Päris boss tunne on hommikul ärgates privaatsesse basseini hüpata ja terrassil mägesid vaadates hommikusööki nautida.
Et tunne veel bossim oleks, sõitsime lähedalasuvasse sadamasse, kus meid ootas spetsiaalselt meile organiseeritud neljatunnine paadireis. Sõitsime tuttuue kaatriga mööda türkiissinist vett ja külastasime maalilisi randasid, kuhu pääseb ainult paadiga. Kuulasime tümakat ja hüppasime kaatrist vette nagu Ameerika filmis. Ujusime kaljuseina uuristunud koobastesse ja hüppasime kaljunuki pealt otse sügavasse merre. Vahepeal istusime paadininas ja nautisime kohalikku mustikalikööri (Kristjan istus veidi liiga kaua paadininas ja nägi õhtuks välja nagu Poola lipp). Villaomanikust tuurikorraldaja tutvustas oma lihtsas inglise keeles meile kohalikke vaatamisväärsusi.
Pärast paadituuri sõitsime mäe otsa, et süüa bossis restoranis üks boss lõunasöök. Vaade oli sealt eriti boss.
Järgmisena sõitsime Pulasse, et vaadata Istria suurimat linna. Ostsime poest roosa ujumismadratsi ja heitsime pilgu peale Pula amfiteatrile. Viimases lauldi parajasti Waterlood, harjutati õhtuseks sõuks. Kuulasime laulu ära, aga pileteid üritusele siiski ostma ei hakanud. Kristjan ostis selle asemel endale kõrvalolevast turistipoest uue mütsi.
Mõtlesime Askoga, et me ei saa kehvemad olla, ja ostsime endale ka. Alo oli ainus, kes polnud debiilik.
Tagasi villasse sõites oli autos vastikult palav. Pool tundi hiljem avastasime, et keegi oli kogemata konditsioneeri välja lülitanud.
Hüppasime otse basseini ja lebotasime seal mitu tundi. Liiga boss oli olla.
Ujumismadrats osutus hoopis topsihoidjaks.
Võtsime Merilini madratsipumba ja pumpasime sellega söed hõõguma, et hommikul poest ostetud kala grillida.
Õhtul, kui veidi jahedamaks läks, kütsime sauna ka. Peamiselt sellepärast, et oli. Panime basseinis tuled põlema ja kasutasime seda jahutuseks.
Sõime grillkala ja käisime veel saunas. Jätkuvalt oli liiga boss olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar