Ärkasime üsna hilja, sest vahepeal peab puhkusest puhkama ka. Osa seltskonnast läks poodi, aga mina ei viitsinud seekord kaasa minna. Lebotasin niisama basseini ääres.
Plaanisime minna tutvuma Istria poolsaarega ja kuna marsruut ei olnud pikk, tegime väljasõidu alles lõuna paiku. Sõitsime Pazini linna vaatama seal laiuvat suurt auku, mis pidi meie brošüüri järgi olema inspireeritud Jules Verne'i loost Reis maakera südamesse.
Üsna looduslik auk tundus, nii et kahtlesime selles väites. Üsna metsane oli ta ka, seega me ei saanudki aimu, kui sügava auguga tegu oli.
Sõitsime edasi Motovuni, et vaadata Istria väidetavalt ilusaimat linna.
Motovun asus mäe otsas ja parkimispileti pidi ära ostma juba enne linna sisenemist. Maksis peaaegu kolm eurot. Sõitsime järsust tõusut üles ja leidsime koha, kuhu auto jätta. Edasi viis meid jalakäijate tänav, mis oli täidetud turistipoodidega. Kõndisime üles linnamüürile ja tegime linnale tiiru peale. Tõeliselt ilus linn oli.
Termomeeter näitas 36 kraadi, nii et mütsid osutusid vajalikuks. Oli meie reisi seni kõige palavam päev.
Tagasi alla kõndides astusime sisse mingisse poodi, et osta trühvlijuustu ja trühvlipasteeti, sest trühvlid on Motovunis oluline teema.
Sõitsime läbi Novigradi ja tegime linnasildi juures pilti.
Edasine plaan oli leida mingi vaiksemat sorti rand Istria läänerannikul, kus teha väike ujumis- ja piknikupeatus. Selgus, et Istria läänerannik on võrreldes selle osaga poolsaarest, kus meie elame, palju rohkem turiste täis ja sellist asja nagu vaiksemat sorti rand seal ei ole. Leidsime siis ühe vaiksemat sorti varjualuse koha rahvarohkes rannas ja pidasime oma pikniku maha seal. Kõht täis ja mereveest värskendus leitud, sõitsime edasi, et vaadata Limski kanalit. Leidsime ühe teeäärse vaatetorni ja ronisime sinna otsa.
Teisel pool fjordi ootas meid ilus Rovinji linn oma kitsaste tänavatega.
Sõitsime algul sadama juurde. Kuna Rovinjist saab tiiburiga Veneetsiasse, oli sadam autosid täis pargitud. Sõitsime veidi kaugemale, parkisime auto ära, ostsime kolm liitrit vett kaasa ja tegime umbes tunniajase linnatuuri. Kitsaste tänavate eelis oli see, et need pakkusid head varju. Peatänaval oli vaja minna kommipoodi ja osta tšillimaitselisi kummikomme. Merilin ostis endale kohaliku telefonikaardi ja hakkas Ingressi mängima.
Pärast tuuri ostsime veel kolm liitrit vett ja sõitsime tagasi villasse, et ennast enne õhtusööki paar tundi basseinis jahutada.
Õhtul viis Asko meid autoga Labini linna, kus pidi asuma poolsaare parim pizzeria. Vanalinna leidmine võttis veidi aega, kuna see asus uuest linnast eemal. Parkisime auto linna kohale mäe otsa, tasulise parkimise eest tuli maksta terve euro.
Pitsa oli tõesti päris hea. Kui see söödud, otsustasime enne kojuminekut veel veidi vanalinna vaadata. Seal pidi olema päris palju vaatamisväärsusi.
Pimedas me neid kõiki üles ei leidnud, kuigi vanalinn oli nii väike, et käisime selle peaaegu täies ulatuses läbi. Üllataval kombel liikus seal ringi päris palju rahvast. Naljakas oli ka see, et kell 11 teisipäeva õhtul ei olnud avatud mitte ainult baarid, vaid ka kõik suveniiripoed.
Tagasi villasse jõudsime päris hilja, nii et enne lahkumist küdema pandud saun oli juba maha jahtunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar