Neljapäev, 16. august, kuueteistkümnes päev Jaapanis

Neljapäevaks sai võetud plaani minna lõpuks vaatama Jaapani kõrgeimat tippu, Fuji mäge, mis varem ennast meie eest pidevalt uduloori taha peitnud oli. Selge ilma peale ei saanud enam lootma jääda, nii et  tarvitusele tuli võtta äärmuslikud abinõud. Kõige kindlam viis mägi igal juhul ära näha oli minna sinna, kust lähemale enam ei saa - ronida üles tippu.

Kuna enamik reisiseltskonnast ei omanud mägironimiseks sobivat varustust või ei olnud kindel oma füüsilistes võimetes, suutsin endaga kaasa tulema meelitada ainult Marguse. Üleval mäe otsas, 3776 meetri kõrgusel merepinnast pidi olema üsna külm, nii et tavalistes suveriietes sinna ronida poleks olnud kuigi mugav.

Kavatsesin magada hommikul kaua, et füüsiliseks pingutuseks maksimaalselt energiat koguda, kuid sellest plaanist ei tulnud eriti midagi välja ja avastasin ennast juba enne üheksat voodist alla ronimas. Selle asemel, et niisama hostelis aega surnuks lüüa, liitusin Robini ja Marioniga, kes suundusid vaatama mingit keset linna asuvat väikest pühamut.

Koha nimeks oli Atago Shrine ja see paiknes pisikese künka otsas Tokyo kesklinnas, olles aga puude ja põõsaste poolt nii tihedasti ümbritsetud, et andis võimaluse pühamut kõikjalt piirav suurlinn hetkeks ära unustada. Tsikaadide kisa suutis ka linnamüra edukalt ära summutada, nii et loodusesviibimise tunne oli täielik.

Atago pühamu Tokyo kesklinnas

Järgmiseks sattusime mingile tänavale, mis oli pühendatud pottide-pannide ning kõikmõeldava muu köögikraami müümisele - terve tänav koosneski ainult pisikestest poodidest, mis kõik tegelesid köögis vajamineva varustuse pakkumisega, teekannudest nugadeni ja pulkadest riisikeetjateni. Jätsin Robini ja Marioni sinna ringi vaatama ja suundusin ise tagasi hostelisse, sest tundsin ennast veidi väsinuna ning soovisin enne matkama minemist natuke puhata ja rahulikult asju pakkida.

Meil oli köögis selline asi nagu "Free box", kuhu hostelist lahkuvad inimesed said jätta asju, mida nad endaga koju kaasa tassida ei viitsinud, kuid mida päris ära visata ka ei raatsinud. Paar õhtut tagasi  tuli keegi - vist Valdar - tuppa jutuga, et tasuta kasti on mingid suusakepid jäetud. Aimates, millega päriselt tegu võis olla, hüppasin püsti ja läksin vaatama; leidsin sealt eest kaks mägironimiseks sobivat matkakeppi - need oleks justkui spetsiaalselt meie reisi jaoks sinna jäetud, tänasin mõttes uskumatut vedamist ja lihtsalt parimat võimalikku ajastust.

Pakkisin lisaks matkakeppidele seljakotti veel võimalikule külmale ilmale mõeldes kampsuni, tuulejope ja pikad püksid ning kuna ronimine oli plaanis ette võtta õhtul, mil väljas kipub enamasti pime olema, läks kotti ka spetsiaalselt selleks puhuks Eestist kaasa võetud taskulamp, samuti paar kindaid ja natuke toitu. Viimase varusid oli  plaanis enne väljasõitu veel poeskäigu abil täiendada; niikuinii pidime ka vett ostma minema, kuna ma tean varasematest kogemustest, et ilma joogiveeta mäe otsa ronida ei ole just kuigi meeldiv.

Et planeeritud väljasõiduni veel paar tundi aega oli ja mul halb enesetunne üle läks, otsustasin aega parajaks teha kiire juuksurikülastusega. Lõng hakkas juba vaikselt silmavaadet varjama.

Juuksur osutus umbes täpselt ühte keelt oskavaks jaapanlaseks, nii et selle asemel, et üritada talle käte ja jalgade abil oma soengueelistusi selgeks teha, vastasin ta küsivale pilgule lihtsalt "nan demo ii" ("mul suva") ja lasin tal ise otsustada, mida mu juustega peale hakata. Juuksur ei olnud kuigi loominguline ja ei hakanud lolli välismaalase peal millegi väga ekstravagantsega katsetama, nii et sain sealt klassikalise, ent üsna normaalse lõikuse. Protseduuri eest pidin loovutama kaks tuhat jeeni.

Hostelisse tagasi jõudes oli kell juba piisavalt kaugel, et oli paras aeg liikuma hakata. Sõitsime metrooga Shinjuku jaama, kust edasi pidi meid viima spetsiaalbuss, millele olin varem internetist piletid broneerinud. Kuigi me ei teandud päris täpselt, kus see bussipeatus seal asub, ei hakanud me ka väga palju varem kohale minema - kui raske see ühe väikse bussiterminali leidmine maailma suurima raudteejaama ümbrusest ikka olla võib!

Pärast mõningast ringijooksmist ja nõutut seiklemist valedes terminalides leidsime mingi posti otsast juhuslikult väikse sildi, mis oligi sinna vist spetsiaalselt välismaalaste jaoks pandud ja teatas, et kui Fuji mäe otsa sõitvat bussi otsite, siis olete vales kohas. Õnneks olid juurde lisatud ka juhised õige terminali juurde jõudmiseks, nii et leidsime lõpuks ikkagi oma bussi üles, saime kassast ka piletid kätte ja meil jäi isegi peaaegu kümme minutit aega, et lähedalt mingi pood leida ning matkaks veidi jõusööta ja vett osta.

Kui Shinjukus bussi peale minnes lõõmasime higist, siis umbes kaks tundi hiljem samast bussist maha astudes tervitas meid juba mõnus jahedus. Buss viis meid otse Fujile, umbes kahe tuhande meetri kõrgusele, enamvähem täpselt sinna, kus kulges metsapiir. Üleval pool kattis mäekülgi vaid must vulkaaniline kiviklibu. Eeldatavasti kattis - ega me selles algul kuidagi veenduda ei saanud, sest kohalejõudmise hetkeks oli päike juba mitu tundi tagasi loojunud.

Temperatuur oli baaslaagris, kuhu buss meid viis, vist veidi alla 20 kraadi, kuid pärast Tokyo kuumusega harjumist tundus see piisavalt jahe, et kohe kilejope selga tõmmata. Vaatasime ümbruskonnas natuke ringi - bussipeatuse kõrval asus mingisugune hotell, paar kohvikut ja suveniiripood. Käisime korraks viimasest läbi, kuid palju seal aega ei veetnud, sest ees ootas mitmetunnine ronimine.

Hakkasime baaslaagrist liikuma umbes kell pool üksteist. Internet väitis, et mäetippu ronimiseks  kulub keskmiselt viis kuni seitse tundi, nii et see tundus paras aeg, et rahulikult päikesetõusu ajaks kohale jõuda. Internet väitis veel sedagi, et suvel, kui ametlik ronimishooaeg käib, võib õhtuseid tipuvallutajaid olla väga palju, kuid see ei paistnud esialgu kuidagi tõele vastavat - nendest, kes meiega samas bussis sõitsid, kadus enamik kuhugi ära ja vaid mõned üksikud hakkasid meiega samal ajal ülespoole ronima.

Tegelikult oli ülespoole ronimisest alguses asi kaugel, sest umbes esimesed kakskümmend minutit läks tee vaikselt, ent stabiilselt mäest alla. Kasutasin aktiivselt taskulampi, kuna hoolimata kaunist tähistaevast oli väljas praktiliselt kottpime ja ilma lisavalgust kasutamata polnud kuigi lihtne aru saada, kuhu me suunduma peaks. Sellest, kui kõrgel me tegelikult olime, andsid aimu vaid kaugel allpool paistvad linnatuled. Ilm oli tuulevaikne ja matkamine lausa lust.

Varsti aga lõppes lauge osa ära ja rada hakkas üsna järsult ülespoole ronima. Ei jäänud meilgi muud üle kui  samuti ronima hakata. Vertikaalselt oli vaja tõusta umbes tuhat viissada meetrit, tipuni viiva raja pikkus oli natuke üle kuue kilomeetri. Kuna kedagi ees ei olnud, kes tempot pidurdaks, liikusime algul päris suure hooga, mõeldes samal ajal, kas me ikka suudame sellise tempoga alustades üles välja jõuda või väsime poole peal ära. Igatahes kilejope sai kiiresti seljast visatud ja isegi sellele vaatamata oli särk varsti higist läbimärg. Ega me sealt mäest nüüd päris jooksujalu ka üles ei läinud, kuid õhk oli küllaltki niiske ja ajas kiiresti higistama. Tegin oma ajusse märkme, et järgmine kord tasuks ka mõni vahetussärk kaasa võtta.

Kui esimesed paarsada meetrit tõusu toimusid mööda peenikese kruusaga kaetud siledat rada, siis edasine ronimine meenutas rohkem trepist käimist. Tõus oli kohati lausa 45-kraadine ja trepiastmete asemel pakkus jalatuge kivine mäekülg. Mõnesse kohta olid installeeritud käepidemed või ketid, millest sai toe otsimiseks kinni haarata. Hostelist leitud ronimiskepid tegid liikumise oluliselt mugavamaks.

Peagi jõudsime esimesse vahelaagrisse, mis kujutas endast üht küllaltki suurt hoonet, kuhu piisavalt varajasel broneerimisel ja mõttetult suure koguse jeenide loovutamisel oleks saanud ka sisse minna, et veidi jalgu puhata ja kamina ääres sooja saada. Seda me loomulikult tegema ei hakanud, kuid vähemalt WC-s käimise eest keegi otseselt raha ei nõudnud, mis siis, et ukse kõrval oli kauss ja kiri, mis soovitas koristajale natuke tippi jätta. Vaesed idaeurooplased nagu me olime, ei hakanud me seekord koristajat premeerima.

Aga vahelaager osutus populaarseks puhkealaks, kus oli päris palju inimesi tšillimas. Istusime meiegi hetkeks maha, et järgmiseks etapiks veidi energiat koguda. Sõime Shinjukust kaasa ostetud onigirisid ja jõime Pocari Sweati spordijooki.

Kui uuesti liikuma hakkasime, avastasime, et rajal on järsku endisest oluliselt rohkem rahvast. Enam ei pidanudki isegi kogu aeg taskulampi sees hoidma, kuna tihti sattus ette või kõrvale inimesi, kes ise teed valgustasid. Igas järgmises vahelaagris - neid oli vaat et iga paarisaja meetri tõusu tagant - inimeste hulk aina suurenes. Saime aru, et erinevalt meist, kes kasutasid kohalejõudmiseks viimast õhtust bussi, tuli enamik inimesi mäele juba varem, kuid tippu tahtsid kõik jõuda enamvähem ühel ajal, nii et mida kõrgemale me ronisime, seda rohkem rahvast meie ümber tekkis.

Viiendas või kuuendas laagris - kes neid täpselt lugeda jõudis - tegime veidi pikema peatuse ja tellisime kumbki endale kausitäie sooja misosuppi, sest ronimise ajal oli ilm juba üsna jahedaks läinud. Vaatasime, et sealt ostsid mõned inimesed endale juba ka hapnikuballoone; naersime mõttes nende üle, sest 3800 meetrit küll selline kõrgus ei peaks olema, kus hapnikupuudus väga häirida võiks. Samas täiesti veendunud me selles polnud, sest ei mina ega Margus polnud päris nii kõrgele varem roninud.

Pärast puhkepausi oli ronivate inimeste hulk juba nii suur, et vahepeal meenutas edasiliikumine rohkem poejärjekorras seismist kui ronimist. Õnneks oli rada enamikes kohtades piisavalt lai, et inimestest möödumine ei olnud suuremal osal ajast probleem. Vahel piisas vaid paarikümnemeetrisest spurdist, et poolsada inimest korraga selja taha jätta. Küll aga hakkasid vaikselt häirima kõik need sajad sähvivad lambid inimeste käes. Kui taskulambid polnud midagi hullu - nende omanikud olid enamasti piisavalt mõistlikud, et neid inimestele otse näkku ei suunanud, siis pealampidega tegelaste valgusvihud sähvisid küll igas võimalikus suunas. Ja siis olid veel mingid turismigrupid, mille ees ja taga liikusid vilkuvate tulukestega lehvitavad karjapidajad, kes lisaks veel lakkamatult midagi ruuporite kaudu mölisesid.

Kui tipuni oli jäänud veel umbes pool kilomeetrit tõusu, võis vahejaamades näha juba üsna väsinud ja mornide nägudega inimesi. Nii mõnegi silmist võis välja lugeda küsimuse: "Miks ma ometi siia tulin!?" Istusime kuskil teeserval ja sõime pähkleid, kui meie ette jäi seisma umbes kaheteistaastane poiss, ropsis oma mao tühjaks ja kõndis edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Mingi Jaapani naine oli nutmise äärel, kui ta mees teda edasi ronima meelitada üritas. Samal ajal istus hulk inimesi vahelaagri soojas puhketoas ja ei paistnud sellist nägugi, nagu nad kavatseksid lähiajal kuhugi edasi matkata.

Meie aga, tundes ennast veel enamvähem normaalselt, rühkisime omas tempos edasi. Lõpp jõudis kätte isegi üsna kiiresti. Kui kokku oli meie tee peal vist umbes kümme vahelaagrit, siis enne tippu nende sagedus vähenes ja viimase osa tõusust saime võtta veidi vähema trügimisega. Jõudsime üles üsna vara - kogu ronimine koos peatustega oli aega võtnud umbes neli ja pool tundi, mis tähendas, et kell oli alles vaevalt kolm ja päikesetõusu pidime ootama veel päris tükk aega. See tähendas ka, et tipus veel eriti palju rahvast ei olnudki, olime enamikest ronijatest rajal mööda läinud.

Raja peal ei pannud seda tähele, aga üles jõudes avastasime äkki, et seal ei olegi päris nii palju hapnikku kui võiks. Enesetunde tegi see suhteliselt halvaks - iga väiksemgi liigutus pani pea ringi käima ja tekitas iiveldust. Margus kordas isegi selle tee peal kohatud väikese poisi tegu ja pani paar korralikku roobertit maha. Minul päris nii kehv ei hakanud, kuid väga palju ringi liikuda ma seal üleval ikkagi ei tahtnud. Ronisime kraatri äärele, et vaadata, mis vulkaani sees on (eriti sügavale alla sealt siiski ei näinud) ja tahtsime seejärel veel kraatrile tiiru peale teha, kuid mõtlesime üsna kohe ümber ja pöördusime tagasi, kuna see tundus seal üleval liigne pingutus.

Auk Fuji-sani otsas

Lisaks oli üleval veel ka kohutavalt külm. Panin pikad püksid jalga ning selga tõmbasin kampsuni ja kilejope, kuid sellest hoolimata hakkas peagi taas jahe. Päikesetõusu võis oodata umbes kella viie ajaks, nii et pidime peaaegu kaks tundi seal seal üleval aega parajaks tegema. Loomulikult oli isegi päris mäetippu üks puhkemaja püstitatud, kus müüdi ka teed või mingit muud sooja jooki, kuid selle eest küsiti meeletut raha, nii et jätsime vahele. Isegi joogiautomaadist (jah, nad olid ka Fuji tippu joogiautomaadi vedanud!) juua võttes oleks pidanud maksma viis korda suurema summa kui Tokyos.

Leidsime selle majakese räästa alt ühe koha, kus väike ventilaator puhus köögist veidi soojemat õhku välja, nii et jäime pikemaks ajaks sinna alla seisma. Sama koha olid avastanud ka mingid kaks ameeriklast, kes samuti külmetasid ja Tokyo kolmekümnekraadisest kuumusest unistasid.

Kui taevas juba veidi heledamaks minema hakkas, läksime mäeküljele lähemale, et paremat vaadet saada. Päikesetõus Fuji mäe otsast oli lausa vapustav ja tasus ootamist küll. Kahjuks mul ühtki head fotot sellest saada ei õnnestunud, kuid need ei annaks niikuinii seda vaatepilti korralikult edasi.

Päikesetõusu tuli vaatama palju inimesi

Kui päike välja tuli, muutus väljas koheselt natuke soojemaks. Üsna vaevumärgatavalt, kuid rõõmustav oli see ikkagi. Mäest alla hakkasime liikuma teise raja kaudu, mis kulges sik-sakitades mööda kiviklibuga kaetud teed, kus sai päris palju liugu lasta. Siiski oli allaminek minu arvates isegi natuke rängem kui tõus, kuna mõjus põlvedele üsna väsitavalt.

Laskumine

Kui olime umbes pool tundi sik-sakitanud ja kuskil viissada meetrit allapoole jõudnud, oli päike juba kõrgel ja ilm mõnusalt soojaks läinud. Isegi nii soojaks, et otsustasime ühes kohas veidi puhata ja tee ääres natuke lebotada. Terav kiviklibu polnud pikutamiseks küll maailma kõige mugavam paik, kuid pea alla sai panna seljakoti ja kuna me olime pika ronimise ja vahele jäänud öö tõttu üsna väsinud, tegimegi seal umbes pooletunnise uinaku.

Pärast seda oli allaronimine juba oluliselt lõbusam. Koos vahepealse puhkusega võttis tipust baaslaagrisse tagasijõudmine aega umbes kaks ja pool tundi. Kui ülesminek toimus pilkases pimeduses, siis alla ronides sai kogu aja nautida väga kaunist vaadet. Baaslaagrisse jõudes varjas mets aga ümbritseva meie eest suuremas osas ära, nii et Fuji mäele endale meil kaugemalt korralikku pilku peale heita ei õnnestunudki.

Matkasime kokku veidi üle 16 kilomeetri. (Lund seal suvel siiski ei olnud.)

Jõudsime alla tagasi umbes poole kaheksa paiku hommikul. Saime bussipiletid ära osta, kuid esimest bussi tuli veel paar tundi oodata. Soojas ja päikese käes oli seda aga üsna mugav teha. Selleks ajaks aga, kui buss lõpuks kohale jõudis, oli väsimus juba võimust võtmas, nii et kogu tagasisõit Tokyosse möödus magades. Paar tundi und on ikka parem kui päris magamata öö.