Laupäev, 11. august, üheteistkümnes päev Jaapanis

Laupäeval tahtis pool seltskonnast taas Comiketile minna. Mina kuulusin sinna teise poolde, kes seda teha ei viitsinud, nii et läksin selle asemel Robini ja Marioniga Akihabarasse. Shoppasime seal natuke, sest pidin ühe tellimuse täitma ja siis oli vaja Rihole, kes järgmisel päeval aasta võrra vanemaks saama pidi, sünnipäevakingitus osta. Leidsime talle ühe ilusa ja hästi roosa Asuka pildiga T-särgi, mille üle tal meie arvates kindlasti hea meel oleks. Pärast vajalike ostude ärategemist sai minul ja Marionil nohikukraamist siiber, nii et jätsime Robini edasi shoppama ja sõitsime Shinjukusse sealset Korea Towni vaatama.

Viimases tegelikult midagi eriti põnevat ei olnud - erinevalt hiinalinnadest, kuhu minnes tekib vahel selline tunne, nagu olekski Hiinasse jõudnud, polnud seal tunda mingit traditsioonilist Korea hõngu; tänavad olid täis lihtsalt väikseid poode, kus müüdi peamiselt K-drama näitlejate ja K-pop artistide fännikraami ning igasugu koreakeelseid ajalehti-ajakirju. Aga muidugi oli iga nurga peal ka hulgaliselt Korea restorane, nii et vähemalt sai vahelduseks Jaapani mahedamaitselisele toidule ka midagi teravamat süüa.

Pärast Korealinnast tüdinemist jalutasime natuke niisama sihitult Shinjukus ringi. Astusime sisse ühte Lawsoni toidupoodi, milles asuvast piletiautomaadist tahtsime järgmiseks nädalaks Ghibli muuseumisse pileteid osta. Seal on selline lahe süsteem, et kõigepealt sa pead valima kuupäeva ja kellaaja, millal soovid muuseumisse minna, seejärel inimeste arvu ja pileti tüübi ning alles siis teatab masin, et kahjuks on valitud ajaks kõik kohad täis. Ja siis pead järgmise aja valimiseks uuesti otsast alustama. Meil läks vist umbes pool tundi, et kõigi järelejäänud reisipäevade kõik kellaajad üle kontrollida ja kurvastusega tõdeda, et ühtegi vaba aega enam ei olegi. Oleks teadnud, et see koht nii populaarne on, oleks võinud juba esimesel reisipäeval piletid ära osta. Nüüd aga polnud enam midagi teha, nii et tuli Ghibli muuseumi külastamine selleks korraks reisiplaanidest maha tõmmata.

Hostelisse tagasi jõudnuda leidsime eest Robini, kes oli lõpuks samuti Akibast tüdinenud. Läksime kolmekesi mingisse eriti fancysse sushikohta õhtust sööma ja pärast seda, võtnud poest kaasa natuke head ploomiveini ja kõige imelikumaid saadaolevaid Jaapani snäkke, suundusime Sumida jõe äärsesse parki, et õhtu taas värske õhu käes tšillimisega lõpetada.

Reede, 10. august, kümnes päev Jaapanis

Reedest pühapäevani pidi Tokyo lahes asuval Odaiba tehissaarel toimuma maailma suurim koomiksilaat Comiket, nii et loomulikult võtsime plaani just Odaiba külastamise.

Saare peale metrooga ei saanud, nii et istusime Shinbashi peatuses ümber mingi teise rongi peale. Rongiks on seda asja tegelikult raske nimetada, kuna sõiduvahend kulges veoautorattaid meenutavatel kummiratastel mööda betoonist rööpaid, juhtides ja pöörates ennast rongi külgedel asetsevate väiksemate ratastega raudteepiirdeid kombates. Just nimelt "juhtides ennast", sest rongil traditsioonilist juhti pardal ei olnudki ja kogu liini käigushoidmine oli usaldatud arvutite kätte.

Õnneks pole robotitele veel inimeste vastu mässu tõstmiseks piisavalt intelligentsi jagatud, nii et jõudsime elusalt ja tervelt Odaibale kohale. Rong sõitis üle Vikerkaaresilla (Rainbow Bridge), mis on vist Tokyo Toweri (ja nüüd ka Sky Tree) kõrval üks linna äratuntavamaid ehitisi (kuid mis vähemalt päevavalguses erilist muljet küll ei jätnud), ja tegi seejärel enne Comiketi toimumispaika jõudmist tiiru ümber Odaiba saare, nii et saime enamvähem pildi ette, mis kus asub. Vastupidiselt suuremale osale Tokyost, kus hulgaliselt väikseid, ent kõrgeid ehitisi on võimalikult kitsa maa peale kokku surutud, on Odaibal ruumi laialt ning ka hooned selle võrra suuremad, madalamad ja rohkem hajutatud.

Comiket toimus Tokyo Big Sighti nimelises messikeskuses, mis kujutab endast põhimõtteliselt nelja teraviku peale seisma pandud püramiidi.

Tokyo Suur Vaatamisväärsus

Festival oli enda alla võtnud kogu hiiglasliku kompleksi ning rahvast oli kohal nagu murdu. Valisime välja ühe suurematest müügisaalidest ning vaatasime seal umbes tunnikese ringi, kuid siis otsustasime, et aitab meile küll, kuna midagi põnevat seal eriti ei olnud. Põhimõtteliselt müüdi seal tohututes kogudes jaapanikeelset doujin mangat ehk fanfictionit ja muud indie kraami. Mõtlesime vaatama minna ka ametlike stuudiote müügilette, aga ei leidnud neid kuskilt üles. Cosplay alale minek ei õnnestunud samuti eriti hästi, kuna sinna näis viivat hiiglaslik järjekord, milles keegi meist eriti seista ei viitsinud, sest päike paistis lagipähe ja kuhugi selle eest varjuda ei olnud. Niisiis jätsime Comiketiga selleks korraks hüvasti ja läksime muid Odaiba vaatamisväärsusi otsima.

Odaibas on näiteks mitu randa: ilusad liivarannad, kus mõnus päikest võtta, kuid ainult üks miinus - Tokyo lahes on ujumine keelatud. Mida imet sa seal rannas niisama passid, kui vettegi minna ei lubata?! Läksime selle asemel vaatama hoopis ühe kaubanduskeskuse ees seisvat "elusuuruses" Gundami kuju. See massiivne robot oli üsna aukartustäratav ning nii hästi viimistletud, et jättis ka lähedalt vaadates päris realistliku mulje. Mine tea neid jaapanlasi, võibolla ühel päeval keegi ronibki kokpiti ja lendab minema sellega.

Jaapnlaste suur salarelv, peidetud kõigile nähtavasse kohta

Järgmiseks jalutasime Miraikani teaduskeskusesse, mis pidi idee poolest olema nagu meie Ahhaa keskus. Natuke nagu oligi, kuid kui Ahhaa põhiatraktsiooniks on see, et kõiki lahedaid asju on võimalik ise näppida, siis Miraikani väljapanekud koosnesid valdavas osas pildist ja helist ning olid seetõttu üsna igavad. Mõned robotid olid ka, kuid needki liigutasid ennast vaid teatud kellaaegadel ja kuna meie jõudsime kohale vaid veidi enne sulgemist, olid kõik etteasted selleks korraks läbi. Mõned huvitavad asjad siiski olid - näiteks ISS kosmosejaama ühe mooduli makett, kuhu sai ise sisse minna ja ringi vaadata, ning sarnane makett mingist Mariaani süvikusse sukeldunud batüskaafist.

Rohkem me Odaibas midagi vaadata ei osanud ja kõht hakkas samuti juba tühjaks minema, nii et otsustasime saarelt minema sõita. Valisime selleks aga natuke kehva aja, sest Comiketi esimene päev oli just lõppemas ja rong täis nagu tipptunnimetroo. Esimese rongi peale mahtusime ainult mina ja Tiiu, teiste ees lükati uksed kinni ja nad pidid järgmisele rongile lootma jääma. Jäime neid Shinbashi jaama ootama, sest olime plaaninud sinna sööma minna, kuid kuna osadele inimestele see plaan päris täpselt kohale ei jõudnud, hüppasid nad kohe metroo peale edasi ja jaamahoonest välja ei tulnudki. Sõitsime siis samuti Asakusasse tagasi, kus jälle kogu kamba kokku saime ja üksteisel debiilikuks olemise eest naljaga pooleks näod täis sõimasime. Seejärel käisime söömas ja läksime tagasi hostelisse, et natuke puhata ja siis kuhugi reede õhtut tähistama minna.

Seekord valisime ohvriks Ginza, mis on eriti posh rikkurite linnajagu. Päeval käivad jõukamad inimesed seal shoppamas, kuid selgus, et õhtuti seal eriti midagi teha ei ole. Jalutasime natuke niisama sihitult ringi, et saaks öelda, et oleme Ginzas ära käinud; seejärel üritasime minna mõnda baari, kuid ei mahtunud ühessegi sisse, nii et võtsime selle asemel lihtsalt poest paar õlut ja läksime lähedalasuvasse ilusasse parki neid manustama. Putukahuviline Tiiu avastas, et kõik pargi puutüved olid täis kümneid tsikaade, kes parajasti oma väikseksjäänud kestadest välja ronimas olid. Päris huvitav vaatepilt. Margus oli sellest nii vaimustunud, et ta vaatas ja filmis neid vist vähemalt tund aega.

Tagasi koju sõitsime viimase metrooga, mis oli mingil imelikult põhjusel jällegi rahvast pungil täis.

Neljapäev, 9. august, üheksas päev Jaapanis

Onsen avati tegelikult juba kella viiest, kuid päris nii vara me sinna minna ei viitsinud. Kuue ajal olime siiski platsis ning selgus, et me polnudki ainsad inimesed, kes sellisel kellajal kuuma vee mõnusid nautima olid tulnud. Onsen oli sama mõnus kui õhtul, kuid väsitas kiiremini, nii et väga pikalt me seal olla ei jaksanudki. Tuppa tagasi jõudes ja avastades, et hommikusööki veel tund aega ootama peab, hakkasime taaskord kahetsema, et söögiaja nii hilise valisime. Kuid nagu õhtulgi, tasus ka seekord ootamine ennast kuhjaga ära - hommikusöök ei jäänud õhtusele mitte millegagi alla.

Pärast söömingut oligi aeg ennast lahkumiseks valmis seada. Veidi kahju oli ära minna, nii boss tunne tekkis seal hotellis, et ei tahtnud kuidagi enam pärismaailma tagasi pöörduda. Kauemaks jäämine oleks meie rahakotid aga väga kiiresti tühjaks imenud, nii et polnud midagi parata, tuli oma tavariided jälle selga panna (vähemalt sai lõpuks neist neetud plätudest lahti!) ja hotelliga hüvasti jätta. Kui uksest välja astusime, tuli pool hotelli personali meile lehvitama ja hüvastijätukummardust tegema. Marion küsis veel, kas neil käib tihti välismaalasi - vastuseks öeldi, et varem ikka mõni käis, aga pärast Fukushima katastroofi ei julgeta siiakanti enam eriti tulla, mis siis, et nimetatud tuumajaam Kinugawast rohkem kui saja viiekümne kilomeetri kaugusel asub.

Pärast hotellist väljumist otsustasime natuke seigelda ja mõtlesime, et ehk õnnestub ühe lähedalasuva mäe otsa ronida. Kinugawa asub jõekäärus kaunite mägede vahel, kuid enamik neist on liiga järsud, et neist kuidagi mugavalt üles pääseks. Olime eelmisel päeval jalutades leidnud mingi kergelt rohtukasvanud metsatee, mis paistis mäe otsa viivat, nii et selle poole me oma sammud seadsimegi. Teele ette pandud tõkkepuu meie entusiasmi ei peatanud, küll aga tegi seda paarkümmend meetrit hiljem kohatud rästik. Pärast selle looma nägemist kadus meil võsas ronimise isu ära ja suundusime tsivilisatsiooni radadele tagasi. Et aga mitte päris ilma seikluseta jääda, otsustasime mäkkeronimise asemel ära käia all jõe ääres. Jõgi asus parajas kanjonis, nii et sõidutee tasapinnast tuli päris tükk maad allapoole ronida. Mingit korralikku teed sinna ei viinudki, kuid mööda kive suutsime siiski kohale minna. Sattusime päris kaunisse paika kärestiku all, kus jõgi tavalisest natuke laiem ja sügavam tundus. Paik oli ujumiseks justkui loodud, nii loomulikult ei saanud me seda võimalust kasutamata jätta, voolaku seal siis Fukushima tuumavesi või mitte.

That way!

Kuna Tokyosse tagasi viiva rongini oli natuke aega, otsustasime jällegi jalgsi eelmise jaamani jalutada, seekord jõe vastaskaldal. Leidsime tee pealt mingi koha, kus oli võimalik köisraudteega mäe otsa saada, kuid kuna enne meid jõudis sinna just mingi grupp lapsi, oleksime pidanud liiga kaua järjekorras ootama ja seda me teha ei viitsinud.

Tagasisõit Tokyosse läks taaskord väga kiiresti; peamiselt siiski seetõttu, et enamus sellest möödus magades. Ekspressrongis magada oleks tegelikult üsna mugav, kui jaapanlastel poleks tobedat kommet lakkamatult rongi kõlaritest midagi teatada. Antud rongis tehti seda veel neljas erinevas keeles.
"Järgmine peatus on Shimo-Imachi, väljapääs on vasakul pool."
Okei.
"Aitäh, et kasutate Tobu Nikko liini teenuseid. See rong sõidab Asakusasse ning peatub vahepeal ka Tokyo Sky Tree peatuses. Tokyo Sky Tree on ..."
Jah, ma juba kuulsin, mis asi see Sky Tree on!
"Palun olge rongist väljumisel ettevaatlikud, sest rongi ja perrooni vahel on kohutav kraater, kuhu te kõik sisse kukute ja siis söövad krokodillid teid ära."
Blargh!

Kohutav kraater.

Asakusas rongist väljudes tuli taaskord meelde, kui palav Jaapanis on, jahedama õhuga Kinugawa mägede vahel kippus see vaikselt ära ununema. Kuna kõht hakkas jälle tühjaks minema, käisime kiirelt hostelist läbi ja läksime välja söögikohta otsima. Sattusime taaskord ajale, millal enamik restorane kinni olid, kuid lõpuks leidsime ühelt väiksemalt tänavalt mingi imeliku koha, millest ei saanudki päris hästi aru, kas see on avatud või mitte. Igatahes minema meid keegi ei ajanud ja kui olime tühjas restoranis maha istunud, toodi mingi hetk ka menüüd lauda. Pärast mõningat segadust sellega, millises keeles meiega rääkida, õnnestus teenindajal ka meie tellimused kirja saada. Vahepeal oli ta veendunud, et me temaga lollitame, kui me ühel hetkel ei tahtnud tema tugeva aktsendiga inglise keelest kuidagi aru saada ja järgmisel hetkel ise samas keeles suhelda üritasime.

Enne aga, kui meie toidud lauda toodi, tuli teenindaja tagasi, endal suu kõrvuni, ja andis meile üle mingid naljakad riided ja parukad: "Pange selga, tehke pilti!" Eks me siis tegime, mis meil üle jäi. Vähemalt teenindajal endal oli nalja nabani. Jaapan on ikka veider riik.

Kohustuslik moesõu

 Pärast sööki otsustasime Marioni ja Robiniga minna teisele katsele, et käia lõpuks ära Tokyo Sky Tree otsas. Kellaaeg oli seekord veidi varasem, nii jõudsime enne päikseloojangut ära seista umbes pooletunnises järjekorras, et osta piletid ja sõita liftiga 350 meetri kõrgusele alumisele vaateplatvormile. Et sealt edasi saada, pidime ostma uued piletid, misjärel viis lift meid veel sada meetrit kõrgemale.

Ülevalt avanes vapustav vaade. Tokyo on ikka nii suur linn, et isegi maailma kõrgeimast tornist vaadates ulatus see põhimõtteliselt igas suunas (peale mere loomulikult) horisondini välja. Oleks ilm natuke selgem olnud, oleksime näinud linna taga võibolla ka natuke mägesid, sealhulgas suurt Fuji-sani, kuid kerge uduvine varjas selle vaatepildi meie eest taaskord.

Jõudsime üles just parajal ajal, sest oli veel täiesti valge, kuid päike hakkas just loojuma. Ootasime päikeseloojangu ära ning nägime Tokyot ka pimeduses, mil see nägi välja veel kaunim ja suursugusem kui päeval.

Sky Treega võrreldavat ehitist Tokyos ei ole

Tagasi alla saamiseks pidime taaskord natuke järjekorras ootama, nii et lõpuks olid jalad sellest seismisest juba päris väsinud. Ka eelmine lühikeseks jäänud öö hakkas tunda andma, nii et pärast hostelisse tagasijõudmist läksin üsna kohe ka magama ära.

Kolmapäev, 8. august, kaheksas päev Jaapanis

Kolmapäevaks oli meil plaanitud pikem väljasõit Tokyost paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse Kinugawa linna, kus kavatsesime korraldada ära onseniepisoodi, mis Hakones tegemata jäi. Kuna ainult kuumaveebasseini minekuks on nii pikka sõitu natuke naljakas ette võtta, siis mõtlesime selle kombineerida mõne traditsioonilise Jaapani öömaja (ryokani) külastamisega ja tagasi Tokyosse sõita alles järgmisel päeval. Väljavalituks osutus kuskil eraldatud paigas mägede vahel asuv Kaniyu nimeline koht, mille kuumaveebasseinides voolavat omapärase värvusega mineraaliderikas vesi, millesarnast mujalt Jaapanist eriti ei leia. Kahjuks avastasime eelmisel õhtul internetis broneeringut teha üritades, et tegu on päris populaarse kohaga ja kõik toad olid valitud päevaks juba täis. Otsustasime siiski kohale sõita - onsenisse ehk ikka lastakse ja öömajaks võib ju ka mõne teise koha otsida - Kinugawa on hotelle täis.

Läksime neljakesi - mina, Valdar, Marion ja Robin. Ülejäänutele ei pakkunud onseni külastamine huvi või tundusid selleks tehtavad rahalised väljaminekud suuremad kui võimalik vastu saadav meelelahutus.

Kuna äratuskella seades olime oma hommikuse liikumisvõime suhtes veidi liiga optimistlikud, jäime kella üheksasest ekspressrongist napilt maha ja hüppasime selle asemel esimese kohaliku rongi peale, mis samas suunas liikus. Pärast mitut ümberistumist ühest aeglasest rongist teise saime aru, et see plaan pole siiski kõige parem, nii et istusime ühes natuke suuremas jaamas ümber meile üsna kiiresti järele jõudnud kümnesele ekspressrongile. Viimase jaoks oli vaja lisapiletit, kuid õnneks sai seda osta vagunisse sisenemisel ka konduktori käest - automaadist poleks me enam piletit hankima minna jõudnud.

Kui kohalikud rongid on seljaga seina poole asetsevate istmetega nagu metroos, siis ekspressrongiga sõita on juba oluliselt mõnusam - suured mugavad sõidusuunas asetsevad istmed, mida on võimalik paarikaupa ka teistpidi pöörata, ja suured aknad, kust palju mõnusam möödakihutavat Jaapanit imetleda. Sõit läks väga kiiresti ja enne kui arugi saime, olime juba väikeses mägede vahel asuvas Kinugawa linnas.

Nendes paaris kohas, kus pole mägesid ega maju, kasvab Jaapanis riis.

Läksime jaamas asuvasse turiistiinfopunkti turistiinfot hankima; teadsime, et Kaniyusse sõidab päevas vaid neli bussi, nii et võimalus, et mõni neist meile sobival ajal liiguks, oli suhteliselt väike. Bussiaegu uurides selguski, et kohapeal olemiseks jääks meil suhteliselt vähe aega, ning kuna onsen asus bussipeatusest veel umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, ei tundunud reaalne, et me jõuaksime sealseid basseine eriti pikalt nautida. Seepärast otsustasime pärast lühikest kaalumist Kanyu ära jätta ja lasta käiku plaan B. Läksime infopunkti tagasi ja küsisime infot veidi lähemal asuvate ryokanite kohta; sealt soovitati meil sõita järgmisesse rongijaama, kus pidavat olema ka välibasseine, mida Kinugawa põhijaama lähedal asuvates onsenites ei ole.

Valisime rongisõidu asemel jalutuskäigu, kuna teine jaam polnud kaugel. Tee pealt leidsime mingi karrikoha, kus kõhud täis sõime, ning seejärel võttis meil umbes pool tundi, et järgmise rongijaamani jalutada. Ja siis veel vähemalt tund või rohkemgi, et mõni onsen leida. Natuke veider oli seal jaama ümbruses ringi jalutada, kuna kogu see kant paistis olevat täiesti inimtühi ja mahajäetud. Turistidest polnud haisugi; kohalikke küll natuke tatsas ringi, kuid neidki kohtas tegelikult väga harva. Sattusime mingisse parki, milles polnud liikumas hingelistki ja mille keskel olev väike purskkaevuga bassein oli ära kuivanud või veest tühjaks lastud. Infopunktist antud kaart väitis, et seal lähedal pidavat asuma ilus välibasseinidega onsen, kuid see jäigi meile leidmatuks.

Jaapanis on isegi päästeautod kawaii.

Pargist natuke eemal jõe ääres oli mitmeid hotelle, kuid esmasel vaatlusel ei paistnud ka neist ühelgi väljas basseine eksisteerivat. Läksime siiski ühte sisse ja küsisime - selgus, et neil on välibasseinidega onsen siiski täiesti olemas, lihtsalt jõe äärest pole neid näha. Alles hiljem hakkasime mõtlema, et see on ju tegelikult täiesti loogiline, kuna inimesed käivad kuumaveebasseinis reeglina alasti ja võibolla kõik ei taha, et neid samal ajal tänava pealt vaadata saaks.

Ryokan, kuhu sattusime, jättis väga esindusliku mulje. Algul oli sinna isegi veidi imelik sisse astuda - lühikeste pükste ja T-särkidega nagu me olime - kui hotelli fuajee oli vaibaga kaetud ning teenindajad üliviisakad pintsakutes härrasmehed ja kimonotes daamid. Inglise keelt nad eriti ei rääkinud, kuid Marionil ja Robinil õnnestus oma Jaapani keele oskusega kõik sissekirjutamiseks vajalikud protseduurid ära teha ning meile üks kena nelja inimese tuba reserveerida. Pärast seda, kui meie rahakotid märgatavalt kergemaks tehti, juhatas eelpoolmainitud kimonos tädi meid tuppa. Kohe uksest sisse astudes lõi ninna tugev tatami mattide lõhn; peab ütlema, et kuigi need matid ei tundu põrandamaterjalina just kõige praktilisemad, on nende peal paljajalu ikka ülimalt mõnus kõndida.

Tädi näitas meile toas asuvad põhilised asjad ära, seejärel valmistas meile kannutäie teed ning siis, selle asemel, et niisama ära minna, laskus enne lahkumist põlvili ja tänas meid väga ametlikult ja viisakalt, et me nende hotelli külastasime.

Tuba jättis väga hubase mulje ning aknast oli meil suurepärane vaade alla jõele ja selle ääres asuvale Jaapani aiale. Tuba ise oli ka täitsa luks, suure telekaga ja puha (mis siis, et me seda kordagi ei vaadanud). WC oli taaskord kõrgtehnoloogiline ja paljude nuppudega - kahjuks puudus sealt aga selline nupp (või me olime liiga lollid, et seda leida), mis lülitaks välja prilllaua soojendamise funktsiooni. Kujutan ette, et külmal talvehommikul oleks selline asi ütlemata mõnus olnud, aga kuumal suvepäeval, kui väikses ruumis suure häda punnitamine niikuinii üle kere higistama võtab, oli sellise lisasoenduse vajalikkus kergelt küsitav.

Tea time

Ühest kapist leidsime komplekti yukataid ning kuna meie vastik välismaalaseriietus kuidagi traditsioonilise Jaapani taustsüsteemiga ei sobinud, tõmbasime need endale selga. Yukata oli üsna mugav riietusese; kahjuks ei saanud aga sama öelda meile antud plätude kohta, mis olid eestlaste suurte jalgade jaoks ilmselgelt liiga väikesed ning milles ringi kõndida oli umbes sama mõnus kui paljajalu mööda killustikku jalutada.

Pisike tilk tõrva meepotis

Kuna õhtusöögini oli veel mitu tundi aega, suundusime alla veemõnusid nautima. Peab ütlema, et onsenist paremat lõõgastumisviisi on raske välja mõelda; maapõues kuumakskütetud vees mõnulemine on nii meeldiv ja rahustav, et tekib tunne, nagu tahaks sinna jäädagi. Kuid nagu saunaski, ei suuda ka kuumaveebasseinis kaua järjest olla, üsna väsitav on see siiski. Sest vesi, mis seal basseinis sisaldub, ei ole mitte kergelt leige, vaid ikka päris tuline- esimest korda sisse minnes soovitatakse ennast soojusega harjutamiseks enne paar korda basseinist kausiga vett võttes üle kallata. Ja isegi see ei muuda kuumuse vastu kohe päris immuunseks; algul tekib ikka väike kõhklushetk, enne kui ennast üleni vee sisse kastad.

Vesi on onsenis nii selge, et sündsamat pilti ei saanud teha. :)

Mõnulesime basseinides päris tükk aega, kuid kui üles hotellituppa tagasi jõudsime, oli õhtusöögini ikka veel terve igavik. Kuna onsen tegi päris näljaseks, jõudsime juba kahetsema hakata, et söögiaja nii hilise valisime. Ajaviiteks võtsime Robiniga baarikapist ühed Asahi õlled, kuid need tegid - üllatus-üllatus - vaid veel näljasemaks.

Lõpuks tasus aga ootamine ja nälgimine ennast kuhjaga ära, sest õhtusöök oli massiivne. Istusime söögitoas vist umbes poolteist tundi, selle aja jooksul pakuti meile mitukümmet erinevat toitu. Vahepeal käis teenindaja meid õpetamas, kuidas üht või teist asja süüa, või lihtsalt kiitmas, kui hea üks või teine asi on või kui hästi me pulkadega süüa oskame. Marion ja Robin said temaga lobisedes igatahes päris palju jaapani keelt praktiseerida. Kõige lõpuks, kui enamik muid toite otsas olid ja kõhus enam millegi jaoks ruumi ei jätkunud, toodi lauale ka riis ja vabandati, et sellega nii kaua läks, kuna nad olid kuskil mingi valearvestuse teinud. Veidi imelik oli kõigi nende delikatesside peale paljast valget riisi süüa, aga viisakusest ei saanud seda ju alles ka jätta. Teenindaja julgustusele, et riisi võib alati juurde võtta, ei suutnud keegi siiski enam reageerida.

Veeresime söögitoast välja ning kuna uuesti onsenisse minekuks oli veel liiga paks olla, läksime kaema väljas asuvat Jaapani aeda. Päris ilus koht oli, tiigi ja kalade ja sillaga. Alla jõe äärde pääses ka, aga kuna tee sinna oli kivine ja meil endiselt jalas ebamugavad plätud, ei hakanud me seekord sinna ronimisega riskima. Pealegi oli juba üsna pime ka.

Kui tundsime, et leiba (s.t. riisi) on juba piisavalt luusse lastud, tegime veel ühe onsenitiiru, enne kui hotellituppa tagasi läksime. Tuppa jõudes nägime, et vahepeal olid põrandale laotatud magamismatid ja meile voodid valmis seatud. Panime äratuse kella kuueks, et jõuaks ka enne hommikusööki ja lahkumist veel ühe korra onsenist läbi käia, ja siis hakkasime maitsma baarikapist leitud saket ja kohlikku Nikka viskit. Kuna alkohol oli kallis, siis väga palju me kappi tühjendada ei tahtnud, nii et hakkasime üsna pea tegelema alteratiivtegevuse ehk teejoomisega, millest sai piisavalt energiat, et hommikuni üleval püsida.

Teisipäev, 7. august, seitsmes päev Jaapanis

Marguse soovitusel läksime Tokyo äärelinnas asuvasse Yomiurilandi lõbustusparki. Park asus pisikese mäe otsas ümbritsevast linnast natuke kõrgemal, nii et sinna üles tuli taaskord sõita köisraudteega. Gondlist sai enne kohalejõudmist kogu kompleksile pilgu peale visata; kõige ägedama mulje jätsid suured ameerika mäed, nii et loomulikult pidime esimesena minema just neid proovima.

Atraktsiooni nimi oli Bandit ning see oli ehitamise hetkel olnud maailma kõige kiirem rollercoaster. Praeguseks on ehitatud küll hulgaliselt kiiremaid, kuid see ei kahandanud meie aukartust Banditi ees. Perroonile viis kaks järjekorda - ühe rongi peale minnes pritsiti sind tee peal ka märjaks ning teisel pääses kuiva nahaga. Proovisime algul vesist varianti ning seejärel, et saaks sõidu videosse võtta, ka kuiva.

Lisaks Banditile oli Yomiurilandil pakkuda veel kaks rollercoasterit - üks, mis oli natuke väiksem, kuid sõitis vahepeal pea alaspidi, ning üks veidi vanem puidust ehitis, mis oli välimuselt natuke sarnane Helsingis Linnanmäe lõbustuspargis olevaga, kuid märksa suurem. Viimane oli tegelikult isegi huvitavam kui Bandit, sest rong sõitis seal läbi kitsaste koridoride ja seetõttu tundus kiirus suurem, ning lisaks tümitas seal sõitmine ikka päris korralikult läbi. Raputamine ja järsud pöörded tekitasid rongist väljudes sellise tunde, nagu oleks äsja korralikult peksa saanud.

Käisime ka kahe space shoti otsas, millest ühes sai proovida järsku starti taevasse ja teises vabalangemist; samuti vaaterattal, mingis õuduste majas (mis oli maksimaalselt igav) ja seiklusrajal, kus pidi kahekesi koostööd tehes läbi labürindi pääsema. Väikese Valdari jaoks pakkus suurimat rõõmu aga üks ise sõitev karu.

Kui Tokyosse tagasi jõudsime, hakkas päike just loojuma, nii et mõtlesime, et võiks minna lõpuks Sky Tree otsa - parajal hetkel üles minnes näeksime Tokyot nii päevavalguses kui ööpimeduses ja vahepeal saaksime nautida päikeseloojangu vaatamist. All selgus aga, et torni otsa soovijate järjekord on nii pikk, et enne pimedat me niikuinii üles ei jõuaks, nii et jätsime plaani selleks korraks katki. Imetlesime seda tänapäeva insenerikunsti imet altpoolt - pimedas jättis see veel majesteetlikuma mulje kui päevavalguses. Pani ainult imestama, kuidas on võimalik midagi nii suurt üldse ehitada.

Õhtul käisime läbi ühest paar päeva tagasi Asakusast leitud sushirongist ning seejärel suundusime alla hosteli baari, et panna paika järgmise päeva plaanid ja nende jaoks internetist infot koguda.