Esmaspäev, 6. august, kuues päev Jaapanis

Kuna plaanis oli väljasõit Hakone rahvusparki, ärkasime tavalisest varem ja kihutasime metrooga Shinjuku jaama, kust ostsime endale 5000 jeeni eest piletid, mis võimaldasid edasi-tagasi sõitu Hakonesse ja piiramatut kohapealse transpordi kasutamist. Kuigi Shinjuku jaam on maailma kõige rahvarohkem raudteejaam üldse, ei olnud õige rongi leidmine tänu loogiliselt paigutatud suunaviitadele kuigi raske.

Kui jaamast välja sõitsime, hakkas tibutama kerget vihma, mis sõidu ajal vahepeal üsna raevukaks padukaks tihenes. Hakonesse sõitis rong Shinjukust veidi üle kahe tunni. Valdar jõudis selle ajaga väikese uinaku teha ja me ülejäänud saime vaadelda lõputut Tokyo äärelinna, mis alles veidi enne kohalejõudmist algul riisipõldude ja seejärel mägedega asendus. Kõik kohalikud, kes rongis olid, lugesid koomikseid, sest oli esmaspäev ja ilmunud oli kõigi jaapanlaste seas populaarse Weekly Shōnen Jumpi uus osa.

Lõpp-peatusest läksime edasi kohaliku väiksema rongiga, mis viis meid mööda mäekülge umbes kümme kilomeetrit kaugemale ja pool kilomeetrit kõrgemale. Raudtee läks mäest üles sik-sakitades, kuid et rongidel on ebamugav 180-kraadiseid pöördeid teha, pidi rong igas "tagasipöördes" sõidusuunda muutma ja vaene vedurijuht vihma käes ühest rongi otsast teise jalutama. Kuna kohale jõudes polnud ilmaolud eriti paranenud, ostsime kõik endale jaamapoest, mille kohal tervitas meid natuke veidras inglise keeles silt "Welcome to Hakone as Tokyo 3", värvilised vihmavarjud. Loomulikult hajusid kõik vihmapilved koheselt pärast seda ära ja terve ülejäänud päeva paistis päike - nii lihtne see ilma ülekavaldamine ongi!

Boss joogiautomaat

Samast jaamast astusime järgmise transpordivahendi peale, milleks oli spetsiaalne mägivagun, mis umbes kolmekümne kraadise nurga all mööda rööpaid mäest üles vuras. Seal vagunis olid istmed väga tihedalt koos ja suure eestlase jaoks ruumi vähe, samuti polnud vaade kõige parem, sest ümberringi oli küllaltki tihe võsa. Õnneks aga oli sõit lühike, kestes vaid napilt üle kümne minuti.

Rongi ootamas

Sõiduriist, millega mägirongi lõpp-peatusest edasi läksime, oli juba oluliselt põnevam ja mugavam. Nimelt viis meie marsruut otse üle mäe, kuid kuna seal enam ei auto- ega rongiteid polnud,  saime edasiliikumiseks istuda selleks tarbeks ehitatud köisraudtee gondlisse. Sealt oleks avanenud päris hea vaade, kui me ei oleks praktiliselt kogu tee liikunud läbi pilve, mis tegi nähtavuse olematuks. Teisest küljest tekitas see aga päris huvitava sürreaalse tunde, nagu see gondel olekski kogu maailm ja ümberringi poleks mitte midagi.

Mäetipus sai korraks gondlist väljuda, et pikemalt vaadet nautida ja istuda seejärel ümber teisest mäeküljest alla viiva köisraudtee peale. Vaadet lubati väga head ning jällegi oleks võinud selgema ilma korral ka Fuji-sanile pilgu peale heita, kuid selleks vajalikust 30-kilomeetrisest nähtavusest oli meil olemas vaid umbes 30 meetrit.

Mäest alla sõites nähtavus veidi paranes - ümberringi oli endiselt vaid valge udu, kuid vähemalt nägime otse all terendavat maapinda. Kõrgusekartjatele see muidugi midagi head ei tähendanud, aga vaade oli üsna põnev - kogu maapind auras kuumaveeallikatest ja mäeküljed olid väävlist kollased.

Köisraudtee viis mägede vahel asuva maalilise järve kaldale, mille pidime ületama laevaga, kuid mõtlesime, et võiks enne pardale asumist proovida järves ujumas käia. Sellest ideest pidime siiski loobuma, kuna järve äärde ei paistnud viivat ühtki mõistlikku teed.

Laev, mis meid üle järve transportis, nägi välja nagu piraadilaev mõnest Disney multikast, kuid oli tegelikult valmistatud raskest rauast ja kandis purjeid vaid dekoratsiooniks. Laeva "kapteniks" oli pisike (isegi Tiiust lühem!) Jaapani tüdruk, kelle ainsaks ülesandeks paistis olevat laevas ringi kõndida, lasta inimestel endast pilti teha ja niisama nunnu olla.

Captain Moé

Laevalt avanes vapustav vaade ka järvele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Et avanenud pilt ikka jaapanipärane oleks või et me ära ei unustaks, kus riigis me asume, olid järvevette strateegiliselt paigutatud mõned punased väravad, mis polnud küll kuigi suured, aga andsid sellegipoolest paigale veel omajagu maagilisust juurde.

Järve teine kallas oli tihedalt söögikohti täis, sest ilmselt oli arvestatud, et turistidel just selleks ajaks kõht tühjaks minema kipub. Ei olnud meiegi erilised ja näljatunne hakkas vaikselt tunda andma, nii et suundusime sobivat restorani otsima. Kahjuks selgus lähemal uurimisel, et enamik söögikohtadest paistis olevat spetsialiseerunud turistidelt viimase sendi väljapressimisele, pakkudes naeruväärselt kõrge hinna eest lihtsat ja mitte eriti ahvatlevat kiirtoitu. Pärast mõningast ringivaatamist leidsime asula kaugemast otsast ka ühe mõistliku hinnaga koha, kus toit polnud küll maailma parim, kuid vähemalt sai aktsepteeritava rahasumma eest kõhu täis.

Pärast lõunasööki oli plaanis väike jalutuskäik mööda järve kallast, et jõuda järgmisse punkti, kust buss meid mäest alla viima pidi. Kasutasime ära ka võimaluse ujumas käia. Kuna õhutemperatuur oli järve ääres oluliselt jahedam kui Tokyos (mitte rohkem kui 25 kraadi) ning vesigi polnud soojem kui see, millega me tavaliselt Eestis harjunud oleme, siis keegi peale minu ja Marguse vette ei tulnudki. Ise teadsid, millest ilma jäid.

Ega ujumisest saadud värsket enesetunnet tegelikult väga kauaks ei jätkunudki, sest kohe pärast seda läks meie matkarada üsna järsult mäest üles, nii et kohe sai hoolimata mitte väga palavast ilmast uuesti higi lahti. Ülevalt avanev vaade oli seda ronimist aga tuhat korda väärt - kui järv oli juba laevalt vaadates kena, siis kõrgemalt avanev pilt oli veelgi lummavam. Ka piraadilaevad, mis lähedalt nägid välja võltsid ja metalsed, jätsid kaugelt palju parema mulje.

Hakone järv

Pärast väikest matka jõudsime bussipeatusesse, kust meid viidi mööda kitsast ja käänulist mägiteed tagasi alla raudteejaama, millest olime oma ringsõitu alustanud. Meie kui eestlaste jaoks pakkus palju nalja see, kuidas bussijuht enne iga järsemat pööret sõitjaid läbi mikrofoni sellest hoiatas ja (ma ei tea, kas meie kui välismaalaste pärast või niisama) alati ka käega märku andis, kuhu poole ta keerama hakkab.

Kuna Hakone, nagu paljud mägisemad paigad Jaapanis, on tihedalt täis kuumaveeallikaid, oli meil esialgu plaanis enne Tokyosse tagasi sõitmist teha läbi ka väike soojas vees sulistamine, kuid selleks ajaks, kui bussiga mäest alla jõudsime, oli kell juba päris palju. Leidsime raudteejaama lähedalt küll ühe onseni, kuid kuna viimase Shinjukusse viiva rongini polnud enam väga palju aega jäänud, otsustasime selles käimise ikkagi vahele jätta.

Rongijaamas avastasime, et lisaks tavarongile on võimalik Tokyosse saada ka 300 kilomeetrit tunnis sõitva shinkanseniga. Hommikul soetatud priipääse küll kiirema rongiga sõitmist ei võimaldanud, kuid otsustasime Robini ja Valdariga osta eraldi piletid ning ka selle maapealse lennukiga sõitmine ikkagi ära proovida. Kulutust ei olnud vaja kahetseda - rong oli väga mugav ja vaikne ning nii kiire, et jõudsime tervelt 2,5 õlut enne teisi hostelisse tagasi.