Teisipäev, 7. august, seitsmes päev Jaapanis

Marguse soovitusel läksime Tokyo äärelinnas asuvasse Yomiurilandi lõbustusparki. Park asus pisikese mäe otsas ümbritsevast linnast natuke kõrgemal, nii et sinna üles tuli taaskord sõita köisraudteega. Gondlist sai enne kohalejõudmist kogu kompleksile pilgu peale visata; kõige ägedama mulje jätsid suured ameerika mäed, nii et loomulikult pidime esimesena minema just neid proovima.

Atraktsiooni nimi oli Bandit ning see oli ehitamise hetkel olnud maailma kõige kiirem rollercoaster. Praeguseks on ehitatud küll hulgaliselt kiiremaid, kuid see ei kahandanud meie aukartust Banditi ees. Perroonile viis kaks järjekorda - ühe rongi peale minnes pritsiti sind tee peal ka märjaks ning teisel pääses kuiva nahaga. Proovisime algul vesist varianti ning seejärel, et saaks sõidu videosse võtta, ka kuiva.

Lisaks Banditile oli Yomiurilandil pakkuda veel kaks rollercoasterit - üks, mis oli natuke väiksem, kuid sõitis vahepeal pea alaspidi, ning üks veidi vanem puidust ehitis, mis oli välimuselt natuke sarnane Helsingis Linnanmäe lõbustuspargis olevaga, kuid märksa suurem. Viimane oli tegelikult isegi huvitavam kui Bandit, sest rong sõitis seal läbi kitsaste koridoride ja seetõttu tundus kiirus suurem, ning lisaks tümitas seal sõitmine ikka päris korralikult läbi. Raputamine ja järsud pöörded tekitasid rongist väljudes sellise tunde, nagu oleks äsja korralikult peksa saanud.

Käisime ka kahe space shoti otsas, millest ühes sai proovida järsku starti taevasse ja teises vabalangemist; samuti vaaterattal, mingis õuduste majas (mis oli maksimaalselt igav) ja seiklusrajal, kus pidi kahekesi koostööd tehes läbi labürindi pääsema. Väikese Valdari jaoks pakkus suurimat rõõmu aga üks ise sõitev karu.

Kui Tokyosse tagasi jõudsime, hakkas päike just loojuma, nii et mõtlesime, et võiks minna lõpuks Sky Tree otsa - parajal hetkel üles minnes näeksime Tokyot nii päevavalguses kui ööpimeduses ja vahepeal saaksime nautida päikeseloojangu vaatamist. All selgus aga, et torni otsa soovijate järjekord on nii pikk, et enne pimedat me niikuinii üles ei jõuaks, nii et jätsime plaani selleks korraks katki. Imetlesime seda tänapäeva insenerikunsti imet altpoolt - pimedas jättis see veel majesteetlikuma mulje kui päevavalguses. Pani ainult imestama, kuidas on võimalik midagi nii suurt üldse ehitada.

Õhtul käisime läbi ühest paar päeva tagasi Asakusast leitud sushirongist ning seejärel suundusime alla hosteli baari, et panna paika järgmise päeva plaanid ja nende jaoks internetist infot koguda.

Esmaspäev, 6. august, kuues päev Jaapanis

Kuna plaanis oli väljasõit Hakone rahvusparki, ärkasime tavalisest varem ja kihutasime metrooga Shinjuku jaama, kust ostsime endale 5000 jeeni eest piletid, mis võimaldasid edasi-tagasi sõitu Hakonesse ja piiramatut kohapealse transpordi kasutamist. Kuigi Shinjuku jaam on maailma kõige rahvarohkem raudteejaam üldse, ei olnud õige rongi leidmine tänu loogiliselt paigutatud suunaviitadele kuigi raske.

Kui jaamast välja sõitsime, hakkas tibutama kerget vihma, mis sõidu ajal vahepeal üsna raevukaks padukaks tihenes. Hakonesse sõitis rong Shinjukust veidi üle kahe tunni. Valdar jõudis selle ajaga väikese uinaku teha ja me ülejäänud saime vaadelda lõputut Tokyo äärelinna, mis alles veidi enne kohalejõudmist algul riisipõldude ja seejärel mägedega asendus. Kõik kohalikud, kes rongis olid, lugesid koomikseid, sest oli esmaspäev ja ilmunud oli kõigi jaapanlaste seas populaarse Weekly Shōnen Jumpi uus osa.

Lõpp-peatusest läksime edasi kohaliku väiksema rongiga, mis viis meid mööda mäekülge umbes kümme kilomeetrit kaugemale ja pool kilomeetrit kõrgemale. Raudtee läks mäest üles sik-sakitades, kuid et rongidel on ebamugav 180-kraadiseid pöördeid teha, pidi rong igas "tagasipöördes" sõidusuunda muutma ja vaene vedurijuht vihma käes ühest rongi otsast teise jalutama. Kuna kohale jõudes polnud ilmaolud eriti paranenud, ostsime kõik endale jaamapoest, mille kohal tervitas meid natuke veidras inglise keeles silt "Welcome to Hakone as Tokyo 3", värvilised vihmavarjud. Loomulikult hajusid kõik vihmapilved koheselt pärast seda ära ja terve ülejäänud päeva paistis päike - nii lihtne see ilma ülekavaldamine ongi!

Boss joogiautomaat

Samast jaamast astusime järgmise transpordivahendi peale, milleks oli spetsiaalne mägivagun, mis umbes kolmekümne kraadise nurga all mööda rööpaid mäest üles vuras. Seal vagunis olid istmed väga tihedalt koos ja suure eestlase jaoks ruumi vähe, samuti polnud vaade kõige parem, sest ümberringi oli küllaltki tihe võsa. Õnneks aga oli sõit lühike, kestes vaid napilt üle kümne minuti.

Rongi ootamas

Sõiduriist, millega mägirongi lõpp-peatusest edasi läksime, oli juba oluliselt põnevam ja mugavam. Nimelt viis meie marsruut otse üle mäe, kuid kuna seal enam ei auto- ega rongiteid polnud,  saime edasiliikumiseks istuda selleks tarbeks ehitatud köisraudtee gondlisse. Sealt oleks avanenud päris hea vaade, kui me ei oleks praktiliselt kogu tee liikunud läbi pilve, mis tegi nähtavuse olematuks. Teisest küljest tekitas see aga päris huvitava sürreaalse tunde, nagu see gondel olekski kogu maailm ja ümberringi poleks mitte midagi.

Mäetipus sai korraks gondlist väljuda, et pikemalt vaadet nautida ja istuda seejärel ümber teisest mäeküljest alla viiva köisraudtee peale. Vaadet lubati väga head ning jällegi oleks võinud selgema ilma korral ka Fuji-sanile pilgu peale heita, kuid selleks vajalikust 30-kilomeetrisest nähtavusest oli meil olemas vaid umbes 30 meetrit.

Mäest alla sõites nähtavus veidi paranes - ümberringi oli endiselt vaid valge udu, kuid vähemalt nägime otse all terendavat maapinda. Kõrgusekartjatele see muidugi midagi head ei tähendanud, aga vaade oli üsna põnev - kogu maapind auras kuumaveeallikatest ja mäeküljed olid väävlist kollased.

Köisraudtee viis mägede vahel asuva maalilise järve kaldale, mille pidime ületama laevaga, kuid mõtlesime, et võiks enne pardale asumist proovida järves ujumas käia. Sellest ideest pidime siiski loobuma, kuna järve äärde ei paistnud viivat ühtki mõistlikku teed.

Laev, mis meid üle järve transportis, nägi välja nagu piraadilaev mõnest Disney multikast, kuid oli tegelikult valmistatud raskest rauast ja kandis purjeid vaid dekoratsiooniks. Laeva "kapteniks" oli pisike (isegi Tiiust lühem!) Jaapani tüdruk, kelle ainsaks ülesandeks paistis olevat laevas ringi kõndida, lasta inimestel endast pilti teha ja niisama nunnu olla.

Captain Moé

Laevalt avanes vapustav vaade ka järvele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Et avanenud pilt ikka jaapanipärane oleks või et me ära ei unustaks, kus riigis me asume, olid järvevette strateegiliselt paigutatud mõned punased väravad, mis polnud küll kuigi suured, aga andsid sellegipoolest paigale veel omajagu maagilisust juurde.

Järve teine kallas oli tihedalt söögikohti täis, sest ilmselt oli arvestatud, et turistidel just selleks ajaks kõht tühjaks minema kipub. Ei olnud meiegi erilised ja näljatunne hakkas vaikselt tunda andma, nii et suundusime sobivat restorani otsima. Kahjuks selgus lähemal uurimisel, et enamik söögikohtadest paistis olevat spetsialiseerunud turistidelt viimase sendi väljapressimisele, pakkudes naeruväärselt kõrge hinna eest lihtsat ja mitte eriti ahvatlevat kiirtoitu. Pärast mõningast ringivaatamist leidsime asula kaugemast otsast ka ühe mõistliku hinnaga koha, kus toit polnud küll maailma parim, kuid vähemalt sai aktsepteeritava rahasumma eest kõhu täis.

Pärast lõunasööki oli plaanis väike jalutuskäik mööda järve kallast, et jõuda järgmisse punkti, kust buss meid mäest alla viima pidi. Kasutasime ära ka võimaluse ujumas käia. Kuna õhutemperatuur oli järve ääres oluliselt jahedam kui Tokyos (mitte rohkem kui 25 kraadi) ning vesigi polnud soojem kui see, millega me tavaliselt Eestis harjunud oleme, siis keegi peale minu ja Marguse vette ei tulnudki. Ise teadsid, millest ilma jäid.

Ega ujumisest saadud värsket enesetunnet tegelikult väga kauaks ei jätkunudki, sest kohe pärast seda läks meie matkarada üsna järsult mäest üles, nii et kohe sai hoolimata mitte väga palavast ilmast uuesti higi lahti. Ülevalt avanev vaade oli seda ronimist aga tuhat korda väärt - kui järv oli juba laevalt vaadates kena, siis kõrgemalt avanev pilt oli veelgi lummavam. Ka piraadilaevad, mis lähedalt nägid välja võltsid ja metalsed, jätsid kaugelt palju parema mulje.

Hakone järv

Pärast väikest matka jõudsime bussipeatusesse, kust meid viidi mööda kitsast ja käänulist mägiteed tagasi alla raudteejaama, millest olime oma ringsõitu alustanud. Meie kui eestlaste jaoks pakkus palju nalja see, kuidas bussijuht enne iga järsemat pööret sõitjaid läbi mikrofoni sellest hoiatas ja (ma ei tea, kas meie kui välismaalaste pärast või niisama) alati ka käega märku andis, kuhu poole ta keerama hakkab.

Kuna Hakone, nagu paljud mägisemad paigad Jaapanis, on tihedalt täis kuumaveeallikaid, oli meil esialgu plaanis enne Tokyosse tagasi sõitmist teha läbi ka väike soojas vees sulistamine, kuid selleks ajaks, kui bussiga mäest alla jõudsime, oli kell juba päris palju. Leidsime raudteejaama lähedalt küll ühe onseni, kuid kuna viimase Shinjukusse viiva rongini polnud enam väga palju aega jäänud, otsustasime selles käimise ikkagi vahele jätta.

Rongijaamas avastasime, et lisaks tavarongile on võimalik Tokyosse saada ka 300 kilomeetrit tunnis sõitva shinkanseniga. Hommikul soetatud priipääse küll kiirema rongiga sõitmist ei võimaldanud, kuid otsustasime Robini ja Valdariga osta eraldi piletid ning ka selle maapealse lennukiga sõitmine ikkagi ära proovida. Kulutust ei olnud vaja kahetseda - rong oli väga mugav ja vaikne ning nii kiire, et jõudsime tervelt 2,5 õlut enne teisi hostelisse tagasi.

Pühapäev, 5. august, viies päev Jaapanis

Hommik oli oodatult jälle küllaltki hiline, kuid saime enne lõunat siiski liikuma, et Yoyogi parki ja Harajukusse minna. Enne seda käis üks hosteli töötaja meid veel natuke noomimas, et me eelmisel ööl liiga häälekad olime. Lubasime edaspidi vaiksemalt jaurata.

Yoyogi park on lihtsalt üks suur park Tokyo südames, kus inimesed nädalavahetuseti niisama aega veetmas käivad. Meenutab natuke Hyde Parki Londonis. Ega seal tegelikult eriti midagi vaadata ei olegi, läksime niisama uurima, millega inimesed pühapäevasel päeval pargis tegelevad. Nägime rahvast päikest võtmas, laulmas, tantsimas, võitluskunste harrastamas, näidenditeks proovi tegemas, pesapallilööke treenimas ja Elviseid jäljendamas. Pargist väljudes jõudsime Harajuku sillale, mis pidi pühapäeviti olema lolitade, cosplayerite ja muude enesenäitajate kogunemispaik. Ei tea, kas erakordselt kuuma ilma (umbes 35 kraadi) või millegi muu tõttu, aga nägime sillal kõigest kahte loli, kellest üks oli pealekauba veel mees, nii et polnud mõtet sinna kauemaks jääda ja läksime vaatama hoopis Yoyogi pargi kõrval asuvat Meiji pühamut.

Pühamuni viis läbi tiheda metsa lai jalakäijate tee, mille kohal kõrgusid suured torii väravad. Tee äärde oli ladustatud sadade tünnide kaupa saket ja veini - pidavat pühamu läheduses eriti hea maitse saavutama. Pühamu ise oli suur puitehitiste kompleks, mis nägi jällegi oma peaaegu saja-aastasest vanusest hoolimata välja, nagu see oleks püsti pandud alles eile.

Booze

Pärast pühamu vaatamist läksime Harajukusse, kus meie seltskond jälle osadeks lagunes - Tiiu ja Marion läksid taaskord shoppama, Robin suundus tagasi hostelisse halba enesetunnet ravima (seltsiks Margusele, kes ei viitsinudki seekord välja tulla) ning mina jäin Riho ja Valdariga niisama Harajuku peale töllerdama. Kui ringivahtimisest siiber sai, otsustasime veel korra silla pealt läbi käia, et vaadata, kas sinna on vahepeal rohkem rahvast kogunenud, ja siis koju tagasi sõita, kuid saime tee peal kogemata uuesti kokku Marioni ja Tiiuga, kes juhatasid meid kuskil nurga taga asunud Evangelioni poodi, mis meil kahe silma vahele jäi. Midagi me sealt küll ei ostnud, aga kuna see pood oli pooleldi ka nagu muuseum, siis ringi vaadata oli ikkagi põnev. Passisime vist vähemalt tunnikese seal poes, kui mitte rohkemgi, enne kui hostelisse tagasi läksime.

Õhtul ei viitsinud keegi eriti midagi teha (peale Marguse, kellel lõpuks eluvaim sisse tuli ja kes üksi linna peale taidlema läks), nii et lõpetasime päeva all hosteli baaris internetti tarbides.

Laupäev, 4. august, neljas päev Jaapanis

Kuna eelmisel õhtul venis jauramine pikale, ärkasime hommikul üsna hilja. Vaikselt hakkasid kaasa võetud riided otsa saama, nii et otsustasime minna kohaliku pesumajaga lähemat tutvust sobitama. Tüdrukud, kellel oli ilmselt veidi rohkem riideid kaasas, pesupesemise teenuseid ei vajanud ning läksid selle asemel Shinjukusse shoppama.

Pesumaja oli pisike hoone hosteli vahetus läheduses, kus asuvatesse masinatesse piisavas koguses sajajeeniseid sisse visates su riided maagiliselt puhtaks tehti. Kogu operatsioon võttis meil umbes paar tundi aega ning kuna meil oli plaanis juba kuue ajal õhtul uuesti hostelis kokku saada, et laupäeva õhtu puhul kuhugi välja minna, siis me ei viitsinud päeval enam kuhugi kaugele sõita ja veetsime need paar õhtuni jäänud tundi lihtsalt Akibas ringi vaadates.

Hostelisse tagasi jõudnuna seadsime ennast valmis, et kohaliku ööeluga tutvuma minna. Kuna metroo sõidab Tokyos õhtul umbes kaheteistkümneni ja takso pole väga populaarne, käiakse seal pidutsemas eestlaste jaoks harjumatult vara. Tegime nii meiegi ja sõitsime pärast päikese loojumist (umbes seitsme ajal) Roppongi, mis on üks aktiivsema ööeluga linnaosasid Tokyos.

Raudteejaamast väljudes sattusime kohe mingile üsna aktiivsele tänavale, kus palju rahvast ringi siiberdas ja hulk aktiivseid neegreid inimestele lendlehti jagasid ning neid erinevatesse klubidesse kutsusid ("Wanna party tonight, eh?"). Kuna suurem osa seltskonnast klubisse vähemalt esialgu minna ei viitsinud, otsisime mingit baari, kus niisama maha istuda ja õlut juua. Viimaks maandusime hoopis mingis natuke fancys restoranis, kus kõik joogid poole hinnaga olid. Seal me terve õhtu veetsimegi. Viisakusest tellisime natuke süüa ka, mis maitses väga hästi, nii et tellisime kohe natuke veel süüa. Lõpuks nägime ära ka jaapanlaste kõrgtehnoloogilise WC, mille juhtimiseks on rohkem nuppe kui keskmisel telekapuldil. Üsna huvitav oli seal neid arusaamatute kanjidega nuppe klõpsida ja oodata, mis minuga nüüd juhtuma hakkab. Õnneks oli "STOP" nupp piisavalt suur ja punane, sest vahepeal läks istumise all ikka päris kuumaks.

Kuna kell hakkas 12 saama ja meil polnud soovi ööseks linna peale jääda, sõitsime hostelisse tagasi, kus jõime natuke kohalikust poest ostetud umeshud, mis maitses peaaegu sama hästi kui see, mida esimesel õhtul baaris pakuti. Kui see otsa sai, tõid Riho ja Margus poest 2,7-liitrise plastmasspudeliga mingisugust muud kohalikku jooki, millest piisas, et me oma jauramisega lõpuks kõrvaltoas papist seina taga magavaid naabreid häirima hakkasime.

Reede, 3. august, kolmas päev Jaapanis

Eelmisel õhtul tehtud plaanide kohaselt pidime sõitma Tokyost välja Kamakurasse, mis on üks pisike mereäärne linnake ja Tokyo elanike hulgas populaarne puhkekuurort. Viimase põhjust pole vaja kaugelt otsida - asub ju Kamakura tegelikult otse Tokyo külje all. Leidsime rongi, mis meid ühest hostelile küllaltki lähedal paiknevast rongijaamast otse ilma vahepealseid ümberistumisi tegemata kohale viis, ning pärast pooletunnist jalutuskäiku raudteejaama (ei viitsinud metrood võtta, kuna ükski liin ei paistnud otse õigesse kohta viivat) ja umbes tunniajast rongisõitu olimegi suurlinna selja taha jätnud ja Kamakurasse jõudnud.

Küsisime raudteejaamas asuvast turistiinfopunktist linna kaardi, valisime selle pealt välja ühe arvukatest matkaradadest ning hakkasime selle poole jalutama. Tee peal käisime läbi veel mitmest templist ja shinto pühamust, mida mõlemaid on Kamakuras vist sadu. Üldse on tegu väga ilusa linnaga, kus on mõnus niisama ringi jalutada; Kamakura on looduslähedane ja vaikne kant, kui välja arvata lakkamatu tsikaadide kisa, mis oli vist isegi valjem kui Tokyos.

Teeäärsed pühapaigad

Jalutasime mingi templini, mille tagant pidi meie soovitud matkarada läbi minema. Kaardil oli aga millegipärast templi ja raja vahelise tee peal umbes millimeetri laiune katkestus - varem ei pööranud me sellele erilist tähelepanu, kuid kohale jõudes saime aru selle lünga põhjusest: tempel asus järsu nõlva jalamil ning matkarada selle otsas, ning kuna ühtki teed ei paistnud mäest üles viivat, pidime pöörduma tagasi ja valima rajani jõudmiseks märksa pikema marsruudi.

Kamakura rohelus

Teine katse oma teekonda natuke lühemaks lõigata lõppes tihedas bambusvõsas. Leidsime tee, mida kaardile poldud märgitud, kuid mis näis viivat otse sellesse suunda, kuhu meil jõuda oli vaja. Peagi taandus tee aga kitsaks läbi bambusmetsa looklevaks jalgrajaks ning lõpuks kahanes seegi olematusse. Kuna kellelgi peale Valdari ei paistnud väikse seikluse vastu eriti midagi olevat, otsustasime raja puudumise faktil ennast mitte häirida lasta ning pressisime võsa ja ämblikuvõrkude vahelt edasi. Kuna ei bambuserägastik ega ka teele jäänud mäenõlvad meid peatada ei suutnud, visati meie ette lõpuks püstloodis kaljusein, millest enam üle ei saanud, nii et pidime ikkagi alistuma ja tagasi pöörduma.

Kui mõned kriimustused välja jätta, pääsesime seiklusest kadudeta. Leidsime kiiresti ka paar joogiautomaati, kust sai kaotatud energia tagasi ammutada ja kuumuse vastu natukeseks ajaks peletust leida. Palavus tekitas vastupandamatu soovi ujuma minna, kuid enne seda oli siiski vaja veel ka matkarada läbida. Otsustasime, et seiklustest selleks päevaks aitab, ja läksime edasi mööda kaardil näidatud teid.

Matkaraja alguses asus üks järjekordne tempel, kus sai vaadata, kuidas mungad oma igapäevaseid toimetusi teevad. Rada ise kujutas endast umbes viiekilomeetrist jalutuskäiku metsade vahel ja turnimist väiksemate mägede otsas. Ühe künka tipust oleks siltide põhjal pidanud ilusa ilma korral paistma ka Jaapani uhkus - Fuji mägi - kuid hoolimata sellest, et ilm oli tegelikult ilus, ei näinud me kerge uduvine tõttu eriti midagi.

Selline väike linn see Kamakura ongi

Matkaraja lõpus käisime vaatamas veel Suurt Buda Kuju ja seejärel, kuna päev hakkas juba õhtusse jõudma, seadsime kiiremas korras sammud ranna poole.

Rahaahned jaapanlased nöörisid meil riietuskabiinide ja dušši kasutamise eest 1500 jeeni (umbes 15 eurot), kuid see meid ei heidutanud, sest ees ootasid kauaigatsetud ookeanilained.

Ookean oli palava ilmaga nagu õnnistus. Hoolimata sellest, et ülisoolane vesi kiiresti nii nina, suu kui silmad kipitama pani, hullasime lainetes kuni pimeduseni. Ujumise ajal tõusis ookeani veetase piisavalt, et osade vähemtaibukate reisikaaslaste kaldale jäetud rätikud läbimärjaks teha ja Riho prillid teadmata suunas minema viia. Viimased leidsime õnneks hiljem liiva seest siiski üles.

Kui lõpuks rannast lahkusime, oli päike juba loojunud (see toimub Jaapanis üsna vara, umbes poole seitsme paiku, ja väga kiiresti). Jalutasime raudteejaama tagasi, sõime tee peal kõhud täis ja veetsime umbes poolteist tundi aega ühistranspordis, et tagasi Asakusasse jõuda, tehes tee peal plaane, mida järgmistel päevadel ette võtta.

Kuna oli reede õhtu, mõtlesime, et peaks kuhugi välja minema. Kohalike Jaapani noorte üks põhilisi väljaskäimiskohti on karaokemajad - võetakse seltskonna peale tuba ning tšillitakse, juuakse ja lauldakse poole ööni (või naerdakse selle üle, kuidas teised laulavad); kuna Asakusas oli karaokekohti mitmeid, mõtlesime selle asja ära proovida, kuid kohapeal selgus, et üritus läheks meile kallimaks kui kõigile jõukohane, nii et see plaan jäi ära. Muud kohad olid Asakusas aga juba kinni ja metrooga polnud nii hilja enam kuhugi mõtet minna, nii et otsustasime väljamineku lükata laupäeva peale ja läksime hoopis tagasi hostelisse, kus hävitasime ära veel ühe Moskvast kaasa ostetud rummi.