Laupäeval tahtis pool seltskonnast taas Comiketile minna. Mina kuulusin sinna teise poolde, kes seda teha ei viitsinud, nii et läksin selle asemel Robini ja Marioniga Akihabarasse. Shoppasime seal natuke, sest pidin ühe tellimuse täitma ja siis oli vaja Rihole, kes järgmisel päeval aasta võrra vanemaks saama pidi, sünnipäevakingitus osta. Leidsime talle ühe ilusa ja hästi roosa Asuka pildiga T-särgi, mille üle tal meie arvates kindlasti hea meel oleks. Pärast vajalike ostude ärategemist sai minul ja Marionil nohikukraamist siiber, nii et jätsime Robini edasi shoppama ja sõitsime Shinjukusse sealset Korea Towni vaatama.
Viimases tegelikult midagi eriti põnevat ei olnud - erinevalt hiinalinnadest, kuhu minnes tekib vahel selline tunne, nagu olekski Hiinasse jõudnud, polnud seal tunda mingit traditsioonilist Korea hõngu; tänavad olid täis lihtsalt väikseid poode, kus müüdi peamiselt K-drama näitlejate ja K-pop artistide fännikraami ning igasugu koreakeelseid ajalehti-ajakirju. Aga muidugi oli iga nurga peal ka hulgaliselt Korea restorane, nii et vähemalt sai vahelduseks Jaapani mahedamaitselisele toidule ka midagi teravamat süüa.
Pärast Korealinnast tüdinemist jalutasime natuke niisama sihitult Shinjukus ringi. Astusime sisse ühte Lawsoni toidupoodi, milles asuvast piletiautomaadist tahtsime järgmiseks nädalaks Ghibli muuseumisse pileteid osta. Seal on selline lahe süsteem, et kõigepealt sa pead valima kuupäeva ja kellaaja, millal soovid muuseumisse minna, seejärel inimeste arvu ja pileti tüübi ning alles siis teatab masin, et kahjuks on valitud ajaks kõik kohad täis. Ja siis pead järgmise aja valimiseks uuesti otsast alustama. Meil läks vist umbes pool tundi, et kõigi järelejäänud reisipäevade kõik kellaajad üle kontrollida ja kurvastusega tõdeda, et ühtegi vaba aega enam ei olegi. Oleks teadnud, et see koht nii populaarne on, oleks võinud juba esimesel reisipäeval piletid ära osta. Nüüd aga polnud enam midagi teha, nii et tuli Ghibli muuseumi külastamine selleks korraks reisiplaanidest maha tõmmata.
Hostelisse tagasi jõudnuda leidsime eest Robini, kes oli lõpuks samuti Akibast tüdinenud. Läksime kolmekesi mingisse eriti fancysse sushikohta õhtust sööma ja pärast seda, võtnud poest kaasa natuke head ploomiveini ja kõige imelikumaid saadaolevaid Jaapani snäkke, suundusime Sumida jõe äärsesse parki, et õhtu taas värske õhu käes tšillimisega lõpetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar