6. juuli 2015 - Eurotripi üheksas päev

Piiu leidis hommikul voodi kõrvalt skorpioni, kes lasi meil endast pilti teha ja jooksis seejärel voodi alla peitu. Kahtlustasime, et see pole viimane kord, kui teda kohtame.

Sõitsime tagasi Sloveeniasse, et vaadata karstikoopaid. Algul tundus, et seekord õnnestub sooritada piiriületus ilma seisma jäämata, aga putkad olid lihtsalt veidi kaugemal. Pidime jälle dokumente näitama.

Koobastes oli ette nähtud paaritunnine tuur. Inimesi oli kokku tulnud saja ringis ja nad jaotati kahte inglisekeelsesse gruppi, sest sloveenia või itaalia keelt ei osanud keegi.

Esimene osa koobastikust oli selline tavaline värk. Pilti ei lubatud seal teha, aga Piiu salaja ikka tegi.

Alles koobastiku teises osas, kus voolas maaalune jõgi, saime aru, miks need on maailma ühed kuulsaimad koopad. Kõndisime mööda kaljuseinale ehitatud valgustatud rada, alla jõeni oli 150 meetrit. Oli selline tunne, nagu oleksime jõudnud Moriasse. Sild üle kuristiku oli samuti olemas, ainult balroge me ei kohanud.

Koobastes valitses mõnusalt värksendav 12-kraadine õhutemperatuur. Väljudes tervitas meid taas palavus. Olime alguspunktiga võrreldes liikunud päris palju allapoole, aga õnneks sai üles tagasi sõita liftiga.

Sõitsime Itaaliasse, et vaadata Trieste linna. Pidurid hakkasid autol häält tegema, nii et otsisime kohaliku töökoja, kus piduriklotsid ära vahetada. Esimeses kohas ei osatud inglise keelt, aga saime nii palju aru, et praegu on siesta ja tulgu me paari tunni pärast tagasi. Neljasaja meetri kaugusel oli GPSi järgi teine koht, nii et sõitsime sinna. Tänavad olid nii kitsad, et parempööreteks pidi tagurdama. Teises kohas osati inglise keelt ja lubati meid aidata, aga paluti samuti pooleteise tunni pärast tagasi tulla.

Asusime praktiliselt kesklinnas, nii et jätsime auto sinnapaika ja läksime pizzeriat otsima. Kui raske see Itaalias ikka olla saab? Tuli välja, et siesta ajal ületamatult raske. Läksime McDonald'sisse ja sõime McLobsterit.

Pärast lõunasööki oli paras aeg töökotta tagasi minna. Andsime auto sisse ja pidime selle paari tunni pärast uuesti kätte saama. See meie plaane ei seganud, kuna kavatsesime niikuinii Triestet näha. Jalutasime linna poole tagasi, kui järsku sõitis rolleriga meie ette juba tuttav tüüp töökojast, sest tal oli veel mingeid andmeid vaja täpsustada. Ime, et ta meid üles leidis.

Tutvusime kesklinna arhitektuuriga, sõime mere ääres jäätist ja jõime kohvikus värskendavat jääkohvi. Linn tundus päris huvitav, kuigi selle lühikese ajaga me väga palju ei näinud.

Kui auto kätte saime, sõitsime uuesti Sloveeniasse vaatama Predjama lossi.

Kui enne käisime Morias, siis nüüd jõudsime Helm's Deepi. Lossi ees oli areen, kus korraldati rüütliturniire (kahjuks mitte siis, kui meie seal olime).

Pärast villasse naasmist oli programm tavapärane - bassein, grill ja saun. Grillimine oleks peaaegu ebaõnnestunud, sest väike skorpion hirmutas Asko grilli juurest eemale.

5. juuli 2015 - Eurotripi kaheksas päev

Päris boss tunne on hommikul ärgates privaatsesse basseini hüpata ja terrassil mägesid vaadates hommikusööki nautida.

Et tunne veel bossim oleks, sõitsime lähedalasuvasse sadamasse, kus meid ootas spetsiaalselt meile organiseeritud neljatunnine paadireis. Sõitsime tuttuue kaatriga mööda türkiissinist vett ja külastasime maalilisi randasid, kuhu pääseb ainult paadiga. Kuulasime tümakat ja hüppasime kaatrist vette nagu Ameerika filmis. Ujusime kaljuseina uuristunud koobastesse ja hüppasime kaljunuki pealt otse sügavasse merre. Vahepeal istusime paadininas ja nautisime kohalikku mustikalikööri (Kristjan istus veidi liiga kaua paadininas ja nägi õhtuks välja nagu Poola lipp). Villaomanikust tuurikorraldaja tutvustas oma lihtsas inglise keeles meile kohalikke vaatamisväärsusi.

Pärast paadituuri sõitsime mäe otsa, et süüa bossis restoranis üks boss lõunasöök. Vaade oli sealt eriti boss.

Järgmisena sõitsime Pulasse, et vaadata Istria suurimat linna. Ostsime poest roosa ujumismadratsi ja heitsime pilgu peale Pula amfiteatrile. Viimases lauldi parajasti Waterlood, harjutati õhtuseks sõuks. Kuulasime laulu ära, aga pileteid üritusele siiski ostma ei hakanud. Kristjan ostis selle asemel endale kõrvalolevast turistipoest uue mütsi.

Mõtlesime Askoga, et me ei saa kehvemad olla, ja ostsime endale ka. Alo oli ainus, kes polnud debiilik.

Tagasi villasse sõites oli autos vastikult palav. Pool tundi hiljem avastasime, et keegi oli kogemata konditsioneeri välja lülitanud.

Hüppasime otse basseini ja lebotasime seal mitu tundi. Liiga boss oli olla.

Ujumismadrats osutus hoopis topsihoidjaks.

Võtsime Merilini madratsipumba ja pumpasime sellega söed hõõguma, et hommikul poest ostetud kala grillida.

Õhtul, kui veidi jahedamaks läks, kütsime sauna ka. Peamiselt sellepärast, et oli. Panime basseinis tuled põlema ja kasutasime seda jahutuseks.

Sõime grillkala ja käisime veel saunas. Jätkuvalt oli liiga boss olla.

4. juuli 2015 - Eurotripi seitsmes päev

Kirikukellad äratasid meid jälle kell seitse. Peremees tuli meiega hüvasti jätma ja oli kurb, et meil sprotte ei ole. Käisime paavsti kuju juurest läbi ja sõitsime Ljubljanasse. Peremehelt saime kaasa juhised odava parkla leidmiseks kesklinna lähedal ja nende järgi ka talitasime. Selgus, et parkla oli puhta tasuta. Kesklinnas vaatasime turgu, ostsime jäätist ja sõitsime liftiga üles lossi juurde.

Ljubljana tundus pädev linn, aga mitte eriti põnev niisama ringivaatamiseks, nii et jätsime selle seljataha ja sõitsime ära Horvaatiasse. Horvaadid seda Schengeni asja veel päris hästi ei oska, nii et pidime seisma piiril järjekorras ja näitama dokumente.

Võtsime suuna otse vahemere poole, et mere kaldal restoranis istuda ja ennast turistidena tunda. Lõunasöök tuli meil veidi kalane,

aga väga maitsev. Söögiga läks vahemere kombe kohaselt päris kaua, nii et poodi me ei jõudnudki, vaid sõitsime kohe villasse.

Järgmised nädal aega plaanime lebotada pisikeses nelja elanikuga Žudigi külas asuvas villas. Sõitsime maja ette ja kutsusime telefoni teel kohale villaomaniku, kes tutvustas meile maja ja rääkis lühidalt, mida ümbruskonnas leida on.

Sõitsime tema järel kohalikku poodi, sest vaja oli õhtu- ja hommikusööki. Pood oli pisike, aga kõik vajaliku sai kätte. Kaardiga sai maksta ja müüa pakkis ise kõik asjad kilekotti.

Tagasi villasse jõudes oli vaja ennast loomulikult kohe basseini visata. Õhtul grillisime liha ja nautisime veini. Villaomanikult saime veel kingituseks tema ema poolt valmistatud snäkivaagna, pudeli tema isa poolt valmistatud koduveini, teise pudeli mingit kangemat kraami ja pätsi värsket leiba. Homme saame veel tasuta paadireisi ka, nii et pole põhjust teeninduse üle kurta.

3. juuli 2015 - Eurotripi kuues päev

Vaade elutoa aknast.

Kuna asusime katoliiklikus riigis, ärkasime kell seitse kirikukellade peale. Hommikusöögi saime kohalikust külapoest ja manustasime seda kiriku ees platsil, kus paavsti kuju pakkus küla parimat wifit. Kiriku juurest algas matkarada, mis pidi viima lähedalasuva kose juurde. Ronisime alla jõesängi ja kõndisime mööda jõeäärt kuni koseni välja.

Kose juures tegime ujumispeatuse. Vesi oli ilgelt külm, aga ujumata ei saanud jätta. Pärast oli paar minutit mõnusalt värske olla.

Tagasitee läks mööda teist rada, kus oli päris palju ronimisi ja laskumisi. Külla naastes läksime tagasi oma majja, et enne järgmisi ettevõtmisi veidi pesta ja puhata. Pärast tunniajast siestat käisime korraks läbi kiriku eest ja sõitsime seejärel umbes kümne kilomeetri kaugusel asuva Bledi järve äärde.

Bled on Sloveenia suurim turismimagnet - järv, mille keskel on saar. Järve kaldal oli üks loss ka ja üldse oli tegu väga kauni paigaga. Vesi oli kutsuvalt helesinine, aga enne järvele andumist otsustasime veidi keha kinnitada.

Sõime mingis odavas kohas kõhud täis, aga kuna Bledi kooki - kohaliku kulinaaria tippsaavutust, mida mujal ei müüda - sealt ei saanud, pidime veel ühte restorani külastama. Kook oli üsna maitsev, aga mitte midagi erilist. Veidi raske on seda kooki kirjeldada - see oli natuke nagu napoleoni kook, aga üldse mitte sarnane.

Määrisime endale millimeetrise kihi päikesekreemi peale ja rentisime paadi, et saarele sõuda. Kristjan kaldus küll pidevalt tüürboordi, aga suutis meid siiski kohale viia. Parkimiskoha leidsime ka, aga kohale manööverdamine võttis veidi aega. Jalutasime saarele ringi peale - saare keskel asus kirik ja selle ümber tegelesid inimesed veemõnudega - ujumise, aerutamise, sõudmise ja sukeldumisega. Liitusime nendega ja viskusime vette, väga mõnus oli. Pärast sõudis Asko saarele veel paar tiiru peale ja mina viisin meid kaldale tagasi. Viskasime videokaamera ankruna paadist välja, aga järv oli liiga sügav, et põhja näha.

Tagasi sõudes nägime, et järve kõrval saab suusaliftiga mäe otsa sõita ja väikese kelguga mööda renni alla tagasi kihutada. Tegime siis selle ka ära, et tehtud oleks.

Kuna me ei viitsinud kaks päeva järjest pläusti süüa, käisime poest läbi ja ostsime toitu, millest Asko meile korraliku õhtusöögi valmistas (koos Piiu abiga, kes tegi salati). Veini ostsime ka, sest Sloveenias õlle joomine keelati meil samuti ära. Vein polnud midagi erilist, aga vähemalt oli see jõledalt odav.

Õhtul sõitsime veel korraks lähedalasuvasse Radovljica linna, et näha, mida sloveenlased laupäeva õhtul teevad. Selgus, et mitte midagi. Linn ise oli aga väga ilus. Kesklinna leidmine polnud kergeimate ülesannete killast, pidime sinna jõudmiseks sõitma mööda kitsaid mägiteid, mis meenutasid väga Kreekat või õigupoolest seda, milline Kreeka oleks, kui neil oleks raha. Kesklinn ise meenutas Monsi - puhas, korras ja inimtühi.

2. juuli 2015 - Eurotripi viies päev

Piiu magas kõrvatroppidega, sest osad reisikaaslased norskasid veidi. Hommikul proovisime, kas suudame kõik oma asjad kokku panna, nii et Piiu üles ei ärka. Suutsime küll.

Käisime kohalikus poes hommikusöögiks pretzelit ostmas ja seejärel kihutasime Austriasse. Saksa stau jäi seegi kord omal nahal kogemata.

Käsime Innsbrucki lähedal Swarovski kristallimaailmas. Seal oli palju kristalli. Palav oli ka, aga õnneks asus suurem osa muuseumist maa all, kus oli päris mõnus. Osad reisikaaslased ostsid veidi kristallipuru kaasa ka.

Maaaluse muuseumi ümber oli park, kus sai kõndida kristallpilvede all, mis päikest eriti ei blokeerinud, ja pista oma käe süsimusta vette. Hekklabürint oli ka, aga liiga väike, et sinna ära eksida saaks.

Edasi oli vaja ületada mäed. Sõitsime autoga 2500 meetri kõrgusele Grossglockneri otsa ja keetsime seal suppi. Mäe otsas olid mõnusad 23 kraadi sooja ja puhus kerge tuuleke, mis küll raskendas veidi gaasipliidi kasutamist, aga see-eest värskendas meie meeli.

Esialgne plaan oli järgmiseks sõita Lienzi, aga kuna mägiteedel sõitmine võttis oodatust kauem ja ööbimiskohta oodati meid kindlasti enne kaheksat, põrutasime otse Sloveeniasse. Teisel pool mägesid ootas meid vihm. Päris brutaalne äikesetorm oli, aga sihtkohta jõudmise ajaks olime selle juba seljataha jätnud. Vahepeal proovisime, kumb on kiirem, kas kiirteed mööda sõitev Chrysler Voyager või kiirtee kõrval maandumiseks valmistuv Cessna. Selgus, et Voyager.

Ööbimiseks oli meil valitud pisike küla nimega Brezje. Samanimelisi külasid on Sloveenias vähemalt seitse, nii et GPS-ist õige koha leidmine nõudis veidi pingutust. Samuti nõudis pingutust ööbimiskoha leidmine kitsaste külateede rägastikust. Mingi tädi lehvitas meile tee ääres, aga me ei pööranud sellele erilist tähelepanu ja sõitsime edasi. Oleksin peaaegu sattunud maailma aeglasemasse liiklusõnnetusse, kui sõitsin kiirusega 10 km/h ja mulle tahtis küljepealt sisse sõita täiusliku nähtavuse tingimustes teeäärsest parklast sõitu alustav auto, mille juht luges vist ajalehte. Ta isegi ei tagurdanud. Õnneks tegi ta viimasel hetkel siiski silmad lahti, avariist jäi puudu mõni sentimeeter.

Kui olime küla läbi sõitnud, leidis Piiu kuskilt ööbimiskoha koordinaadid, nii et läksime tagasi ja kohtasime uuesti seda tädi, kes meile enne lehvitas. Tema juurde pidimegi minema.

Tegemist oli vana talu territooriumile ehitatud kämpinguga. Lisaks rentisid nad välja ka tubasid. Saime endale kaheks päevals terve suure kolmetoalise korteri kõigi mugavustega. Meid tervitas rõõmsameelne vanapaar, kes rääkisid suurepärast inglise keelt. Mees uhkustas ka oma vene keele oskusega ja oli veidi kurb, et me temale eriti vastata ei osanud. Sloveenias ei olevat tal kellegagi vene keelt rääkida.

Meil keelati poest pudelivett osta, sest kraanist tuli puhast ja head mägede vett. Poega oli üldse veidi kehvasti, sest õhtuks olid kõik lähedalasuvad poed juba kinni. Seetõttu oli meil väga spartalik õhtusöök, mis koosnes plögast, pläustist ja kraaniveest. Keetsime pliidi peal kaasavõetud purgitoitu.