Kolmapäev, 8. august, kaheksas päev Jaapanis

Kolmapäevaks oli meil plaanitud pikem väljasõit Tokyost paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse Kinugawa linna, kus kavatsesime korraldada ära onseniepisoodi, mis Hakones tegemata jäi. Kuna ainult kuumaveebasseini minekuks on nii pikka sõitu natuke naljakas ette võtta, siis mõtlesime selle kombineerida mõne traditsioonilise Jaapani öömaja (ryokani) külastamisega ja tagasi Tokyosse sõita alles järgmisel päeval. Väljavalituks osutus kuskil eraldatud paigas mägede vahel asuv Kaniyu nimeline koht, mille kuumaveebasseinides voolavat omapärase värvusega mineraaliderikas vesi, millesarnast mujalt Jaapanist eriti ei leia. Kahjuks avastasime eelmisel õhtul internetis broneeringut teha üritades, et tegu on päris populaarse kohaga ja kõik toad olid valitud päevaks juba täis. Otsustasime siiski kohale sõita - onsenisse ehk ikka lastakse ja öömajaks võib ju ka mõne teise koha otsida - Kinugawa on hotelle täis.

Läksime neljakesi - mina, Valdar, Marion ja Robin. Ülejäänutele ei pakkunud onseni külastamine huvi või tundusid selleks tehtavad rahalised väljaminekud suuremad kui võimalik vastu saadav meelelahutus.

Kuna äratuskella seades olime oma hommikuse liikumisvõime suhtes veidi liiga optimistlikud, jäime kella üheksasest ekspressrongist napilt maha ja hüppasime selle asemel esimese kohaliku rongi peale, mis samas suunas liikus. Pärast mitut ümberistumist ühest aeglasest rongist teise saime aru, et see plaan pole siiski kõige parem, nii et istusime ühes natuke suuremas jaamas ümber meile üsna kiiresti järele jõudnud kümnesele ekspressrongile. Viimase jaoks oli vaja lisapiletit, kuid õnneks sai seda osta vagunisse sisenemisel ka konduktori käest - automaadist poleks me enam piletit hankima minna jõudnud.

Kui kohalikud rongid on seljaga seina poole asetsevate istmetega nagu metroos, siis ekspressrongiga sõita on juba oluliselt mõnusam - suured mugavad sõidusuunas asetsevad istmed, mida on võimalik paarikaupa ka teistpidi pöörata, ja suured aknad, kust palju mõnusam möödakihutavat Jaapanit imetleda. Sõit läks väga kiiresti ja enne kui arugi saime, olime juba väikeses mägede vahel asuvas Kinugawa linnas.

Nendes paaris kohas, kus pole mägesid ega maju, kasvab Jaapanis riis.

Läksime jaamas asuvasse turiistiinfopunkti turistiinfot hankima; teadsime, et Kaniyusse sõidab päevas vaid neli bussi, nii et võimalus, et mõni neist meile sobival ajal liiguks, oli suhteliselt väike. Bussiaegu uurides selguski, et kohapeal olemiseks jääks meil suhteliselt vähe aega, ning kuna onsen asus bussipeatusest veel umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, ei tundunud reaalne, et me jõuaksime sealseid basseine eriti pikalt nautida. Seepärast otsustasime pärast lühikest kaalumist Kanyu ära jätta ja lasta käiku plaan B. Läksime infopunkti tagasi ja küsisime infot veidi lähemal asuvate ryokanite kohta; sealt soovitati meil sõita järgmisesse rongijaama, kus pidavat olema ka välibasseine, mida Kinugawa põhijaama lähedal asuvates onsenites ei ole.

Valisime rongisõidu asemel jalutuskäigu, kuna teine jaam polnud kaugel. Tee pealt leidsime mingi karrikoha, kus kõhud täis sõime, ning seejärel võttis meil umbes pool tundi, et järgmise rongijaamani jalutada. Ja siis veel vähemalt tund või rohkemgi, et mõni onsen leida. Natuke veider oli seal jaama ümbruses ringi jalutada, kuna kogu see kant paistis olevat täiesti inimtühi ja mahajäetud. Turistidest polnud haisugi; kohalikke küll natuke tatsas ringi, kuid neidki kohtas tegelikult väga harva. Sattusime mingisse parki, milles polnud liikumas hingelistki ja mille keskel olev väike purskkaevuga bassein oli ära kuivanud või veest tühjaks lastud. Infopunktist antud kaart väitis, et seal lähedal pidavat asuma ilus välibasseinidega onsen, kuid see jäigi meile leidmatuks.

Jaapanis on isegi päästeautod kawaii.

Pargist natuke eemal jõe ääres oli mitmeid hotelle, kuid esmasel vaatlusel ei paistnud ka neist ühelgi väljas basseine eksisteerivat. Läksime siiski ühte sisse ja küsisime - selgus, et neil on välibasseinidega onsen siiski täiesti olemas, lihtsalt jõe äärest pole neid näha. Alles hiljem hakkasime mõtlema, et see on ju tegelikult täiesti loogiline, kuna inimesed käivad kuumaveebasseinis reeglina alasti ja võibolla kõik ei taha, et neid samal ajal tänava pealt vaadata saaks.

Ryokan, kuhu sattusime, jättis väga esindusliku mulje. Algul oli sinna isegi veidi imelik sisse astuda - lühikeste pükste ja T-särkidega nagu me olime - kui hotelli fuajee oli vaibaga kaetud ning teenindajad üliviisakad pintsakutes härrasmehed ja kimonotes daamid. Inglise keelt nad eriti ei rääkinud, kuid Marionil ja Robinil õnnestus oma Jaapani keele oskusega kõik sissekirjutamiseks vajalikud protseduurid ära teha ning meile üks kena nelja inimese tuba reserveerida. Pärast seda, kui meie rahakotid märgatavalt kergemaks tehti, juhatas eelpoolmainitud kimonos tädi meid tuppa. Kohe uksest sisse astudes lõi ninna tugev tatami mattide lõhn; peab ütlema, et kuigi need matid ei tundu põrandamaterjalina just kõige praktilisemad, on nende peal paljajalu ikka ülimalt mõnus kõndida.

Tädi näitas meile toas asuvad põhilised asjad ära, seejärel valmistas meile kannutäie teed ning siis, selle asemel, et niisama ära minna, laskus enne lahkumist põlvili ja tänas meid väga ametlikult ja viisakalt, et me nende hotelli külastasime.

Tuba jättis väga hubase mulje ning aknast oli meil suurepärane vaade alla jõele ja selle ääres asuvale Jaapani aiale. Tuba ise oli ka täitsa luks, suure telekaga ja puha (mis siis, et me seda kordagi ei vaadanud). WC oli taaskord kõrgtehnoloogiline ja paljude nuppudega - kahjuks puudus sealt aga selline nupp (või me olime liiga lollid, et seda leida), mis lülitaks välja prilllaua soojendamise funktsiooni. Kujutan ette, et külmal talvehommikul oleks selline asi ütlemata mõnus olnud, aga kuumal suvepäeval, kui väikses ruumis suure häda punnitamine niikuinii üle kere higistama võtab, oli sellise lisasoenduse vajalikkus kergelt küsitav.

Tea time

Ühest kapist leidsime komplekti yukataid ning kuna meie vastik välismaalaseriietus kuidagi traditsioonilise Jaapani taustsüsteemiga ei sobinud, tõmbasime need endale selga. Yukata oli üsna mugav riietusese; kahjuks ei saanud aga sama öelda meile antud plätude kohta, mis olid eestlaste suurte jalgade jaoks ilmselgelt liiga väikesed ning milles ringi kõndida oli umbes sama mõnus kui paljajalu mööda killustikku jalutada.

Pisike tilk tõrva meepotis

Kuna õhtusöögini oli veel mitu tundi aega, suundusime alla veemõnusid nautima. Peab ütlema, et onsenist paremat lõõgastumisviisi on raske välja mõelda; maapõues kuumakskütetud vees mõnulemine on nii meeldiv ja rahustav, et tekib tunne, nagu tahaks sinna jäädagi. Kuid nagu saunaski, ei suuda ka kuumaveebasseinis kaua järjest olla, üsna väsitav on see siiski. Sest vesi, mis seal basseinis sisaldub, ei ole mitte kergelt leige, vaid ikka päris tuline- esimest korda sisse minnes soovitatakse ennast soojusega harjutamiseks enne paar korda basseinist kausiga vett võttes üle kallata. Ja isegi see ei muuda kuumuse vastu kohe päris immuunseks; algul tekib ikka väike kõhklushetk, enne kui ennast üleni vee sisse kastad.

Vesi on onsenis nii selge, et sündsamat pilti ei saanud teha. :)

Mõnulesime basseinides päris tükk aega, kuid kui üles hotellituppa tagasi jõudsime, oli õhtusöögini ikka veel terve igavik. Kuna onsen tegi päris näljaseks, jõudsime juba kahetsema hakata, et söögiaja nii hilise valisime. Ajaviiteks võtsime Robiniga baarikapist ühed Asahi õlled, kuid need tegid - üllatus-üllatus - vaid veel näljasemaks.

Lõpuks tasus aga ootamine ja nälgimine ennast kuhjaga ära, sest õhtusöök oli massiivne. Istusime söögitoas vist umbes poolteist tundi, selle aja jooksul pakuti meile mitukümmet erinevat toitu. Vahepeal käis teenindaja meid õpetamas, kuidas üht või teist asja süüa, või lihtsalt kiitmas, kui hea üks või teine asi on või kui hästi me pulkadega süüa oskame. Marion ja Robin said temaga lobisedes igatahes päris palju jaapani keelt praktiseerida. Kõige lõpuks, kui enamik muid toite otsas olid ja kõhus enam millegi jaoks ruumi ei jätkunud, toodi lauale ka riis ja vabandati, et sellega nii kaua läks, kuna nad olid kuskil mingi valearvestuse teinud. Veidi imelik oli kõigi nende delikatesside peale paljast valget riisi süüa, aga viisakusest ei saanud seda ju alles ka jätta. Teenindaja julgustusele, et riisi võib alati juurde võtta, ei suutnud keegi siiski enam reageerida.

Veeresime söögitoast välja ning kuna uuesti onsenisse minekuks oli veel liiga paks olla, läksime kaema väljas asuvat Jaapani aeda. Päris ilus koht oli, tiigi ja kalade ja sillaga. Alla jõe äärde pääses ka, aga kuna tee sinna oli kivine ja meil endiselt jalas ebamugavad plätud, ei hakanud me seekord sinna ronimisega riskima. Pealegi oli juba üsna pime ka.

Kui tundsime, et leiba (s.t. riisi) on juba piisavalt luusse lastud, tegime veel ühe onsenitiiru, enne kui hotellituppa tagasi läksime. Tuppa jõudes nägime, et vahepeal olid põrandale laotatud magamismatid ja meile voodid valmis seatud. Panime äratuse kella kuueks, et jõuaks ka enne hommikusööki ja lahkumist veel ühe korra onsenist läbi käia, ja siis hakkasime maitsma baarikapist leitud saket ja kohlikku Nikka viskit. Kuna alkohol oli kallis, siis väga palju me kappi tühjendada ei tahtnud, nii et hakkasime üsna pea tegelema alteratiivtegevuse ehk teejoomisega, millest sai piisavalt energiat, et hommikuni üleval püsida.