Neljapäev, 9. august, üheksas päev Jaapanis

Onsen avati tegelikult juba kella viiest, kuid päris nii vara me sinna minna ei viitsinud. Kuue ajal olime siiski platsis ning selgus, et me polnudki ainsad inimesed, kes sellisel kellajal kuuma vee mõnusid nautima olid tulnud. Onsen oli sama mõnus kui õhtul, kuid väsitas kiiremini, nii et väga pikalt me seal olla ei jaksanudki. Tuppa tagasi jõudes ja avastades, et hommikusööki veel tund aega ootama peab, hakkasime taaskord kahetsema, et söögiaja nii hilise valisime. Kuid nagu õhtulgi, tasus ka seekord ootamine ennast kuhjaga ära - hommikusöök ei jäänud õhtusele mitte millegagi alla.

Pärast söömingut oligi aeg ennast lahkumiseks valmis seada. Veidi kahju oli ära minna, nii boss tunne tekkis seal hotellis, et ei tahtnud kuidagi enam pärismaailma tagasi pöörduda. Kauemaks jäämine oleks meie rahakotid aga väga kiiresti tühjaks imenud, nii et polnud midagi parata, tuli oma tavariided jälle selga panna (vähemalt sai lõpuks neist neetud plätudest lahti!) ja hotelliga hüvasti jätta. Kui uksest välja astusime, tuli pool hotelli personali meile lehvitama ja hüvastijätukummardust tegema. Marion küsis veel, kas neil käib tihti välismaalasi - vastuseks öeldi, et varem ikka mõni käis, aga pärast Fukushima katastroofi ei julgeta siiakanti enam eriti tulla, mis siis, et nimetatud tuumajaam Kinugawast rohkem kui saja viiekümne kilomeetri kaugusel asub.

Pärast hotellist väljumist otsustasime natuke seigelda ja mõtlesime, et ehk õnnestub ühe lähedalasuva mäe otsa ronida. Kinugawa asub jõekäärus kaunite mägede vahel, kuid enamik neist on liiga järsud, et neist kuidagi mugavalt üles pääseks. Olime eelmisel päeval jalutades leidnud mingi kergelt rohtukasvanud metsatee, mis paistis mäe otsa viivat, nii et selle poole me oma sammud seadsimegi. Teele ette pandud tõkkepuu meie entusiasmi ei peatanud, küll aga tegi seda paarkümmend meetrit hiljem kohatud rästik. Pärast selle looma nägemist kadus meil võsas ronimise isu ära ja suundusime tsivilisatsiooni radadele tagasi. Et aga mitte päris ilma seikluseta jääda, otsustasime mäkkeronimise asemel ära käia all jõe ääres. Jõgi asus parajas kanjonis, nii et sõidutee tasapinnast tuli päris tükk maad allapoole ronida. Mingit korralikku teed sinna ei viinudki, kuid mööda kive suutsime siiski kohale minna. Sattusime päris kaunisse paika kärestiku all, kus jõgi tavalisest natuke laiem ja sügavam tundus. Paik oli ujumiseks justkui loodud, nii loomulikult ei saanud me seda võimalust kasutamata jätta, voolaku seal siis Fukushima tuumavesi või mitte.

That way!

Kuna Tokyosse tagasi viiva rongini oli natuke aega, otsustasime jällegi jalgsi eelmise jaamani jalutada, seekord jõe vastaskaldal. Leidsime tee pealt mingi koha, kus oli võimalik köisraudteega mäe otsa saada, kuid kuna enne meid jõudis sinna just mingi grupp lapsi, oleksime pidanud liiga kaua järjekorras ootama ja seda me teha ei viitsinud.

Tagasisõit Tokyosse läks taaskord väga kiiresti; peamiselt siiski seetõttu, et enamus sellest möödus magades. Ekspressrongis magada oleks tegelikult üsna mugav, kui jaapanlastel poleks tobedat kommet lakkamatult rongi kõlaritest midagi teatada. Antud rongis tehti seda veel neljas erinevas keeles.
"Järgmine peatus on Shimo-Imachi, väljapääs on vasakul pool."
Okei.
"Aitäh, et kasutate Tobu Nikko liini teenuseid. See rong sõidab Asakusasse ning peatub vahepeal ka Tokyo Sky Tree peatuses. Tokyo Sky Tree on ..."
Jah, ma juba kuulsin, mis asi see Sky Tree on!
"Palun olge rongist väljumisel ettevaatlikud, sest rongi ja perrooni vahel on kohutav kraater, kuhu te kõik sisse kukute ja siis söövad krokodillid teid ära."
Blargh!

Kohutav kraater.

Asakusas rongist väljudes tuli taaskord meelde, kui palav Jaapanis on, jahedama õhuga Kinugawa mägede vahel kippus see vaikselt ära ununema. Kuna kõht hakkas jälle tühjaks minema, käisime kiirelt hostelist läbi ja läksime välja söögikohta otsima. Sattusime taaskord ajale, millal enamik restorane kinni olid, kuid lõpuks leidsime ühelt väiksemalt tänavalt mingi imeliku koha, millest ei saanudki päris hästi aru, kas see on avatud või mitte. Igatahes minema meid keegi ei ajanud ja kui olime tühjas restoranis maha istunud, toodi mingi hetk ka menüüd lauda. Pärast mõningat segadust sellega, millises keeles meiega rääkida, õnnestus teenindajal ka meie tellimused kirja saada. Vahepeal oli ta veendunud, et me temaga lollitame, kui me ühel hetkel ei tahtnud tema tugeva aktsendiga inglise keelest kuidagi aru saada ja järgmisel hetkel ise samas keeles suhelda üritasime.

Enne aga, kui meie toidud lauda toodi, tuli teenindaja tagasi, endal suu kõrvuni, ja andis meile üle mingid naljakad riided ja parukad: "Pange selga, tehke pilti!" Eks me siis tegime, mis meil üle jäi. Vähemalt teenindajal endal oli nalja nabani. Jaapan on ikka veider riik.

Kohustuslik moesõu

 Pärast sööki otsustasime Marioni ja Robiniga minna teisele katsele, et käia lõpuks ära Tokyo Sky Tree otsas. Kellaaeg oli seekord veidi varasem, nii jõudsime enne päikseloojangut ära seista umbes pooletunnises järjekorras, et osta piletid ja sõita liftiga 350 meetri kõrgusele alumisele vaateplatvormile. Et sealt edasi saada, pidime ostma uued piletid, misjärel viis lift meid veel sada meetrit kõrgemale.

Ülevalt avanes vapustav vaade. Tokyo on ikka nii suur linn, et isegi maailma kõrgeimast tornist vaadates ulatus see põhimõtteliselt igas suunas (peale mere loomulikult) horisondini välja. Oleks ilm natuke selgem olnud, oleksime näinud linna taga võibolla ka natuke mägesid, sealhulgas suurt Fuji-sani, kuid kerge uduvine varjas selle vaatepildi meie eest taaskord.

Jõudsime üles just parajal ajal, sest oli veel täiesti valge, kuid päike hakkas just loojuma. Ootasime päikeseloojangu ära ning nägime Tokyot ka pimeduses, mil see nägi välja veel kaunim ja suursugusem kui päeval.

Sky Treega võrreldavat ehitist Tokyos ei ole

Tagasi alla saamiseks pidime taaskord natuke järjekorras ootama, nii et lõpuks olid jalad sellest seismisest juba päris väsinud. Ka eelmine lühikeseks jäänud öö hakkas tunda andma, nii et pärast hostelisse tagasijõudmist läksin üsna kohe ka magama ära.