Sumida jõe kruiisile, mis juba esimestest reisipäevadest plaanis oli. Laeva peale sai minna kohe Asakusa jaama kõrvalt, meie hostelile väga lähedalt, ja see sõitis umbes pooleteise tunniga mööda jõge alla Tokyo laheni ning tagasi. Jõgepidi kulgedes võis näha paljusid huvitavaid ehitisi ning muuhulgas ka Tokyo Towerit, mida varem olime näinud vaid ühe korra Sky Tree otsast alla vaadates.

Kui laev oma ringsõidu lõpetas, oli väljas juba pime. Märkasime, et jõe ääres meie hosteli pool põles väga palju värvilisi laternaid ning samast suunast kostuv muusika andis märku, et ilmselt toimub seal mingisugune pidu. Kuna igal pool Jaapanis oli parajasti käimas hingede austamise festival Obon, siis arvatavasti oli tegu selle auks korraldatud pidustusega. Läksime seda ka lähemalt vaatama - tõepoolest oli tegu Oboniga, inimesed tantsisid ringis mingeid traditsioonilisi tantse, mille samme kõik teadsid, ning need, kes ei teadnud, jõid õlut või vaatasid niisama pealt.

Kuna kõht hakkas toitu nõudma, siis me väga kauaks sinna festivalile ei jäänud ja läksime hoopis õhtusöögikohta otsima. Kui me varem olime võtnud eesmärgiks käia igal õhtul erinevas kohas söömas, siis seekord rikkusime seda reeglit ja läksime mingisse varemgi külastatud sushikohta - puhtalt sellepärast, et teadsime, et seal saab kaardiga maksta. Rahakott andis juba märku, et reisi lõpp läheneb - kaasavõetud sularaha hakkas kõigil vaikselt otsa lõppema. Margus näiteks, kes suurema osa oma rahast Akibasse jättis, elas juba mitmendat päeva kiirnuudlite peal.

Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus lõpetasime Robiniga ära eelmisest õhtust allesjäänud viski.