Reede, 3. august, kolmas päev Jaapanis

Eelmisel õhtul tehtud plaanide kohaselt pidime sõitma Tokyost välja Kamakurasse, mis on üks pisike mereäärne linnake ja Tokyo elanike hulgas populaarne puhkekuurort. Viimase põhjust pole vaja kaugelt otsida - asub ju Kamakura tegelikult otse Tokyo külje all. Leidsime rongi, mis meid ühest hostelile küllaltki lähedal paiknevast rongijaamast otse ilma vahepealseid ümberistumisi tegemata kohale viis, ning pärast pooletunnist jalutuskäiku raudteejaama (ei viitsinud metrood võtta, kuna ükski liin ei paistnud otse õigesse kohta viivat) ja umbes tunniajast rongisõitu olimegi suurlinna selja taha jätnud ja Kamakurasse jõudnud.

Küsisime raudteejaamas asuvast turistiinfopunktist linna kaardi, valisime selle pealt välja ühe arvukatest matkaradadest ning hakkasime selle poole jalutama. Tee peal käisime läbi veel mitmest templist ja shinto pühamust, mida mõlemaid on Kamakuras vist sadu. Üldse on tegu väga ilusa linnaga, kus on mõnus niisama ringi jalutada; Kamakura on looduslähedane ja vaikne kant, kui välja arvata lakkamatu tsikaadide kisa, mis oli vist isegi valjem kui Tokyos.

Teeäärsed pühapaigad

Jalutasime mingi templini, mille tagant pidi meie soovitud matkarada läbi minema. Kaardil oli aga millegipärast templi ja raja vahelise tee peal umbes millimeetri laiune katkestus - varem ei pööranud me sellele erilist tähelepanu, kuid kohale jõudes saime aru selle lünga põhjusest: tempel asus järsu nõlva jalamil ning matkarada selle otsas, ning kuna ühtki teed ei paistnud mäest üles viivat, pidime pöörduma tagasi ja valima rajani jõudmiseks märksa pikema marsruudi.

Kamakura rohelus

Teine katse oma teekonda natuke lühemaks lõigata lõppes tihedas bambusvõsas. Leidsime tee, mida kaardile poldud märgitud, kuid mis näis viivat otse sellesse suunda, kuhu meil jõuda oli vaja. Peagi taandus tee aga kitsaks läbi bambusmetsa looklevaks jalgrajaks ning lõpuks kahanes seegi olematusse. Kuna kellelgi peale Valdari ei paistnud väikse seikluse vastu eriti midagi olevat, otsustasime raja puudumise faktil ennast mitte häirida lasta ning pressisime võsa ja ämblikuvõrkude vahelt edasi. Kuna ei bambuserägastik ega ka teele jäänud mäenõlvad meid peatada ei suutnud, visati meie ette lõpuks püstloodis kaljusein, millest enam üle ei saanud, nii et pidime ikkagi alistuma ja tagasi pöörduma.

Kui mõned kriimustused välja jätta, pääsesime seiklusest kadudeta. Leidsime kiiresti ka paar joogiautomaati, kust sai kaotatud energia tagasi ammutada ja kuumuse vastu natukeseks ajaks peletust leida. Palavus tekitas vastupandamatu soovi ujuma minna, kuid enne seda oli siiski vaja veel ka matkarada läbida. Otsustasime, et seiklustest selleks päevaks aitab, ja läksime edasi mööda kaardil näidatud teid.

Matkaraja alguses asus üks järjekordne tempel, kus sai vaadata, kuidas mungad oma igapäevaseid toimetusi teevad. Rada ise kujutas endast umbes viiekilomeetrist jalutuskäiku metsade vahel ja turnimist väiksemate mägede otsas. Ühe künka tipust oleks siltide põhjal pidanud ilusa ilma korral paistma ka Jaapani uhkus - Fuji mägi - kuid hoolimata sellest, et ilm oli tegelikult ilus, ei näinud me kerge uduvine tõttu eriti midagi.

Selline väike linn see Kamakura ongi

Matkaraja lõpus käisime vaatamas veel Suurt Buda Kuju ja seejärel, kuna päev hakkas juba õhtusse jõudma, seadsime kiiremas korras sammud ranna poole.

Rahaahned jaapanlased nöörisid meil riietuskabiinide ja dušši kasutamise eest 1500 jeeni (umbes 15 eurot), kuid see meid ei heidutanud, sest ees ootasid kauaigatsetud ookeanilained.

Ookean oli palava ilmaga nagu õnnistus. Hoolimata sellest, et ülisoolane vesi kiiresti nii nina, suu kui silmad kipitama pani, hullasime lainetes kuni pimeduseni. Ujumise ajal tõusis ookeani veetase piisavalt, et osade vähemtaibukate reisikaaslaste kaldale jäetud rätikud läbimärjaks teha ja Riho prillid teadmata suunas minema viia. Viimased leidsime õnneks hiljem liiva seest siiski üles.

Kui lõpuks rannast lahkusime, oli päike juba loojunud (see toimub Jaapanis üsna vara, umbes poole seitsme paiku, ja väga kiiresti). Jalutasime raudteejaama tagasi, sõime tee peal kõhud täis ja veetsime umbes poolteist tundi aega ühistranspordis, et tagasi Asakusasse jõuda, tehes tee peal plaane, mida järgmistel päevadel ette võtta.

Kuna oli reede õhtu, mõtlesime, et peaks kuhugi välja minema. Kohalike Jaapani noorte üks põhilisi väljaskäimiskohti on karaokemajad - võetakse seltskonna peale tuba ning tšillitakse, juuakse ja lauldakse poole ööni (või naerdakse selle üle, kuidas teised laulavad); kuna Asakusas oli karaokekohti mitmeid, mõtlesime selle asja ära proovida, kuid kohapeal selgus, et üritus läheks meile kallimaks kui kõigile jõukohane, nii et see plaan jäi ära. Muud kohad olid Asakusas aga juba kinni ja metrooga polnud nii hilja enam kuhugi mõtet minna, nii et otsustasime väljamineku lükata laupäeva peale ja läksime hoopis tagasi hostelisse, kus hävitasime ära veel ühe Moskvast kaasa ostetud rummi.