Hommik oli vahelduseks pilves, jahe ja tuuline. Sõitsime kohalikku sadamasse, et minna vaatama Cresi saart. Merel möllas kerge torm, aga õnneks praam siiski sõitis. Saime nautida kahekümneminutilist õõtsutavat laevasõitu, mille käigus ei läinudki kellelgi süda pahaks.
Piiu oli lugenud Minu Horvaatiat ja rääkis meile fakte saare kohta. Tahtsime minna vaatama kaeluskotkaste reservaati, aga see tundus olevat kinni. Kotkaid nägime aga saare kohal lendamas päris palju.
Looduse poolest oli Cres hoopis teistsugune kui manner. Selline mõnusalt ürgne ja kivine. Keegi oli terve saare - ja ma isegi ei liialda, terve Hiiumaa suuruse saare - tihedalt kiviaedasid täis ehitanud. Saarel polnud kohta, kus ühtki aeda ei näinud.
Sõitsime ühte eriti pisikesse külla, mille jaoks meie auto oli liiga suur. Kohalikud elanikud sõitsid Nivadega mööda kivilademeid, aga tavalise autoga me sinna ei kippunud. Hädavaevu saime ennast siiski ringi pööratud ja auto lõpuks küla serva isegi ära parkida. Küla oli tõesti kompaktne, enamikel tänavatel pidi kõndima külg ees. Lapsed mängisid keset tänavat kaarte ja inimeste pesu kuivas üle tänava. Piiu teadis rääkida, et seal külas elatakse ainult suvel ja talveks kolivad kõik mandrile või Cresi linna.
Cresi linn oligi meie järgmine peatuspaik. Kesklinnas polnud tänavad palju laiemad, aga turistide jaoks oli linna ääres tasuline parkla. Jätsime auto sinna ja jalutasime sadamasse, kus kasutasime võimalust veidi toitu näost sisse ajada. Osad meist tellisid kala ja osad mingeid vähi ja kreveti vahepealseid elukaid, mis maitseid ülimalt hästi. Hind oli ka mitte kõige odavamate killast.
Vahepeal oli suvi tagasi tulnud ja hommikune jahe ilm oli vaid mälestus. Sõitsime üle silla Lošinji saarele, kus Piiu väitel pidi olema gekosid, aga polnud.
 |
| Gekosid otsimas |
Käisime ära saare tipus ja külastasime poodi, mis logistilises mõttes täiesti arusaamatul põhjusel oli ehitatud saare kaugeimasse otsa.
Tagasiteel läksime randa, mis Piiu väitel pidi olema Cresi kõige kaunim rand. Polnud põhjust tema väites kahelda. Viimased sada meetrit pidi laskuma jalgsi, aga laskumine (ja sellele paratamatult järgnev ülesronimine) olid vaeva igati väärt.
Merevesi oli debiilselt sinine ja vaade lihtsalt vapustav. Boonuseks oli korralik lainetus, mis tegi ujumise eriti lõbusaks.
Tagasi mandrile sõites praam enam eriti ei õõtsutanud. Auto teatas vahepeal, et meil saab kohe kütus otsa, aga õnneks selgus, et see tuli kallaku peal seismisest, ja tegelikult jõudsime ilusti koju välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar