Jätsime hommikul villaga hüvasti ja jätkasime reisi, mis viis meid esialgu endiselt lõuna poole. Sõitsime Plitvice rahvusparki ja jätsime auto metsa alla, kus oli mõnusalt varjuline (ja mis oligi tegelikult ametlik parkla).
Lunastasime 180 kohaliku raha eest piletid, mis andsid meile sissepääsu parki ja võimaldasid jalavaeva vähendamiseks sõita kohaliku paadi ja bussiga. Park oli päris suur, nii et isegi neid võimalusi kasutades kõndisime ikkagi maha üle kümne kilomeetri.
Muuhulgas keelasid piletid pargis igasuguse lõbutsemise, ujumine kaasa arvatud.
Ujumiskeelust oli sügavalt kahju, sest ma pole kunagi olnud kohas, kus oleksin rohkem ujuda tahtnud kui seal. Vesi oli ebareaalselt selge ja paistis ka sügavamates kohtades põhjani läbi. Kogu vee-elu oli väga hästi jälgitav.
Plitvice on jõgi, mis voolates tekitab erinevatele tasanditele järvelaadseid moodustisi, mis on ühendatud koskede ja kärestikega. Turiste oli seal palju, aga kuna park on väga suur, siis hajusid need mõnusalt igale poole laiali, nii et enamasti õnnestus üsna rahulikult ringi vaadata. Isegi toidujärjekorras ei pidanud üle kümne minuti ootama.
Veetsime pargis peaaegu terve päeva ja sõitsime pärast seda pisikesse mereäärsesse külla nimega Vinjerac, kus asus meie ööbimiskoht. Õigupoolest ma ei tahakski seda külaks nimetada - pigem oli tegu erakordselt pisikese linnaga, sest kõik Horvaatia linnale omased tunnused olid seal olemas - sadam, rannapromenaad, mereäärsed restoranid ja tähistatud parkimiskohad.
 |
| Vaade elutoa aknast |
Öobimiskohaks oli meil 70 euro eest saadud kahetoaline korter otse mere ääres, kuhu pääses läbi allkorruse baari. Lülitasime konditsioneeri sisse ja läksime mere äärde õhtusööki jahtima. Leidsime sobiva koha, aga kuna ainsa kuuekohalise laua peal oli silt "reserveeritud", hakkasime edadi minema. Mingi ettekandja nägi meid ja ütles: "Ma võin selle sildi ära ka võtta, kui te tahate," nii et jäime sinna. Tellisime toidud ära ja vaatasime päikeseloojangut, mille kestuseks mõõtis Asko 2 minutit ja 41 sekundit. Meie kõrval algas elava muusikaga külapidu, kus mängiti samasugust sülti nagu Eestis. Väiksed lapsed kargasid lava ees ringi ja hiljem liitusid nendega ka veidi vanemad inimesed. Kõrval grilliti kala ning müüdi plastikust relvi ja barbinukke.
Pärast õhtusööki läksime kohalikku randa ujuma ja kuulsime seda pidu veidi kaugemalt. Mägedelt tagasi kajav muusika tekitas väga huvitava efekti. Kuuldavus oli lahes väga hea ja pidu jõudis kõigi külaelanike kodudesse, tahtsid nad seda või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar