kolmapäev, 15. juuli 2015

13. juuli 2015 - Eurotripi kuueteistkümnes päev

Me pole poole reisi jooksul suutnud kokku leppida, kas Horvaatia rahvast tuleb kutsuda horvaatlasteks või horvaatideks. Järgmises riigis meil sellist probleemi ei tekkinud.

Hommikune piiriületus sujus väga kiiresti ja kuigi me pidime rohelise kaardi puudumise tõttu ostma autole 15 euro eest piirikindlustuse, lasti meid ilma suurema tseremooniata Montenegrosse. Euroliidust lahkumise tunne oli raske tekkima, sest üle tüki aja saime maksta jälle eurodes.

Sõitsime mööda eriti väikseid teid Kotori linna. Tee oli ehitatud betooneeritud merekaldale ja oli nii kitsas, et mitmes kohas pidi vastutulevate autode läbilaskmiseks peeglid kokku klappima või kõrvaltänavasse tagurdama. Vahepeal sai sõita praamiga. Viimane polnud otseselt vajalik, aga kiirendas mõnevõrra kohalejõudmist.


Käisime viimast korda Vahemeres ujumas

Kotor oli nagu väike Dubrovnik - sarnane, aga kõike oli veidi vähem. Turiste polnud ka liiga palju, nii et üldiselt oli seal päris mõnus. Lisaks oli neil eriti veider linnamüür, mille üks osa oli ehitatud väga järsule mäeküljele.


Kuna osale seltskonnast tekitas mõte müüri otsa ronimisest külmavärinaid, sest sisaldas oluliselt liiga palju sporti, jätsime seal turnimise vahele ja läksime selle asemel hoopis sööma. Toit oli odavam kui Dubrovnikus.

Piiu ja Merilin ostsid kassisuveniire ja Kristjan ostis järjekordse pudeli kohalikku veini. Edasi võtsime ette kolmetunnise sõidu Žabljaki, pisikesse linna Grand Canyoni järel maailma suurima kanjoni ääres. Avastasime, et Montenegro on väga mägine - kes oleks võinud arvata. Mäed olid samas üsna heledad ja kohati pigem rohelised, nii et me arvasime, et riik on oma nime saanud hoopis selle järgi, et nende tunnelid on seest pimedad. Päris palju tuli täistulesid kasutada.

Jäin mäest alla sõites 60 alas radarisse, sest tee oli lai ja kiirus tõusis üle 80. Politseiga kohtumine oli väga huvitav kultuuriline kogemus. Esialgu taheti mulle määrata 30-eurost trahvi, mille maksmiseks pidin oma dokumendid panti jätma ja sõitma lähedalasuva linna postkontorisse. Lühikeste läbirääkimiste käigus selgus siiski, et programm, mis Eestis käivitati alles üsna hiljuti - võimalus maksta trahv ära kohapeal - töötab Montenegros juba ammu ja selleks pole vaja isegi pangkaarti - sularaha töötab sama hästi ja mingit üleliigset bürokraatiat ega paberimäärimist sellega ei kaasne. Lisaks saab selle lahenduse kasutamisel ka korralikku soodustust - esialgu küsitud 30 euro asemel pidin maksma vaid 10. Väga innovaatiline.

Üle mägede sõites langes temperatuur vahepeal 34 kraadi pealt 14 kraadini. Žabljak asus pooleteise kilomeetri kõrgusel, kuid üsna laugel maal, nii et see kõrgus oli vaid number. Otsustasime enne edasisõitmist üle vaadata oma ööbimiskoha. Kui GPS meid aina kahtlasematele teedele ja lõpuks lausa heinamaale juhatas, saime aru, et Montenegro kaart ei ole seal just parim, mida võiks soovida. Kuna meil olid maja koordinaadid olemas, keerasime ennast põllu peal ringi ja sõitsime niikaua läbi erinevaid lähenemisteid, kuni jõudsime üheni, mis lõpuni sõidetav oli.


Ööbimiseks oli meil seekord valitud väike kahekorruseline palkmaja, mis oli väga kena ja hubane. Majaomanik oli mingi vanem naine, kes ise elas saunikuna väikses hütis maja kõrval.

Ladusime oma tavaari maha ja sõitsime natuke edasi paika, kust viis sild üle kanjoni. Kuigi see ei olnud ilmselt kanjoni kõige sügavam koht, oli vaade sealt väga võimas. Kohapeal nägime, et üle kanjoni viis lisaks sillale ka Euroopa pikim zip-line, nii et loomulikult pidime ka selle ära proovima. 850 meetri pikkust trossi mööda ühelt kaldalt teisele sõites oli vaade veel parem, eriti allapoole mitmesajameetrisesse sügavikku, mille põhjas voolas väike Tara jõgi.


Ostsime poest endale toiduaineid luksusliku snäkilaua tegemiseks ja sõitsime oma metsamajakesse tagasi. Majas oli pisike kineskooptelekas ja korralik piraat-DVD-kollektsioon ning kuna parajasti kogunesid väljas äikesepilved ja toas elekter väreles, tundus paslik vaadata Cabin in the Woodsi. Kahjuks seda filmi kollektsioonis siiski ei olnud, nii et pidime leppima mingi suvalise õudukaga, mis osutus oodatult halvaks.


Kommentaare ei ole: