Teisipäev, 7. august, seitsmes päev Jaapanis

Marguse soovitusel läksime Tokyo äärelinnas asuvasse Yomiurilandi lõbustusparki. Park asus pisikese mäe otsas ümbritsevast linnast natuke kõrgemal, nii et sinna üles tuli taaskord sõita köisraudteega. Gondlist sai enne kohalejõudmist kogu kompleksile pilgu peale visata; kõige ägedama mulje jätsid suured ameerika mäed, nii et loomulikult pidime esimesena minema just neid proovima.

Atraktsiooni nimi oli Bandit ning see oli ehitamise hetkel olnud maailma kõige kiirem rollercoaster. Praeguseks on ehitatud küll hulgaliselt kiiremaid, kuid see ei kahandanud meie aukartust Banditi ees. Perroonile viis kaks järjekorda - ühe rongi peale minnes pritsiti sind tee peal ka märjaks ning teisel pääses kuiva nahaga. Proovisime algul vesist varianti ning seejärel, et saaks sõidu videosse võtta, ka kuiva.

Lisaks Banditile oli Yomiurilandil pakkuda veel kaks rollercoasterit - üks, mis oli natuke väiksem, kuid sõitis vahepeal pea alaspidi, ning üks veidi vanem puidust ehitis, mis oli välimuselt natuke sarnane Helsingis Linnanmäe lõbustuspargis olevaga, kuid märksa suurem. Viimane oli tegelikult isegi huvitavam kui Bandit, sest rong sõitis seal läbi kitsaste koridoride ja seetõttu tundus kiirus suurem, ning lisaks tümitas seal sõitmine ikka päris korralikult läbi. Raputamine ja järsud pöörded tekitasid rongist väljudes sellise tunde, nagu oleks äsja korralikult peksa saanud.

Käisime ka kahe space shoti otsas, millest ühes sai proovida järsku starti taevasse ja teises vabalangemist; samuti vaaterattal, mingis õuduste majas (mis oli maksimaalselt igav) ja seiklusrajal, kus pidi kahekesi koostööd tehes läbi labürindi pääsema. Väikese Valdari jaoks pakkus suurimat rõõmu aga üks ise sõitev karu.

Kui Tokyosse tagasi jõudsime, hakkas päike just loojuma, nii et mõtlesime, et võiks minna lõpuks Sky Tree otsa - parajal hetkel üles minnes näeksime Tokyot nii päevavalguses kui ööpimeduses ja vahepeal saaksime nautida päikeseloojangu vaatamist. All selgus aga, et torni otsa soovijate järjekord on nii pikk, et enne pimedat me niikuinii üles ei jõuaks, nii et jätsime plaani selleks korraks katki. Imetlesime seda tänapäeva insenerikunsti imet altpoolt - pimedas jättis see veel majesteetlikuma mulje kui päevavalguses. Pani ainult imestama, kuidas on võimalik midagi nii suurt üldse ehitada.

Õhtul käisime läbi ühest paar päeva tagasi Asakusast leitud sushirongist ning seejärel suundusime alla hosteli baari, et panna paika järgmise päeva plaanid ja nende jaoks internetist infot koguda.