Kolmapäev, 1. august, esimene päev Jaapanis

Kui Tokyo lennujaamas maandusime, oli kell Eestist tulnute jaoks pool viis hommikul, kuid kohaliku aja järgi juba pool üksteist, nii et päike oli kõrgel taevas. Lennujaamas me mingeid erilisi seiklusi taaskord kogema ei pidanud, näpujälgede ja näopildi salvestamine Jaapani piirivalve andmebaasi käis väga kiiresti ning isegi meie kohvreid polnud keegi kogemata Narita asemel Namiibiasse saatnud. Natuke nalja tekitas kohalik piirivalvur, kes mult esialgu tungivalt viisat küsida üritas, kuid pärast seda, kui ma olin talle korduvalt kinnitanud, et mul pole viisat vaja, leidis paberites tuhnides mu sõnadele kinnitust ja siis ette-taha vabandas, et ta pole varem ühegi eestlase passi pidanud kontrollima.

Lennujaamast sai otse ilma majast väljumata rongijaama ja sealt õnnestus ilma erilise vaevata soetada automaadist rongipiletid Tokyosse. Õige platvormi leidsime samuti probleemideta üles, kuid rongi valik ei õnnestunud esimesel korral kõige paremini, seega pidime mingis vahepeatuses korra rongi vahetama.

Rongisõit Naritast Tokyosse kestis veidi alla kahe tunni, mille käigus sai aknast natuke Jaapani maapiirkondi ja väga palju Tokyo äärelinna kaeda ning tõdeda, et kui riisipõllud ja valel pool teed sõitvad autod välja jätta, siis on Jaapan üsna Euroopalik, meenutades oma kitsaste tänavate ja mitte kõige uuemate majadega kahtlaselt palju Itaaliat.

Rongi pealt väljusime Asakusa linnaosas Sky Tree peatuses, kuna sealt ei olnud meie hostelini pikk maa, ja kuigi rong sõitis tegelikult vist veidi lähemale ka, polnud keegi selles päris kindel (kohalik raudteesüsteem vajas veel natuke harjumist) ja lisaks polnud meil väga kiiret ka, kuna hostelisse sai ennast sisse kirjutada niikuinii alles paari tunni pärast.

Rongijaamast väljudes tervitas meid kõigepealt tohutu palavus ja niiskus (etteruttavalt võin öelda, et päevane õhutemperatuur püsis kogu meie reisi vältel pidevalt kolmekümnest kraadist kõrgemal) ning seejärel jaama kohal kõrguv Tokyo Sky Tree, mis on lihtsalt üks suur torn. Umbes nagu Tallinna teletorn, aga kuskil neli korda kõrgem ja sellega Burj Khalifa järel hetkel maailma kõrguselt teine ehitis. Kuna see monstrum asus meie hosteli vahetus läheduses, sai sellest linnas hea orientiir ja teejuht. Teiseks heaks teejuhiks oli kõigi meie nutitelefonidesse installeeritud Tokyo City Guide, mis sisaldas lisaks mugavalt kasutatavale kaardile ka kõiki metroojaamasid ja tähtsamaid vaatamisväärsuseid. Selle tarkvara abil seadsimegi sammud oma hosteli poole. Hostelini kõndimine oli tänu ilmale mittesobivale riietusele (pikad püksid™) paras piin, kuid samas õnnestus teel näha mitmeid põnevaid asju - näiteks seda, kuidas ühte täiesti töökorras jalakäijate valgusfoori dubleerisid kolm vormiriietuses ja vilkuvate sauadega jaapanlast. Tõdesime, et Jaapanis peab olema ikka päris korralik tööjõu ülejääk.

Punane tuli

Liiga vara hostelini jõudnuna käisime läbi veel kohalikust poest ja ostsime kuumuse peletamiseks jäätist nimega "Parm", kuid seejärel ei viitsinud kauem raskete kohvrite ja seljakottidega ringi tatsata, nii et talitasime hosteli seinal oleva sildi järgi ja läksime uksest sisse, et check-ini oodates kuuma päikese eest varju saada.

Olime kõigiks üheksateistkümneks Jaapanis veedetavaks ööks broneerinud endale kohad odavas, kuid mugava asukohaga hostelis Asakusa Smile. Kuna me olime reisil seitsmekesi, reserveerisime endale kaheksase toa nelja kahekorruselise narivoodiga. Toal polnud häda, kuigi see asus neljandal korrusel ja alumiste korruste WiFi meieni päris hästi ei ulatunud. Konditsioneer oli samuti veidi nõrk, suutes temperatuuri toas viia minimaalselt 26 kraadini, kuid isegi mulle, kes ma olen harjunud 20-kraadiste toatemperatuuridega, ei tundunud see väljas valitseva kuumuse kõrval üldsegi eriti palav.

Pärast hosteliga esmatutvuse tegemist, külma dušši ja riiete vahetamist veidi suvisemate vastu läksime välja, et veidi ümbruskonnaga tutvuda ja midagi söögipoolist leida. Hosteli lähedalt leidsime lisaks varem jäätise ostmiseks külastatud poekesele ka ühe saja jeeni poe, kus enamik asju maksis 105 jeeni ning kus müüdi päris huvitavat toidukraami ja snäkke. Ostsime sealt mingeid imelikke krõpse ja vetikaid ning neid manustades läksime otsima mõnda kohalikku toidukohta. Otsisime ilmselt veidi valest kohast, sest meil kulus tükk aega, et midagi restoranisarnast leida. Ja siis kulus veel tükk aega, et leida selline koht, kuhu me julgeks ja mahuks ka sisse astuma. Lõpuks maandusime mingis väikses ramenikohas, kus menüü oli küll jaapanikeelne, kuid kust keeleoskajamad meist suutsid siiski vähemalt osa toidunimesid välja veerida. Ega seal peale rameni tegelikult eriti midagi ei pakutudki, aga piisas meile sellestki. Portsud olid suured ja toit hea ning mitte ka ülemäära kallis.

Pärast sööki hakkas päev juba õhtusse jõudma, kuid kell polnud veel nii palju, et peaks hostelisse naasma, seega seadsime sammud hoopis Akihabara poole, kuna tahtsime veel veidi linna näha ning see nohikute linnaosa oli mugava jalutuskäigu kaugusel. Kohale jõudes tervitas meid neoonvärvides tänav, mille ääres jagasid miniseelikutes tütarlapsed lehvikuid ja reklaamlehti ning üritasid inimesi maid cafe'desse ja baaridesse meelitada. Nimetatud asutustesse me minna ei viitsinud ja tänu hilisele kellaajale oli enamik poode juba uksi sulgemas; piilusime mõnesse sisse - peamiselt müüdi neis kas tohutul hulgal animekujukesi või kilohinnaga kasutatud läpakaid ja muud sarnast tehnikat. Käisime ka ühes arcade'is, kus nägin, kuidas mingi natuke paks jaapanlane kuumust trotsides ning viigipükse ja valget triiksärki kandes Dance Dance Revolutionit mängis. Üsna osavalt isegi, kahe mati peal korraga. Samuti astusime poolkogemata sisse ühte pachinko hasartmänguurkasse, kust sama kiirelt ka väljusime, sest sealset müra ei suuda treenimata inimkõrv üle paarikümne sekundi järjest taluda.

Hostelisse sõitsime tagasi metrooga, kuna keegi ei viitsinud enam jalutada. Läksime alla baari, sest meile lubati esimesel õhtul tasuta tervitusjooke. Joogivalik oli vaba, mistõttu otsustasime ära proovida erinevad kohalikud shochud (shochu on umbes 25-kraadine kahtlaselt puskari moodi maitsev alkohol). Nagu oligi arvata, ei maitsenud need eriti hästi, nii et baarmen, kes ei tahtnud ju ometi, et meil Jaapani alkoholist kehv mulje jääks, valas meile halva valiku kompensatsiooniks veel kamba peale ühe klaasi tasuta umeshud (kohalik ploomivein), mis maitses juba märgatavalt paremini.

Pärast tervitusjookide mekkimist olid mu reisikaaslased piisavalt väsinud, et magama ära minna, kuid kuna mina olin vist ainus, kes eelmisel ööl lennukis enamvähem normaalselt magada sai, ei viitsinud ma nendega kohe liituda ja läksin hoopis veel natukeseks ajaks Asakusa peale jalutama. Öine linn hämmastas mind oma vaikusega - kell oli vaevalt kaksteist, kuid tänavad olid kõik praktiliselt inimtühjad ja kõik asutused peale alati lahtiolevate toidupoodide suletud. Märkasin tee peal vaid ühte avatud baari (ning seegi sulges oma uksed juba kell kaks), mõnda koju kakerdavat purjus inimest ja ühte keset teed kõndivat ja kõva häälega ooperiaariat laulvat jaapanlast. Hulk magavaid kodutuid oli ka, kellest suur osa oli endale pappkastidest väikse elamise või vähemalt mingi kergema peavarju ehitanud. Mis viga on suvel Tokyos kodutu olla, kui temperatuur on isegi öösiti üle 25 kraadi.

Lõpuks ei viitsinud minagi enam ringi jalutada - käisin toidupoest läbi ja võtsin endale hommikusöögiks mingi riisipalli, jogurti ja natuke rohelist jääteed ning kobisin samuti hostelisse magama ära.

Tokyo Sky Tree