3. juuli 2015 - Eurotripi kuues päev

Vaade elutoa aknast.

Kuna asusime katoliiklikus riigis, ärkasime kell seitse kirikukellade peale. Hommikusöögi saime kohalikust külapoest ja manustasime seda kiriku ees platsil, kus paavsti kuju pakkus küla parimat wifit. Kiriku juurest algas matkarada, mis pidi viima lähedalasuva kose juurde. Ronisime alla jõesängi ja kõndisime mööda jõeäärt kuni koseni välja.

Kose juures tegime ujumispeatuse. Vesi oli ilgelt külm, aga ujumata ei saanud jätta. Pärast oli paar minutit mõnusalt värske olla.

Tagasitee läks mööda teist rada, kus oli päris palju ronimisi ja laskumisi. Külla naastes läksime tagasi oma majja, et enne järgmisi ettevõtmisi veidi pesta ja puhata. Pärast tunniajast siestat käisime korraks läbi kiriku eest ja sõitsime seejärel umbes kümne kilomeetri kaugusel asuva Bledi järve äärde.

Bled on Sloveenia suurim turismimagnet - järv, mille keskel on saar. Järve kaldal oli üks loss ka ja üldse oli tegu väga kauni paigaga. Vesi oli kutsuvalt helesinine, aga enne järvele andumist otsustasime veidi keha kinnitada.

Sõime mingis odavas kohas kõhud täis, aga kuna Bledi kooki - kohaliku kulinaaria tippsaavutust, mida mujal ei müüda - sealt ei saanud, pidime veel ühte restorani külastama. Kook oli üsna maitsev, aga mitte midagi erilist. Veidi raske on seda kooki kirjeldada - see oli natuke nagu napoleoni kook, aga üldse mitte sarnane.

Määrisime endale millimeetrise kihi päikesekreemi peale ja rentisime paadi, et saarele sõuda. Kristjan kaldus küll pidevalt tüürboordi, aga suutis meid siiski kohale viia. Parkimiskoha leidsime ka, aga kohale manööverdamine võttis veidi aega. Jalutasime saarele ringi peale - saare keskel asus kirik ja selle ümber tegelesid inimesed veemõnudega - ujumise, aerutamise, sõudmise ja sukeldumisega. Liitusime nendega ja viskusime vette, väga mõnus oli. Pärast sõudis Asko saarele veel paar tiiru peale ja mina viisin meid kaldale tagasi. Viskasime videokaamera ankruna paadist välja, aga järv oli liiga sügav, et põhja näha.

Tagasi sõudes nägime, et järve kõrval saab suusaliftiga mäe otsa sõita ja väikese kelguga mööda renni alla tagasi kihutada. Tegime siis selle ka ära, et tehtud oleks.

Kuna me ei viitsinud kaks päeva järjest pläusti süüa, käisime poest läbi ja ostsime toitu, millest Asko meile korraliku õhtusöögi valmistas (koos Piiu abiga, kes tegi salati). Veini ostsime ka, sest Sloveenias õlle joomine keelati meil samuti ära. Vein polnud midagi erilist, aga vähemalt oli see jõledalt odav.

Õhtul sõitsime veel korraks lähedalasuvasse Radovljica linna, et näha, mida sloveenlased laupäeva õhtul teevad. Selgus, et mitte midagi. Linn ise oli aga väga ilus. Kesklinna leidmine polnud kergeimate ülesannete killast, pidime sinna jõudmiseks sõitma mööda kitsaid mägiteid, mis meenutasid väga Kreekat või õigupoolest seda, milline Kreeka oleks, kui neil oleks raha. Kesklinn ise meenutas Monsi - puhas, korras ja inimtühi.