Piiu leidis hommikul voodi kõrvalt skorpioni, kes lasi meil endast pilti teha ja jooksis seejärel voodi alla peitu. Kahtlustasime, et see pole viimane kord, kui teda kohtame.
Sõitsime tagasi Sloveeniasse, et vaadata karstikoopaid. Algul tundus, et seekord õnnestub sooritada piiriületus ilma seisma jäämata, aga putkad olid lihtsalt veidi kaugemal. Pidime jälle dokumente näitama.
Koobastes oli ette nähtud paaritunnine tuur. Inimesi oli kokku tulnud saja ringis ja nad jaotati kahte inglisekeelsesse gruppi, sest sloveenia või itaalia keelt ei osanud keegi.
Esimene osa koobastikust oli selline tavaline värk. Pilti ei lubatud seal teha, aga Piiu salaja ikka tegi.
Alles koobastiku teises osas, kus voolas maaalune jõgi, saime aru, miks need on maailma ühed kuulsaimad koopad. Kõndisime mööda kaljuseinale ehitatud valgustatud rada, alla jõeni oli 150 meetrit. Oli selline tunne, nagu oleksime jõudnud Moriasse. Sild üle kuristiku oli samuti olemas, ainult balroge me ei kohanud.
Koobastes valitses mõnusalt värksendav 12-kraadine õhutemperatuur. Väljudes tervitas meid taas palavus. Olime alguspunktiga võrreldes liikunud päris palju allapoole, aga õnneks sai üles tagasi sõita liftiga.
Sõitsime Itaaliasse, et vaadata Trieste linna. Pidurid hakkasid autol häält tegema, nii et otsisime kohaliku töökoja, kus piduriklotsid ära vahetada. Esimeses kohas ei osatud inglise keelt, aga saime nii palju aru, et praegu on siesta ja tulgu me paari tunni pärast tagasi. Neljasaja meetri kaugusel oli GPSi järgi teine koht, nii et sõitsime sinna. Tänavad olid nii kitsad, et parempööreteks pidi tagurdama. Teises kohas osati inglise keelt ja lubati meid aidata, aga paluti samuti pooleteise tunni pärast tagasi tulla.
Asusime praktiliselt kesklinnas, nii et jätsime auto sinnapaika ja läksime pizzeriat otsima. Kui raske see Itaalias ikka olla saab? Tuli välja, et siesta ajal ületamatult raske. Läksime McDonald'sisse ja sõime McLobsterit.
Pärast lõunasööki oli paras aeg töökotta tagasi minna. Andsime auto sisse ja pidime selle paari tunni pärast uuesti kätte saama. See meie plaane ei seganud, kuna kavatsesime niikuinii Triestet näha. Jalutasime linna poole tagasi, kui järsku sõitis rolleriga meie ette juba tuttav tüüp töökojast, sest tal oli veel mingeid andmeid vaja täpsustada. Ime, et ta meid üles leidis.
Tutvusime kesklinna arhitektuuriga, sõime mere ääres jäätist ja jõime kohvikus värskendavat jääkohvi. Linn tundus päris huvitav, kuigi selle lühikese ajaga me väga palju ei näinud.
Kui auto kätte saime, sõitsime uuesti Sloveeniasse vaatama Predjama lossi.
Kui enne käisime Morias, siis nüüd jõudsime Helm's Deepi. Lossi ees oli areen, kus korraldati rüütliturniire (kahjuks mitte siis, kui meie seal olime).
Pärast villasse naasmist oli programm tavapärane - bassein, grill ja saun. Grillimine oleks peaaegu ebaõnnestunud, sest väike skorpion hirmutas Asko grilli juurest eemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar