Neljapäev, 2. august, teine päev Jaapanis

Ärkasin hommikul üles ja sõin oma saja-jeenise riisipalli ära - täitis kõhtu küll ja ka maitsel polnud viga.  Pärast sööki ja muid hommikusi toimetusi otsustasime minna lähemalt tutvuma meie ajutiseks koduks saanud Asakusa linnaosaga. Meie hostel asus Asakusa keskusest umbes poole kilomeetri kaugusel teisel pool Sumida jõge, nii et tsentrumisse jõudmiseks pidime ületama silla, millelt avanes päris ilus vaade. Tee peale jäi ka kohaliku õllefirma Asahi peakorter - kaks kõrvutiasetsevat hoonet, millest suurem meenutab hiiglaslikku õlleklaasi ning väiksema katusel asub veider kullakarva objekt, mis meenutab… midagi muud. Kohalikud ütlevad selle kohta hellitavalt "kin no unko" ehk maakeeli lihtsalt kuldne sitajunn. Asja ametlik nimetus on vist "Asahi leek".

Jõgi, Sky Tree, õlleklaas ja sitajunn

Pärast jõeületust saabusime kohta, kuhu oleksime pidanud jõudma eelmisel päeval, kui pikalt söögikohta otsisime - Asakusa peatänavale, kus liikus ringi palju turiste ning kus igas majas oli vähemalt kolm erinevat restorani. Tee ääres võis kohata hulgaliselt rikšajuhte, kes kõiki turistinäoga inimesi tervitasid ("Welcome to Japan!", "Welcome to Asakusa!") ja aktiivselt, kuid õnneks mitte liiga pealetükkivalt kliente otsisid. Erinevalt Eestis sama ametit pidavatest isikutest ei vedanud nad oma kaarikuid edasi mitte vändates, vaid joostes. Füüsilise vormi saab sellist tööd tehes vist päris hea.

Me ei tundnud ennast piisavalt kõrgete aristokraatidena, et sellise transpordivahendiga sõitmist katsetada, nii et liikusime omal jalal edasi. Varsti jõudsime tänavani, mis viis Tokyo vanima budistliku templi, Senso-ji juurde. Jaapanis on kombeks, et suuremate templiteni viivad tänavad on tihti väga aktiivsed müügikohad. Vaatasime seal natuke ringi - peamiselt müüdi erinevat turistikraami ja suveniire, midagi väga põnevat silma ei hakanud - ning astusime sisse templi hoovi. Tokyo vanima templi kohta nägi see üsna uus ja kõbus välja. Jaapanlastel on huvitav tava reklaamida hooneid iidsetena ka siis, kui neid on vahepeal mitu korda maha lammutatud ja uuesti nullist üles ehitatud. Kui midagi on renoveerida vaja, siis lõhutakse see tihti samuti maatasa ja ehitatakse jooniste järgi uus samasugune asemele. Nii seisiski meie ees 1400 aastat vana tempel, mis kulumisjälgede põhjal hinnates tundus vaevalt kümneaastane.

See pole veel tempel, vaid alles templi värav

Tempel vaadatud, asusime ümbruskonnaga tutvuma. Senso-ji vahetus läheduses asus terve jalakäiate kvartal, kus kõigil tänavatel oli katus pea kohal. Hea kaitse vihma eest (mida õnneks tol päeval kuskilt küll ei paistnud) ja otstarbekas ka, kuna kogu kvartal oli täis väikeseid poode, millel oli komme oma kaupa otse tänavatele laotada. Tutvusime pakutavaga ning proovisime kohalikku maiust kakigourit, mille põhikomponendiks on köögikombainist läbi lastud ("vahustatud" pole siin vist õige sõna?) jää, mis on omakorda siirupiga üle valatud. Hea jahutus palaval päeval. Seejärel veetsime natuke aega ühelt tänavalt leitud väikses arcade'is, kus sai taikotrumme tagudes mingit rütmimängu mängida, ja siis otsustasime, et Asakusast aitab küll, ning liikusime hostelisse tagasi.

Shopping arcade Asakusas

Pärast väikest puhkust ja dušši (sest olgugi, et hakkasime palavusega juba vaikselt harjuma, tekitas pool päeva väljas passimist endiselt ebameeldivalt kleepuva tunde) liikusime uuesti õue, kus tahtsime kõigepealt leida midagi süüa ning seejärel plaanisime sõita metrooga Shibuya linnaossa, et näha ka suuremat ja moodsamat Tokyot. Süüa me aga Asakusast ei saanudki, sest selgus, et kella poole kolmest viieni on praktiliselt kõik restoranid Tokyos suletud (peavad siestat vist). Seepärast ei jäänud meil muud üle, kui astuda näljaste ja õnnetutena metroo peale.

Shibuyasse jõudes ja pärast suurest rongijaamast väljapääsu leidmist maandusime poolkogemata mingis nurgataguses söögikohas, kus menüü oli jällegi jaapani keeles, kuid kust tellida polnud kuigi raske, sest pakuti vaid kahte erinevat toitu - üheks oli taaskord ramen ning teine valik oli tsukemen, mis on ka põhimõtteliselt nagu ramen, kuid külmade soba- ehk tatranuudlitega, mida saab enne söömist ise puljongi sisse kasta.

Kui kõigil olid kõhud täis ja tuju taas hea, otsisime Tokyo City Guide'i abil üles Hachiko crossingu, mis on üks maailma tihedama liiklusega jalakäiate ülekäiguradu. Põhimõtteliselt on seal lihtsalt üks suur ristmik, mis pärast seda, kui jalakäijate foorid roheliseks lähevad, täitub mõne sekundi jooksul tuhandete inimestega, kes igast mõeldavast suunast üle tee tahavad saada. Ristmikku ümbritsevad kõrged neoonvärvides hooned, nii et stseen meenutab natuke Times Square'i (kus ma küll kunagi käinud pole). Võrreldes küllaltki vaikse Asakusaga tekib seal ringi jalutades ikka tõeline suurlinna tunne.

Shibuya on tõsine moe- ja shoppamisparadiis. Kuna meil polnud soovi seitsmekesi koos kõiki riidepoode läbi tuhnida, jagasime seltskonna kaheks - raskema ostlemispalavikuga Tiiu ja Marion läksid oma teed ning leppisime nendega kokku, et kohtume paari tunni pärast uuesti Hachiko crossingu ääres. Käisime ka allesjäänud meesteseltskonnaga mõned poed läbi, kuid tüdinesime sellest peagi (eriti pärast seda, kui ühes kaupluses meid juba ukse pealt tagasi saadeti, sest neil polevat XL-suuruses riideid) ja astusime sisse hoopis ühte väiksemasse pubisse, kus neljapäeva puhul kõik joogid poole hinnaga olid. Kahjuks oli odav alkohol sinna peale meie veel mõned inimesed kohale meelitanud, nii et pubi sisemus meenutas tipptunni metrood, kus on vaevalt ruumi seista ning istekohast ei tasu unistadagi. Saime väikse tunglemise järel siiski oma õlled kätte, jõime need püstijalu ära ja otsustasime, et sellest pubist meile aitab. Jalutasime veel  natuke mööda linna ringi ja kaotasime korraks ka Valdari ära, kuid lõpuks saime siiski kogu seitsmepealise seltskonna jälle kokku ja sõitsime metrooga tagasi kodusesse Asakusasse. Hostelis panime paika järgmise päeva plaanid ning seejärel kuulutasime väikse rummi saatel neljapäeva edukalt lõppenuks.