Reede, 10. august, kümnes päev Jaapanis

Reedest pühapäevani pidi Tokyo lahes asuval Odaiba tehissaarel toimuma maailma suurim koomiksilaat Comiket, nii et loomulikult võtsime plaani just Odaiba külastamise.

Saare peale metrooga ei saanud, nii et istusime Shinbashi peatuses ümber mingi teise rongi peale. Rongiks on seda asja tegelikult raske nimetada, kuna sõiduvahend kulges veoautorattaid meenutavatel kummiratastel mööda betoonist rööpaid, juhtides ja pöörates ennast rongi külgedel asetsevate väiksemate ratastega raudteepiirdeid kombates. Just nimelt "juhtides ennast", sest rongil traditsioonilist juhti pardal ei olnudki ja kogu liini käigushoidmine oli usaldatud arvutite kätte.

Õnneks pole robotitele veel inimeste vastu mässu tõstmiseks piisavalt intelligentsi jagatud, nii et jõudsime elusalt ja tervelt Odaibale kohale. Rong sõitis üle Vikerkaaresilla (Rainbow Bridge), mis on vist Tokyo Toweri (ja nüüd ka Sky Tree) kõrval üks linna äratuntavamaid ehitisi (kuid mis vähemalt päevavalguses erilist muljet küll ei jätnud), ja tegi seejärel enne Comiketi toimumispaika jõudmist tiiru ümber Odaiba saare, nii et saime enamvähem pildi ette, mis kus asub. Vastupidiselt suuremale osale Tokyost, kus hulgaliselt väikseid, ent kõrgeid ehitisi on võimalikult kitsa maa peale kokku surutud, on Odaibal ruumi laialt ning ka hooned selle võrra suuremad, madalamad ja rohkem hajutatud.

Comiket toimus Tokyo Big Sighti nimelises messikeskuses, mis kujutab endast põhimõtteliselt nelja teraviku peale seisma pandud püramiidi.

Tokyo Suur Vaatamisväärsus

Festival oli enda alla võtnud kogu hiiglasliku kompleksi ning rahvast oli kohal nagu murdu. Valisime välja ühe suurematest müügisaalidest ning vaatasime seal umbes tunnikese ringi, kuid siis otsustasime, et aitab meile küll, kuna midagi põnevat seal eriti ei olnud. Põhimõtteliselt müüdi seal tohututes kogudes jaapanikeelset doujin mangat ehk fanfictionit ja muud indie kraami. Mõtlesime vaatama minna ka ametlike stuudiote müügilette, aga ei leidnud neid kuskilt üles. Cosplay alale minek ei õnnestunud samuti eriti hästi, kuna sinna näis viivat hiiglaslik järjekord, milles keegi meist eriti seista ei viitsinud, sest päike paistis lagipähe ja kuhugi selle eest varjuda ei olnud. Niisiis jätsime Comiketiga selleks korraks hüvasti ja läksime muid Odaiba vaatamisväärsusi otsima.

Odaibas on näiteks mitu randa: ilusad liivarannad, kus mõnus päikest võtta, kuid ainult üks miinus - Tokyo lahes on ujumine keelatud. Mida imet sa seal rannas niisama passid, kui vettegi minna ei lubata?! Läksime selle asemel vaatama hoopis ühe kaubanduskeskuse ees seisvat "elusuuruses" Gundami kuju. See massiivne robot oli üsna aukartustäratav ning nii hästi viimistletud, et jättis ka lähedalt vaadates päris realistliku mulje. Mine tea neid jaapanlasi, võibolla ühel päeval keegi ronibki kokpiti ja lendab minema sellega.

Jaapnlaste suur salarelv, peidetud kõigile nähtavasse kohta

Järgmiseks jalutasime Miraikani teaduskeskusesse, mis pidi idee poolest olema nagu meie Ahhaa keskus. Natuke nagu oligi, kuid kui Ahhaa põhiatraktsiooniks on see, et kõiki lahedaid asju on võimalik ise näppida, siis Miraikani väljapanekud koosnesid valdavas osas pildist ja helist ning olid seetõttu üsna igavad. Mõned robotid olid ka, kuid needki liigutasid ennast vaid teatud kellaaegadel ja kuna meie jõudsime kohale vaid veidi enne sulgemist, olid kõik etteasted selleks korraks läbi. Mõned huvitavad asjad siiski olid - näiteks ISS kosmosejaama ühe mooduli makett, kuhu sai ise sisse minna ja ringi vaadata, ning sarnane makett mingist Mariaani süvikusse sukeldunud batüskaafist.

Rohkem me Odaibas midagi vaadata ei osanud ja kõht hakkas samuti juba tühjaks minema, nii et otsustasime saarelt minema sõita. Valisime selleks aga natuke kehva aja, sest Comiketi esimene päev oli just lõppemas ja rong täis nagu tipptunnimetroo. Esimese rongi peale mahtusime ainult mina ja Tiiu, teiste ees lükati uksed kinni ja nad pidid järgmisele rongile lootma jääma. Jäime neid Shinbashi jaama ootama, sest olime plaaninud sinna sööma minna, kuid kuna osadele inimestele see plaan päris täpselt kohale ei jõudnud, hüppasid nad kohe metroo peale edasi ja jaamahoonest välja ei tulnudki. Sõitsime siis samuti Asakusasse tagasi, kus jälle kogu kamba kokku saime ja üksteisel debiilikuks olemise eest naljaga pooleks näod täis sõimasime. Seejärel käisime söömas ja läksime tagasi hostelisse, et natuke puhata ja siis kuhugi reede õhtut tähistama minna.

Seekord valisime ohvriks Ginza, mis on eriti posh rikkurite linnajagu. Päeval käivad jõukamad inimesed seal shoppamas, kuid selgus, et õhtuti seal eriti midagi teha ei ole. Jalutasime natuke niisama sihitult ringi, et saaks öelda, et oleme Ginzas ära käinud; seejärel üritasime minna mõnda baari, kuid ei mahtunud ühessegi sisse, nii et võtsime selle asemel lihtsalt poest paar õlut ja läksime lähedalasuvasse ilusasse parki neid manustama. Putukahuviline Tiiu avastas, et kõik pargi puutüved olid täis kümneid tsikaade, kes parajasti oma väikseksjäänud kestadest välja ronimas olid. Päris huvitav vaatepilt. Margus oli sellest nii vaimustunud, et ta vaatas ja filmis neid vist vähemalt tund aega.

Tagasi koju sõitsime viimase metrooga, mis oli mingil imelikult põhjusel jällegi rahvast pungil täis.